saamine) • Kui identiteediprobleemi ei lahendata, siis ollakse selles kriisis kogu järgnevas elus • Positiivne identiteet vs negatiivne identiteet (nn noorukite kambad) • Inimene võib jääda liiga ümbrusest sõltuvaks või liigse protestihoiakuga, kui protsess ei õnnestu 10. Mis iseloomustab mõtlemist vanemas koolieas (puberteedieas)? • Toimub üleminek formaalsete operatsioonide staadiumisse – mõte on vaba meelelisest kaemusest, noor on võimeline aru saama ja looma teooriaid abstraktsetest ideedest, hüpoteese, mõtleb ette ja planeerib • 14-15 a tasakaal formaalsetes operatsioonides • Kuid ikkagi kannatab mõtlemine üleloomulikkuse käes, unistused suurtest revolutsioonidest ja sotsiaalsetest reformidest, perioodiline põgenemine fantaasiatesse • Teiseste protsesside areng mõtlemises mõjub ka esmastele protsessidele • Tugevneb sümbolite kasutamine loomingus 11
Inimkaemus, erinevalt jumalikust, ei loo seda, mida ta kaeb, vaid üksnes kaeb seda nii, nagu see on talle antud. Nagu eelpool juba jutuks oli, pole tema olemuslikuks tunnusjooneks mitte spontaansus, vaid retseptiivsus. Just selle tõttu ei saa ta ka seda, mis talle on antud, kaeda vahetult nii, nagu see iseendas on. See, mis on inimkaemusele antud, on oma antud-olemises justkui kaheks murtud. See on nähtumus, mitte aga asja iseendast olemine. Ja just selle tõttu ei piisa ka pelgast kaemusest, et kaemuses antut tunnetada. Me vajame aru abi, mis mõtleb seda, mis meile nähtumusena antud on, kui objekti. Aru on Kanti käsitluse kohaselt küll spontaanne võime, kuid see on tunnetatava objektiga suhtes mitte vahetult, vaid üksnes kaemuse vahendusel. Niisiis on inimtunnetus kaheti piiratud. Inimlik kaemus on piiratud kuna see on retseptiivne ja mitte spontaanne; inimlik mõtlemine on piiratud, kuna see on vahendatud ja mitte vahetu.
aga olemas pole kunagi - nimelt ei saa "ideesid" tekitada mõtlemise abil, kuna nad on juba olemas. Küll saab neid aga tunnetada. Dialoogis "Menon" jõuab noor ori küsimus-vastus meetodi abil teatava matemaatilise "idee" tunnetuseni, mis Platoni arvates oli tema hinges juba varem olemas, kuid millest ta sai teadlikuks alles siis, kui see ta teadvusesse tõsteti. Filosoof leiab, et enne hinge, mis on surematu, ühildumist maise kehaga, omandab hing kaemuse teel endasse "ideed". "Sellest kaemusest on hinges püsinud jäljendid, mis nüüd esemelises maailmas asju ja nähtusi tajudes temas nagu ununenud mälestus taas elavaks saab." Seetõttu tähendab Platoni järgi õppimine millegi meis juba olemasoleva meenutamist mitte uue omandamist. Nii nagu Platoni ideaalses riigis valitseb hierarhia, võib ka tema "ideede" sfääris näha teatud kategooriaid. 1. väärtuste poolest kõige kõrgemad: hüve/headuse, tõe, kauni, õigluse "ideed"; 2
· Vaba tahe vajab determinismi, muidu tegija ei suuda seostada end vabalt valitud tegevusega. 28) LaMettrie ja Condillaci vaated LaMettrie Inimene tegutseb kui automaat. Oli Ateist. Materialism teeb inimese õnnelikumaks. Intellekti mõjutab aju suurus. Condillac Alustas lõhmast (inimese juures on esmaseks aistinguks lõhn). Seejärel tekib tähelepanu, tundumus(armastusviha), kujutlus, lootused. Võimed arenevad loomulikul teel kaemusest. 29) Kuidas väljendus Spinozal determinism ja vabadus? Vabadus on illusioon ei teata eelnevaid põhjuseid. Kires avaldub inimese olemus, kirg on teadvustatud iha. Vabadus kui tunnetatud paratamatus. Determinist midagi ei juhtu niisama. Vaba tahte eitus. Jumal on loodus, looduses seadused. Inimene on osa loodusest so. allub seadustele. 30) Leibnizi teened? · Filosoof ja matemaatik (koos Descartese ja Spinozaga ratsionalistid).
Otsustused saavad seega olla üksnes selliseks teadmiseks objektist, mis on vahendatud teiste ettekujutustega. Niisugune ettekujutuste ühendamine mõistetega on kätketud igasugusesse otsustusse, ka sellistesse tajuotsustustesse nagu “Päikese käes olnud kivi tundub katsumisel soe”. Ehkki ka niisugused otsustused on tänu nende ühendavale funktsioonile erinevad nendest tajudest, mida nad registreerivad, sisaldavad nad siiski üksnes neid mõisteid, mis on abstraheeritud meelelisest kaemusest. Tajuotsustustest eristab Kant kogemusotsustusi – objektiivseid empiirilisi otsustusi nagu näiteks “Kui päike paistab kivile, siis soojeneb kivi paratamatult”. Kahe nimetatud otsustusliigi vaheline erinevus on järgmises. Esiteks kehtib kogemusotsustus objekti ja mitte üksnes subjektiivse mulje kohta. Muidugi saab objekt olla inimesele antud üksnes subjektiivse mulje vahendusel ja Kant ei arva sugugi, et igasugune taju tingimata
Väljend „a priori“ tähendab, et mingi väide on „juba ette“ veenev. Ratsionalismi kõige kindlamaks kantsiks oli ammusest ajast olnud matemaatiliste aksioomide evidentsus, iseenesestmõistetav kehtivus. Sellepärast uurib Kant kõigepealt, kuidas matemaatika üldse võimalik on. Seda teeb ta „Puhta mõistuse kriitika“ esimeses osas, mille pealkiri on „Transtsendentaalne esteetika“. „Esteetika“ all mõistab Kant õpetust tajumusest ehk, nagu ta ise ütleb, „kaemusest“. “Puhta mõistuse kriitika” (1781) uurib puhta süstemaatilise tunnetuse võimalusi ja püüab anda mõistusele (aprioorsele) kindla koha tunnetuses. Kant leiab, et meie tunnetusvõime on jagatud kaheks: alamaks - meeleliseks (võime meelelisteks kaemusteks) ja kõrgemaks mõistuslikuks (võime mõelda). Tunnetuse aprioorse osana leiab ta: 1. Kaemuse aprioorsed vormid on ruuma ja aeg. Need võtavad meie aistingud kokku ruumilis-ajaliseks ühtsuses
Peab olema veel teine otsustus, enne kui taju võib muutuda kogemuseks. Puhas aprioorne aru, mille ülesanne on vaid määrata kindlaks üldse see viis, kuidas kaemus võib olla otsustustegevuse teenistuses. Kui liigendatakse kõik sünteetilised otsustused kuivõrd nad on objektiivselt kehtivad, siis leitaks, et nad ei koosne iialgi ainuüksi kaemustest, mis on nagu tavaliselt arvatakse, seotud üheks otsustuseks üksnes võrdluse abil, vaid nad poleks üldse võimalikud, kui peale kaemusest tulenevate mõistet ei lisanduks veel puhas arumõiste, mille alla need mõisted on subsumeeritud ja alles nõnda ühendatud objektiivselt kehtivaks otsustuseks. Printsiip sirgjoon on lühim tee kahe punkti vahel eeldab, et joon tuleb subsumeerida suuruse mõiste alla, kuid see pole lihtsalt kaemus, vaid tuleneb ainuüksi arust ja on selle teenistuses, et määratleda (joone) kaemust suhtes tema kohta käia võivate otsustustega.(§ 20) Aru on see, mis teeb
head hobust jumalate puhul. Kuid kuna nad on heast tõust ja hästitreenitud, siis on jumalate hingekaariku sõit ka hästijuhitav ning tõuseb otsejoones üles taevavõlvile, kus jumalatel tekib võimalus kaeda “taevaülesesse paika”, kuhu antud võrdpildis on lokaliseeritud ideed: õiglus ise, mõõdukus ise, ilu ise jne. Jumalad lasevad end teavavõlvi pöörlemisest kanda ja omandavad täieliku ülevaate kogu ideede valdkonnast. Just ideede kaemusest aga toituvad ja saavad oma jõu hingekaariku tiivad. Seevastu ilma võimaluseta ideid kaeda muutuvad hingetiivad nõrkadeks, 6 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. suutmatuteks kaarikut kõrgele kanda. See, mis kaariku raskeks teeb, on meelelised muljed, mida hing kogub oma maise elu kehalises eksistentsis. Nii ongi surelike hingedega olukord selline, et vaid vähesed suudavad jumalatele järgneda
See on selline mõiste, et: ideede tunnetus on mõistuse silmaga asjade olemusse vaatamine; inimestel on see võime. Raske sellepärast, et eksitavate meeleliste muljete pärast. Mõistust tuleb seega puhastada. Sellistesse asjadesse vaatamine ongi metafüüsika. Kant ütleb, et sellist võimet ei ole inimloomuses; ei välista, et võiks olla mõni teine mõistuslikolend, kellel on see võime; inimesel seda pole igatahes. Lk 84 joonealune tekst –intellektuaalsest kaemusest! Mõistus ei saa iseendale objekte anda; intellektuaalne kaemus, aga saab. Sellise kaemuse andmine inimesele oleks inimese jumalikustamine – väär. Igal võimel on oma kindel funktsioon: nt kujutlusvõime – fantaasiat ei tohi segi ajada aru ja mõistusega. Peab hoidma funktsioone nende legitiimse rakenduse võimes. Mõtlemise distsiplineerimine! Peab endale piire seadma ja tähenduslikust rääkima, mis on seotud piirangutega. Metafüüsika puudus – metafüüsika on olnud dogmaatiline
annaabi.ee 
