(kuni 30 cm). Alvarid on levinud saartel, Lääne-, Loode- ja Põhja-Eestis. Looniidud on tekkinud loometsade asemele. Aluskivimiks on lubjakivi. Kasvutingimused loodudel on sageli ekstreemsed (intensiivne päikesekiirgus, kuivus, üleujutused madalamates kohtades, tugev külmakergitus sügisel ja kevadel jms.) 3)Võrreldes 20. sajandi algusega on looniitude pindala Eestis jõudsalt vähenenud. Põhjused: -majandamata jätmine, mille tulemuseks on kinnikasvamine (esmalt kadakaga, mis võib aja jooksul kujuneda männi enamusega loometsaks. -metsastamine ENSV ajal -täisehitamine -väetamine -õhusaaste Looniitude säilitamiseks ja taastamiseks on vajalik regulaarne raie ja karjatamine. Korralikult hooldatud ja piisava koormusega karjatatud loopealsed on muutunud Eestis väga haruldaseks. Seetõttu oleks nende jätkuv hooldamine ja ka taastamine väga kiiduväärt tegevus. Karjatamiskoormus võiks olla ca 0.2- 1.0 loomühikut hektari kohta. Loomade liiga vähese
hundiks. Hing irdub ihust tulihännana, tulesädemena. Virmalised ja ka meteoriidid olid hingede rändamised. 8. Hingeloom. Naha või mõne kehaosa iseeneslik värisemine - hingeloom tegutseb, elulutikas. See tuleb tavaliselt nähtavale siis, kui inimene ise magab. Nagu elavate nii ka surnute hinged esinevad loomakestena. Hinge-liblikas. Hingeloomana esineb sageli puuk, keda kutleti kurjade inimeste või nõidadena, kes tahavad teha kahju. Kadakaga suitsetamise läbi saavat neist lahti, ka konnadest ja hiirtest ja hall kassidest jne. 9. Siirdhing. Hing võib mitte ainult irduda oma kehast, vaid ka siiduda teise kehasse. Suremisel, st hinge lõplikul irdumisel ronivad peast välja ka täid. Konn siirdhingena toob õnne, annab jõudu; irdhingena pahatahtlik ja toob kurja. Teatu putukaid, nt ämblik, mardikas jt peeti tulevikuennustajateks, headeks märkideks. Muttide, hiirte jt
enamasti madalakasvulised, samas aga värvikad ja liigirikkad. Kogu maailmas leidub loopealseid veel vaid Lõuna-Rootsis. Pärandkooslus Nii puis- ja luhaniidud kui ka loopealsed kuuluvad pärandkoosluste hulka. Oleme saanud nad päranduseks oma esivanematelt ja säilivad nad ainult siis, kui me nende eest hoolt kanname s.t. niite niidame, vältimaks nende võsastumist, ja loodudel peame lambaid, kes suudavad hoida ära koosluse kinnikasvamise kadakaga. Aruniidud Aruniidud levivad kuivadel või parasniisketel aladel. Sealsed mullad on harilikult liivsavised ja mineraalaineterikkad. Aruniitude taimkatte kujunemisel on oluline osa heinaniitmisel ja karjatamisel. Puurinne enamasti puudub, kui aga esineb, siis nimetatakse kooslust puisniiduks. Puud võivad kasvada üksikult või väikeste rühmadena. Põõsarinne on sageli väga liigirikas. Rohurinne on kidur, madala saagikusega, kuid liigirohke.
4) esialgu liigirikkus suureneb (metsa ja põõsastike liigid !) 5) puu- ja põõsarinde tihenemisel liigirikkus väheneb 6) tekib männimets Natura 2000 süsteemis: 6280 – põhjamaised lood ja eelkambriumi karbonaatsed silekaljud 5130 – hariliku kadaka kooslused nõmmedel või karbonaatse mullaga rohumaadel Lookadastikud (Natura kood 5130) tekkinud sekundaarselt loopealsete kinnikasvamisel (vähem mereäärsete klibuvallide kattumisel kadakaga – primaarne teke) areng peale loopealse mahajätmist kiire: 30-40 aastaga kadaka katvus kuni 100 % praeguste kadastike vanus 40-50 aastat niidukamar hävinud, tüse sambla ja/või okkakiht liigirikkus drastiliselt vähenenud aja jooksul kadastik hõreneb, tekivad parema valgustatusega laigud, liigirikkus kasvab, kuid levivad puittaimed ja algab metsastumine 2) sürjarohumaade tüübirühm
nime Juniperus communis esimene poole Juniperus on olnud kadakate üldnimetuseks Vanas Roomas juba Vergiliuse aegadest. Liiginimi communis tähendab tõlkes harilikku. Levik Eestis Eestis on kadaka põhilised kasvualad (75%) Saaremaal ja Läänemaal. Vähem ja hajusamalt esineb kadastikke Hiiumaal, Pärnumaal ja Harjumaal. Üksikpõõsana võib kadakat leida kõikjalt. Eesti on meeldivaks erandiks kadastike rohkuse, nende esteetilisuse, kõrge vanuse, ligipääsetavuse ja kadakaga seotud rahvatraditsioonide poolest. Kadakas kasvab suuremaks aeglaselt. Pikkust tuleb igal aastal keskimeslt 2 cm juurde. Kadaka eluiga võib Eestis ulatuda üle 500 aasta. Suuruse poolest on teadaolevalt uhkeim kadakas Eestis Viljandimaal Kõo vallas Paaksimaa külas kasvav puu. Endis talu nime järgi Jõesaare kadakaks kutsutud puu kõrgus on 10 meetrit ja ümbermõõt rinnakõrguselt 226 cm. Kadakaid, mille ümbermõõt ületab meetri, on Eestis praegu teada 29
Kadastik ja loopealne pole sünonüümid. Ent nende mõistete ühisosa on praegusajal, mil enamik loodusid on kadakasse kasvanud, sedavõrd laienenud, et nimetades üht, mõeldakse tihti teist, ja vastupidi. Esialgu nimetati looks või loopealseks ainult õhukese mullaga, puudeta alasid pigem plaatjal kui murenenud pael. Hiljem on mõiste laienenud ka tüsedamal ja rähksemal mullal areneva sarnase taimkattega aladele . Tavakõnepruugis nimetatakse loopealseteks lausa igasuguseid kadakaga niite. Eesti lookadastikud on teadusilmas kuulsad oma taimkatte väikeseskaalalise liigirikkuse poolest: on teada mitmeid loopealseid, kus ruutmeetril kasvab üle 40 soontaimeliigi. Looniitude liigirikkale taimkattele tähendab kadaka piiramatu vohamine karjatamata aladel hukatust. Olukorras, kus lambaid pidada ei tasu ja nende loomade arv on Eestis kõigi aegade madalseisus, kipubki kadakas looaladel võimust võtma. Ja mitte ainult kadakas: tema järel ja
seetõttu on selle alumine pool raagus ning võib juurduda. Seega levib sabiina kadakas kuigipalju ka iseenesest. Sabiina kadakas on kuiva-, külma- ja haiguskindel, valgusnõudlik taim, mille kasutamine on aktuaalne isegi tänapäeval, teiste (uute) kadakaliikide ja sortide rikkaliku pakkumise juures. Sabiina kadakal on ka palju sorte, mis on põhiliigist oluliselt dekoratiivsemad ning väga vastupidavad. Oma omadustelt sarnane sabiina kadakaga on hiina kadakas (kuigi märksa vähem külmakindel). Eriti dekoratiivsed on mitmed hiina kadaka sordid. Hiina ja sabiina kadaka hübriidi nimetatakse keskmiseks kadakaks (J. x media; sün. J. x pfitzeriana). Nagu kirjaviisi järgi võib järeldada, on keskmine e. pfitzeri kadakas eraldatud omaette hübriidliigiks (E.Laasi dendroloogiaõpikus nimetatakse seda veel hiina kadaka sordiks J. chinensis `Pfitzeriana`). Keskmise e
6 taimekooslust. Tedremaran, võnkvars, punane aruhein, lõhnav maarjahein, põld-piihein, koerakannike, harilik tarn, käbihein. Nõmmerohumaad: Tekkinud nõmmemetsadest raie või tulekahjude tulemusena, samuti sööti jäänud maade taimestumisel –sekundaarne. Luidete kinnikasvamisel –primaarne. Liivmullad, happelised, toitainetevaesed. Jagatakse kuivadeks ja niisketeks. Levinud üle Eesti. Kasutatud karjamaadena. Hooldatakse praegu ainult 75 ha. Hõreda männi ja kadakaga. Liigivaene, domineerivad samblikud, puhmastaimed. On tallamisõrnad. 7 taimekooslust. Taimestik koosneb peamiselt puhmastaimedest. Kanarbik, kukemarjanõmm, harilik kanarbik, harilik pohl, liiv-aruhein, väike-oblikas, hobumadar, kassiristik, aas-karukell Pärandkooslused: on looduslikust kooslusest kujunenud mõõduka inimmõju tulemusel. Pärandkooslused koosnevad pärismaisest elustikust. 2.3. Rohumaade säilimisega seotud probleemid: Loorohumaad võsastuvad ja metsastuvad
Sõstra perekonda kuulub umbes 200 liiki, mis on levinud Euroopas, Aasias, P-Aafrikas, Ameerikas. Kuni 1,5 m kõrge rohkesti hargnevate võrsetega põõsas. Lehed 3(5)-hõlmised 1,5-4 cm pikad. Õied ühesugulised, väikesed, rohekad, püstistes kobarates. Kahekojaline, õitseb mais, viljad punased marjad. Eestis kasvab looduslikult saartel ja P-Eesti rähkmuldadel, sageli koos männi ja kadakaga. Külmakindel, varjutaluv, vähenõudlik mullastiku suhtes. Talub hästi kärpimist - sobiv hekkideks. Paljundatakse seemnest ja pistokstest. Harilik sarapuu (Corylus avellana) 5-8 m kõrgune põõsas, hargnev, tüveharude läbimõõt kuni 25 cm. Lehed 6-12 cm pikad, 4-10 cm laiad, südaja alusega, tipuosas nõrgalt hõlmised, alt rood karvased, külgroodusid 8-10 paari. Õitseb märtsis-aprillis
annaabi.ee 
