Eesti rahvarõivad Naiste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk (selle peal kanti kohati käiseid), seelik ja enamasti villasest riidest lühike jakk kampsun või varrukateta liistik. Peakatteks oli abielunaistel kohustuslik tanu. Meeste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk, püksid ja vest. Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts. Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised. Jalatsiteks olid pastlad ja kingad mõne määral ka säärsaapad, tööl puukoorest viisud. Tingimata pidid abielunaised kandma tanu ja põlle. Rõivastust täiendasid ehted milleks olid sõled preesid, hõbekeed ja helmed.
Kaela riputati helmed kas kaelarahaga või ilma. Meeste ülikonna põhiosad oli särk, püksid ja vammus. Püksid: Need tehti valgest linasest riidest ja valgest või hallist villasest riidest. Püksid olid pikad. Vammus: Lõikelt sarnanes see särgiga. Vammus oli õlaõmblusteta, kahekorra murtud kangalaiast kehaosaga, milelle lõigati sisse peaauk. Vammusele tõmmati peale lai vaskpandlaga nahkvöö, mille küljes rippus nahktupp noaga. Peakate: Vildist kaapkübar. Talvel karvapoolega sissepööratud lambanaha kiiludest karuse äärega karvakübar. Jalatistena: Iseloomulikud olid hülgenahast pastlad. Meeste pastlad valmistati sageli hülgeloibadest. Naiste pastelde juurde kuulusid punasest villasest lõngast palmitsetud paelad, mis köideti üles põlve alla. Meeste pastelde kinnituseks olid enamasti nahkrihmad.
rahad ja mitmesugused klaashelmed. Püstkrae kinnitamiseks kasutati preesi või väikest vitssõlge meenutavat kuhiksõlge ja suurema rinnaehtena preesi või kuhiksõlge rinnalõhandiku kinnitiks. Kanti ka mitmesuguseid sõrmuseid. Meeste rõivad Tarvastu mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku särk, valged villased või linased püksid, must villane pikk-kuub, linane rüü, kasukas, villane vöö või nahkrihm taskuga, sukad, kindad, pastlad ja lambamust kõvast vildist kaapkübar. Tarvastu mehe särk õmmeldi valgest labasest linasest riidest. Kaelaauk ääristati püstkraega, mis oli veidi laiem kui Hallistes ja Karksis. Kraeäärsed kaunistused tagid, pilud, ristikud ja kõverikud tikiti valge linase niidiga. Rinnaesise lõhandik ja ilma värvlita varrukaotsad palistati 3 millimeetri laiuselt sissepoole. Kaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga ja särki kanti pükstes. Suvel kanti valgeid linaseid, talvel valgeid villaseid körtpersega vanamoelisi pükse,
Jalakatted Naised kandsid tavaliselt villaseid või linaseid sukki, kas päris lihtsas koes või augulise vikliga külgedel. Jalanõud Jalanõudena kandsid Äksi naised parknahast pastlaid ja kingi. 7 ÄKSI KIHELKONNA MEESTE RAHVARÕIVAD Äksi mehe rõivastuse osad olid särk, kintspüksid, pikk-kuub, vöö, vatt, kaapkübar, sukad, säärepaelad, jalanõud. Särk Äksi meeste särk õmmeldi peenest valgest linasest kangast. Särgid olid T-kujulised kaelaava ja piki õlgu õmmeldud õlalappidega, värvlitega varrukad koguti pärast volti, varrukasuus värvli külge kurdu. Käele suurema liikumisvabaduse andmiseks õmmeldi kaenla alla nelikurkne kaenlalapp. Kaelaava äär kroogiti ja õmmeldi külge laiem mahapööratav krae.
elemendid rahavarõivaste juures. Nii leiame Mulgi naisterõivaste kaunistustes värviliste lõngadega tikitud arhailist taimeainelist ornamentikat.(Joon 1995) Halliste rahvarõiva peamised osad Halliste neiu rahvariide peamisteks osadeks on särk, vaip-seelik, puusapõll, vöö, sukad, pastlad ning lisaks veel peapael. Halliste naine: särk, seelikupook, vöö, pikk-kuub, pearätt, sukad, pastlad ning lisaks õlakate. Meherõivastus: särk, püksid, vöötasku, pikk-kuub, kaapkübar, poolsukad. Ehted komplektide juurde: vitssõled, hõbehelmed, klaashelmed, hõbeketid. .(Kaarma; Voolmaa 1981) Rõivastuse üldiseloomustus Nii neiul kui naisel on kotitaoline särk (ame), mille kaelaava kaunistavad äärt kaunistavad poolrattamotiivilised põimpilud. Särk õmmeldi peenemast linasest riidest piha osas ja alaosa tehti jämedamast takusest riidest. Hallistes ja Karksis säilis naiste särk 19. Sajandil lõikelt kõige arhailisemana kogu Baltikumis.(Kaarma; Voolmaa 1981)
meestevöö üldnimetusena oli tuntud pussak, pussakas, puude. Kindad. Meestel olid kindad peale praktilise otstarbe ka lihtsalt rõivastuse täienduseks. Ilma kinnasteta ei peetud mehe riietust täielikuks. Ka kosjamineja pidi eelkõige muretsema ilusad kirikindad. Nagu mujal Viljandimaal, kanti Viljandi kihelkonnaski veel 19. sajandi keskpaiku viltkindaid, eriti reisidel või pikkadel sõitudel. Peakate. Kõige pidulikumaks peakatteks oli Viljandi kihelkonna meestel vildist lambamust kaapkübar. 19. sajandi keskpaigaks said populaarseks silindrikujulise rummuga kübarad (Kaarma, Voolmaa 1981, 107). Suviti kanti siiludest kokkuõmmeldud murumütsi, mis levis põlise peakattena Põhja-Viljandimaale Lääne- ja Põhja-Eestist. Talvemütsiks oli allalastavate kõrvadega karusnahkne müts ehk läkiläki. Jalatsid. Meeste jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad. Pargitud nahast pastlad olid kaua ka pidujalanõudeks.
saartel, kus naistel oli kudumistöö vardakotiga igal pool kaasas ja näpu vahel. Sellest ajast on pärit ka Parisselja rabaleid, millest võib teha järeldusi täielikumatest rõivakomplektidest: lõiked on jäänud aegade jooksul üsna sarnasteks, muutusi on ehetes ja kaunistustes. 15.-16. sajandil asendusid varasemad umbkuued hõlmadega pikk-kuubedega, mis olid meestel ja naistel ühesuguse lõikega. Meeste pidulikuks peakatteks oli kõrge vildist kaapkübar. Saksa käsitööliste vahendusel tuli linnades tarvitusele vokk, mis hakkas ka maal, alguses küll mõisates, levima, kodunedes taluperes 18. sajandiks. Varem kedrati lõnga kedervarre ehk värtnaga. Kui keskajal olid suririided veel rikkalikult kaunistatud, siis nüüdsest lihtsalt valged (valge särk või valge linane rüü). 16. sajandi algusest pärinevad ka esimesed teated külarätsepatest kuueseppadest ja kasukseppadest. Nad
saj Põhja-Eestis. Naised hakkasid kandma käisteta särgi peal lühikest linast pluusi käised. Varasema mähitava vaipseeliku asemele tuli kitsas kokkuõmmeldud ümbrik. Abielunaiste peakattena levis liniku asemel tanu. Rohkem teateid ka meesteriietuse kohta. Vanapäraste pikkade pükste asemel hakati Põhja-Eestis, hiljem kogu Eesti alal kandma põlvpükse. Varasemad umbkuued olid oletatavasti juba 15.16. saj asendunud hõlmadega pikk-kuubedega. Pidulik peakate kõrge vildist kaapkübar. Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti 17. sajandil juba ka kingi. 18. sajandil algas Põhja-Eestist mitmeid uuendusi. Sealt levis üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik. Ühevärviliste seelikute asemele tulid rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu mandri-Eestis. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna
Second level Third level Fourth level Fifth level Tori kihelkonna mehe rõivad Tori kihelkonna mehe ülikonna põhiosad 19.sajandil olid särk, püksid ja vammus. Üleriidena kanti veel pikkkuube, kuid sajandi lõpul peeti seda juba vanamoeliseks. Kuuele seoti peale pusakas või võrkvöö. 19.sajandi lõpul ja 20. saj alguses kandsid jõukamad mehed ka veste. Tori mehe pead kattis kaapkübar(varasem) või nokkmüts(hilisem). Kaapkübar oli pealt kitseneva rummuga. Jalas kanti pastlaid või nahksaapaid. Suviste rõivastena olid kasutusel kanditud kaelusega linane särk ja valged linased laia lakaga kintspüksid või uuema moe järgi pikad püksid. Suvine ülerõivas oli rüü, mis oli pleegitamata linasest riidest ja osaliselt või täielikult läbilõigatud piha ja volti seatud alaosaga. Tori kihelkonna mehe rõivad
Vaikus. Peremees ja perenaine pööravad kambrisse minema. LAPS (ahju peal tõuseb istukile ja pahvatab nutma. Esimene sõna tuleb tema suust - südantlõhestav hüüd). Ema! Surmavaikus. Peremees ja perenaine on kui tarretanud. Eesriie. 7 TEINE VAATUS Kümme aastat hiljem. Margus, Tiina ja Mari on juba täiskasvanud inimesed. MARGUSEL pikad piiratud juuksed, kaapkübar, kaukaga hame, rinna eest väikese vask-sõlega koos, keerdkaltsad, valged jalarätikud ja rihmadega pastlad. Mustaverd TIINAL ja valgetverd MARIL kehvad kirjud rahvariided. Maril hõbeprees, kaelaehted ja litritest pärg juuste peal; Tiinal metsalilledest pärg peas, hõbeehteid temal ei ole. - Kevadine mets, täis päikesepaistet; vint tiltsub, kaugelt kuuldub kägu. Näitelava kes-kel jämeda tüvega tamm. - Pühapäev, enne lõunat.
annaabi.ee 
