eriti. · Nimeta luuletuste teemasid, mille kohta autor vahendab oma mõtteid ja tundeid. Peamiselt on teemaks loodus, armastus ja kodumaa. · Millisena näeb autor inimsuhteid, armastust, elu mõtet, igapäevaelu, aega, loodust -Loodus- Kanarbikus kasvasin, sambla süles sirgusin, kaste külm mind kaisutas, pilve puhkel paisutas: olen nõmmelill. Tuli päike, tulisilm, teiseks, teiseks läks kõik ilm. Laasi hakkas hiilgama, õhud õrnad õõtsuma, ilutsema ma. -Armastus- Oh ära karda, kallis, ei ma sind tülita! Ei iialgi su armu sult taha kerjata: võin uhkelt, külmalt, võõralt su silmi vaadata - või vaikselt nagu vari sust mööda minna ka; võin lahkelt rannal' sõuda
Z.Gippiuse jambi ja Kirillovi amfibrahhi vahel". Tegelikkuses oskaski Majakovski eristada jambi mittejambist, märgata jambi isegi seal, kust kellegil teisel ei tulnuks pähegi seda otsida. Täiskasvanu Sekeldab. Sebib. Kopikas koguneb. Pakute armastust? Raha, näh, laual. Mina jõlkusin. Polnud mul koduteed. Sihtisin silme kahest rauast. Teil on õhtuks hea haisuga frakk ju. Hinge saate naise peal rahule aeleda. Mind aga Moskva kaisutas rakku oma Sadovaja saja kaenlaga. Armunuis ühtse kellana vagusi tiksub tukseteks lähenev tähelend. Julma suurlinna südametagumist kuulsin ma väljakutena väherdes. Kuulutan Saagu särgist või narmastu: rinnas nüüd lahtiste uste päev mul! Tulge kired, ilm, armastus! Nõrkesid südame vastasväed mul. Mina südame aadressi ära ei too siin ju koolis korrati ülegi seda. Aga minu ees nikastub anatoomgi Mina olen üks üleni süda. Oi kevadeid kõiki, mis
kummist pingviinipoja pea vene piirivalvuri mütsi nii väikse? oli tal alles laps? vahtkummitükid kerged nagu liblikad pagevad mu külmast kohmetanud käte vahelt ei ühtki karikat ei ühtegi sõrmust aga nii palju muud kummist täispuhutav naisekeha mis on mõeldud kasutamiseks vees? ujudes? auke täis nagu juust rinnad õhutühjalt rippu hambutu karjumisvõimetu suu kutsuvalt lahti siniseks võõbatud laugude all veel sinisemad silmad tarvitamistühjust täis missugune mees kaisutas ja kasutas sind enne kui torm süleles su siia selle selge hommiku suurde musta prügikotti kisun ära õhukese kile oma õrnadelt rannaroosidelt raagus okkalised oksad tuleb puhastada enne kui kõva kevadine tuul puhub veel puhkemata pungade peale puhastan, et mu uhked roosid ei peaks kasvama läbi selle teab kust kohale lennanud lipitseva ja lipendava okaste külge klammerdunud kile käed saavad torkeid ja hommik otsa aga loojangul jooksen koju sõrmed sõrmustest rasked
Kuid Phoebus ei kuule teda. Quasimodo otsib Esmeraldat ning jookstes katedraali põhjatorni loodab leida teda Pariisi tänavailt. Ta näeb Esmeraldat valges kleidis rippuvat tapalaval. Nähes sama vaadet natlevat Frollot haarab ta ülemdiakoni ja viskab tornist alla. Peale seda kaob ta jäljetult. Esmeralda surnukeha viidi Monfauconi keldrisse. Pooleteise või kahe aasta pärast leiti Montfauconi keldrist kõigi jälkide luukerede keskelt kaks skeletti,millest üks nii kummaliselt teist kaisutas. Üks neist oli naise oma ja selle küljes olid säilinud veel mõned valged olnud riidehilbud ning kaelas oli loorberiseemneist kee ja roheliste klaashelmestega tikitud lahtine siidkotike, mis oli tühi. Teine kes teda kaisus hoidis oli mehe luukere,see oli kõvera selgrooga, pea aga sügaval abaluude vahel ning üks jalg lühem kui teine.Selgroolülid olid terved, mis nätas, et teada ei olnud poodud -- ta oli ise sinna läinud. Lahutades luukeresid pudenes meest tolmuks
mind emaga siia, Eyreysse." "Ja kus ta nüüd on? Su ema, ma mõtlen..." "Ta läks tagasi kui olin piisavalt suur, et iseenda eest hoolitseda." Juliette tundis ääretut kurbust, kui vaatas meest enda ees. Tollel oli seljataga raske lapsepõlv, kuid ometi säilis naeratus ja hea süda. "Kuidas sa suudad nii tugev olla?" küsis ta lõpuks ja kaua vaoshoitud pisarad veeresid tahtmatult üle ta lumivalge näonaha. Mees naeratas sunnitult, ent peagi ta naer kustus. Ta haaras Juliette oma embusse ja kaisutas teda lohutades. Lõuna unustati, sama juhtus ajaga. Päikeseloojangu viimseid kiiri nautides tuli Juliettele äkki meelde, et Cosquette ootab teda ikka veel. Vastu tahtmisi lausus ta sõnad, mis tegid haiget mõlemale: "Mul on aeg nüüd minna, mind oodatakse..." Mees hakkas vastu, kuna teadis, et kui Juliette nüüd peaks lahkuma, ei kohtu nad enam eal. Seega tegi ta kõik, et neiut enda juures hoida, ent too läks ikka.
Justkui tähekogusid on liivakstidesse puistatud lapsi. Pargiserval aga papid trimpavad napsi. Liivakastidest helgib kilkekiiri. papid aga otsivad kadund silmapiiri. Söödud on mõnisada grammi vorsti. Viinapudel saab tühjaks varsti. Ei keegi haista, kuis lõhnavad lehed ja muld. Neil päädes uitab tükike tahmast tuld. Veel enne, kui hinge haarab enesejälestus, käib sealt läbi mõnigi muistne mälestus. Üks neist kunagi laulis ja vahvsti lõõtsa mängis. Pärast kaisutas ilusaid plikasid sängis. Teine võimsalt jooksis ja purustas rekordeid. Tribüünilt kõlasid rahva hurraad ja hei-heid. Kolmas pidas omaks kindlat maailmavaadet ja veel mõnda sehukest peenikest aadet. Aga möödusid kihud ja aated ja ootamata end leidsid nad hallise päevade oravarattas. Ninas lämbusid lõhnad, maitse tumenes suus. Päev-päeval läks päälael hõredamaks juus. Silmis tuhmiks jäid värvid, kasvas ette vats ja rühikast sammust sai tatsadi-tats.
püüaksid: ignoreerida hirmsaid aegu ning keskenduda headele" lk 96 - Billy tegi jälle rände ajas, kus reisis oma pulmaöösse, mil magas Valenciaga, tulemuseks oli poeg Robert, Valencia päris sõjasündmuste kohta, Billy rääkis talle Derby hukkamisest - tegi jälle ajarände ja oli taas vangla hospidalis, oli oma ajaretkedest ja morfiumist täiesti segane - tegi jälle ajarände taas oma mesinädalatesse, kus kaisutas Vlenciaga, tegi jälle ajarände rongisõidule, kus läks isa matustele, reis vagunis oli ebameeldiv - olles taas vanglahospidalis, saabus talle uus palatikaaslane Paul Lazzaro, kes üritas varastada, kuid kelle käsi oli murtud ja ta ise meelemärkusetuks pekstud läbi une - Billy rändas jälle ajas, ärkas leskmehena, kellel oli tütar Barbara, korter kus nad olid oli väga külm Barbara hoolitses, et isa sooja saaks, kui ta lahkus, tegi Billy jälle rände ajas, nüüd taas
headuse ja ilu järele. Luuletustes ,,Lill" ja ,,Nõmmelill" on Haava väljendanud looduse hingestamise kaudu inimese ja looduse ühtsust. On vaja meenutada Heine luuletust lootose armastusest kuu vastu, et mõista Haava looduse hingatuse omapära. Haava kujundites pole Heine muinasjutulist õrnust ja ilu, kuid selle asemel on tükike tõelist nõmme ja laant: Kanarbikus kasvasin, Tuli päike, tulisilm, sambla süles sirgusin, teiseks, teiseks läks kõik ilm. kaste külm mind kaisutas, Laasi hakkas hiilgama, pilve puhkel paisutas: õhud õrnad õõtsuma, olen nõmmelill. ilutsema ma. (Nõmmelill) Rahvalauliku tundepuhtuse ühinemine romantilise tunglevusega annab ,,Luuletuste" esimese vihu armastuslauludele nende äravahetamatu näo: (Unes nägin) Unes nägin hiilgavat Aga ei ma sinna nüüd kalli silmad säravad, imemaad, igatse: kaunimad, kuulsin kannelt kaunimat mul on kaunim, armsam hüüd - kalli laulud lõbusad, kõlavat. kuulake: armsamad.
Sellel olid mõttetud ja hirmsad sõnad: Grève, sa haugu, Grève, sa kisa! Keerle värten, anna lisa. Ketra nööri timukale, silmust võllatõmbajale! Grève, sa haugu, Grève, sa kisa! Kena köis sa kanepine! Kuivatagu tihemini kanepit ja mitte nisu! Vargale ei tee vist isu kena köis see kanepine. 2 0 5 Grève, sa haugu, Grève, sa kisa! Vaatama, kas hing on visa tüdrukul, kes võllas ripub, aknast iga mees nüüd kipub. Grève, sa haugu, Grève, sa kisa! Noormees aga naeris ja kaisutas tüdrukut. Vanaeit oli Falourdel, tüdruk avalik naine, noormees ta vend Jehan. Claude vaatas ja vaatas. Oli ju ükskõik, mida ta vaatas. 349 Ta nägi Jehan'i minevat toa tagaseinas oleva akna-juurde, seda avavat, pilku kaldapealsele heitvat, kus kauguses särasid tuhanded aknad, ja kuulis teda akent kinni tõmmates ütlevat: «Tont võtku, juba pime! Kodanikud süütavad juba küünlaid ja armas jumal tähti.»
Ja mis siis? Edasi, Tom.» «Siis sa palvetasid minu eest --näin sind ja kuulsin iga sinu sõa. Ja siis sa heitsid magama ja mul oli sinust nii kahju, et võsin ja kirjutasin süomoorikoorele: «Me ei ole surnud --oleme ainult mererö ovliteks hakanud,» ja panin selle lauale kü unla kõvale. Ja sul oli nii hea näu, kui sa seal magasid, et ma kummardusin ja sind huultele suudlesin.» «Kas tõsti, Tom? Tegid sa seda tõsti? Annan sulle kõk andeks selle eest!» Ja täi Polly kaisutas Tomi nii tormiliselt, et see tundis end kõge sü udlasema kelmina. «See oli ju väa kena, kuigi see oli ainult --unenäu,» üles Sid endale kuuldavalt. 116 «Ole vait, Sid! Inimene teeb unes just sedasama, mida ta teeks äkvel olles. Siin on üs suur milumi õn, mille ma sinu jaoks hoidsin, Tom, kui sind veel peaks leitama. Ja nü ud minge kooli. Olen täulik heldele jumalale, meie kõkide isale, et sain su tagasi. Tema on kannatlik ja
» Inglased kummardasid ja eemaldusid. «Nüüd olen ma üksi, kallis Athos,» ütles d'Artagnan. «Avage uks, palun teid.» «Otsekohe,» vastas Athos. Selle peale oli kuulda suurt müra, mis tekkis maha-langevatest haokubudest ja ragisevatest palkidest: need olid Athosel kontreskarpideks ja bastionideks, mida nüüd sissepiiratu ise lammutas. 307 Hetke pärast ilmus nähtavale Athose kahvatu pea, kes kiire pilguga ümbrust uuris. D'Ärtagnan langes talle kaela ja kaisutas teda õrnalt. Alles siis, kui ta tahtis Athost sellest niiskest keldrist välja viia, märkas ta, et Athos tuigub. «Kas olete haavatud?» küsis d'Artagnan. «Mina? Ei, olen ainult purujoobnud, iialgi ei ole ükski inimene selleks rohkem vaeva näinud. Jumala eest, peremees! Vannun, et ma üksi olen oma sada viiskümmend pudelit ära joonud.» «Halastust!» hüüdis peremees. «Kui teener on joonud kas või poolgi sellest mis isand, siis olen ma laostunud.»
annaabi.ee 
