Firmasiseste investeeringute riskid Siseinvesteering on firma kasumi investeerimine oma firmasse vastavalt vajadustele. Näteks võib tuua tehnopargi uuendamise, personali koolitused, juurdeehitused laienemise eesmärgil, investeeringud personali tervisesse, uutesse tehnoloogiatesse ja kinnisvarasse. Kui ettevõtte juhid investeerivad kasutades omakapitali, riskivad nad sellega, et investeeritud summad ei pruugi tuua maksimaalset kasumit, mida oleks võimalik saada ideaalsetes turutingimustes. Kui ettevõte kasutab omakapitali siseinvesteeringuteks, võib ta ebaõnnestumise korral kaotada kogu kapitali, kui aga võetakse laenu, on algkapital tagatise garantiiks.
Tulekahjus hävis tornikiiver, põlesid maha katused ja kiriku interjööri tunginud leekides läks koos oreli, vääride ning pinkidega kaduma suurem osa vanast ajaloolisest sisustusest. Kuigi juba 1949. aastal astuti esimesed sammud Niguliste kiriku taastamiseks, varises enamik pikihoone ja osaliselt ka koori võlve koos kõrgseinte ja piilaritega kokku. Varingutest jäid puutumata Püha Antoniuse kabel, käärkamber ja teised juurdeehitused pikihoone põhjaküljel. Kõige väärtuslikumad kunstivarad on alles kuna need evakueeriti õigeaegselt. Kabeli põrandat katvate 14.-17. sajandi hauaplaatide muuhulgas ka sellised 15.-16. sajandist pärinevad haruldused nagu peaaltar, Surmatantsu-maali algusfragment ning Püha Antoniuse altar. 14861493 ehitati Matteuse kabel ümber Antoniuse kabeliks. Selle käigus suurendati kabelit kahe võlviku võrra, millega ta muutus neljavõlvikuliseks profileeritud kesksambaga ruumiks
ümbritsevad ühekorruselised ehitised, üks omapärasemaid ja ilusamaid väljakuid Eesti linnades. Kirik on ainulaadne ka oma peasissekäigu ees kõrvuti asuvate kahe arukase leinavormiga. 1895.-1898. ehitati kiriku ümber raudaed. 1901. a. muretseti kirikule 8 vitraazakent. Vitraazid on valmistatud Riias. Praegu kuuluvad Paide kiriku vitraazaknad kunstimälestistena riikliku kaitse alla. 1909.-1910. a. tehti kirikule viimased ulatuslikud juurdeehitused: lääneossa sissekäik kirikusse, eeskoda, trepikäigud koorile, idaossa altariruum. Paide kirik on Järvamaa noorim. Sellest tingituna on ka siinsed kunstivarad suhteliselt uued. Riikliku kaitse alla kuulub 67 kunstimälestist. Altarisein pärineb aastast 1848. Altarimaali "Kristuse taevaminek" on maalinud K. T. Neffi järgi v. Baranoff 1848. a. (originaal asus keiserlikus kabelis Peterburis). Altariümbruse kujundus on A. Roosilehelt.
andsid kiriku koorile ja kolmelöövilisele pikihoonele tänaseni säilinud üldilme. Barokne õhuliste galeriidega torn kerkis läbi mitme sajandi järk-järgult kõrgemaks. 1944. aasta 9. märtsi ööl, kui Nõukogude lennukid Tallinna pommitasid, sai kirik hävitavalt kannatada. Lisaks varises hoone taastamise käigus enamik pikihoone ja osaliselt ka koori võlve koos kõrgseinte ja piilaritega kokku. Varingutest jäid puutumata Püha Antoniuse kabel, käärkamber ja teised juurdeehitused pikihoone põhjaküljel. Säilisid Püha Matteuse ( hiljem Püha Antoniuse) kabeli põrandat katvad hauaplaadid, 15.-16 sajandist pärinev peaaltar ja Surmatantsu-maali algusfragment. 1982. aasta oktoobris puhkes kirikus tulekahju, kus hävis uuesti tornkiiver. Tänu kiirele tegutsemisele oli nii pikihoone kui ka kõik kabelid järgmise aasta lõpuks taastatud. Niguliste kiriku basiilika on oma kogulahenduselt kõige täiuslikum. Niguliste kiriku kesklööv on tunduvalt kõrgem külglöövidest
nüüd pääseb õhk majas jälle liikuma. Kuigi ilus valge stukkdekoor on kannatada saanud ja hallitab paljudes kohtades. Säilinud on ka palju üksikdetaile - tiibuksed, aknad, ainulaadsed kremoonid, kahhelahjud, stukkdekoor. Hoone vajab palju parandamist, eriti viimistluse seisukorrast. Fassaadilt tuleb eemaldada lahtine krohv, viimistlemisel kasutada lubimördil põhinevaid segusid. Vajalik on lammutada ka kõik hilisemad juurdeehitused. Välja on vaja vahetada aknaraamid, peauks on vaja restaureerida ning puuduvad otsaküljeuksed kavandada stiilianaloogiate põhjal. 6 Kokkuvõte Riisipere mõis on nii ajalooliselt kui ka arhitektuuriliselt väga väärtuslik objekt, kuid nagu me järeldada võime on praegu kogu hoone interjöör ja ka eksterjöör väga halvas seisus. Läbi ajaloo on oma panuse
välised, mitte aga konstruktsioonikahjustused (tuul ja vihm on murendanud seinalt lahti krohvi, lõhutud akende tõttu on kannatada saanud ka hoonesiseste ruumide viimistlused). Säilinud on ka palju üksikdetaile - tiibuksed, aknad, ainulaadsed kremoonid, kahhelahjud, stukkdekoor. /4, lk3/ Hoone vajab palju parandamist, eriti viimistluse seisukorrast. Fassaadilt tuleb eemaldada lahtine krohv, viimistlemisel kasutada lubimördil põhinevaid segusid. Vajalik on lammutada ka kõik hilisemad juurdeehitused. Välja on vaja vahetada aknaraamid, peauks on vaja restaureerida ning puuduvad otsaküljeuksed kavandada stiilianaloogiate põhjal. /3, lk4-5/ 2.1 Ettevalmistud talveperioodiks ja esmased säilitamise tööd. Mõisa peahoone praegust seisukorda arvestades, tuleks järgida, et kõik seinaavad oleksid suletud, samas tagada ventilatsiooniavad, et toimuks õhuvahetus (igal korrusel mõlemal pool otsafassaadis ja korstnalõõrid). Tuleb teostada katuseremont või kohtparandused.
Nii valmisid 1876. aastal üksteisega sarnased uued jaamahooned Kehras, Lehtsel, Kohtlas ja Auveres. Praeguseks on neljast jaamahoonest alles kaks – Kehras ja Lehtsel. Kui Lehtse jaamahoone on säilinud algses mahus ja suuresti algsel väliskujul, siis Kehra jaamahoone on 1950. aastatel ümber ehitatud. Paberitehase laiendamisest tingitud alevi ja raudteejaama kiire kasv jättis tollal vana jaamahoone kitsaks, mistõttu tehti talle mõlemasse otsa mahukad juurdeehitused. Juurdeehitiste seinte liigendus ning akende kuju kopeeris vana jaamahoone detaile, kuid kuna need püstitati punase tellise asemel silikaadist, värviti kogu hoone sinakates toonides üle. Lisaks seinte värvilahendusele kadus tollal ka algne poolkelpkatus, kuna juurdeehitised tehti tagaküljel tuntavalt eenduvana, mis tingis katuse lahendamise kelpkatusena. Ka katusekatteks sai pleki asemel eterniit ning kadusid mitmed räästaste ehisdetailid. Siseruumides säilis algne
paiknenud hoonestik hävitavalt kannatada. Tulekahjus hävis tornikiiver, põlesid maha katused ja kiriku interjööri tunginud leekides läks koos oreli, vääride ning pinkidega kaduma suurem osa vanast ajaloolisest sisustusest. Kuigi juba 1949. aastal astuti esimesed sammud Niguliste kiriku taastamiseks, varises enamik pikihoone ja osaliselt ka koori võlve koos kõrgseinte ja piilaritega kokku. Varingutest jäid puutumata Püha Antoniuse kabel, käärkamber ja teised juurdeehitused pikihoone põhjaküljel. Kõige väärtuslikumad kunstivarad on alles kuna need evakueeriti õigeaegselt. Seega säilisid peale barokiaegsete epitaafide ja paljude teiste nikerduskunsti-teoste, silmapaistva renessanss- ja barokklühtrite kogu ning Püha Matteuse (hiljem Püha Antoniuse) kabeli põrandat katvate 14.-17. sajandi hauaplaatide muuhulgas ka sellised 15.-16. sajandist pärinevad rariteedid nagu peaaltar, Surmatantsu-maali algusfragment ning Püha Antoniuse altar.
1 2009. aastal avatud lasteaed-põhikool jäi kiiresti väikeseks, sest lapsi on rohkem kui koolis ja lasteaias kohti. Probleemi lahendamiseks alustati Peetri lasteaed-põhikooli laiendust, mis valmib tänavu sügisel. Antud avaliku projektiga võidavad nii rikkad kui vaesed, sest lasteaia ja/või põhikooli kohti vajavad kõik olenemata klassist. Lasteaia osa kasvab 240 koha ning põhikooli osa 214 koolikoha võrra. Praegu on Peetri lasteaias 120 ja koolis 432 kohta. Valmivad juurdeehitused aitavad leevendada lasteaia ja koolikohtade puudust Peetri alevikus, mis on tingitud viimasel viiel aastal oluliselt kasvanud elanike arvust.2 Need õpilased ja lasteaialapsed, kes hetkel peavad sõitma Tallinna või mujale kooli või lasteaeda Rae vallas, ei pea tänavu sügisel enam transprodiraha kulutama kooli või lasteaia sõidule. Sellest võidavad kõik Peetri elanikud, kuid kaotavad transpordi ettevõtted. Tallinnast
ehituskavad siiski paberile ning teater säilitas oma algse tervikliku ilme. Unikaalne juugenstiilis teater mitmekesistab südalinna ehk rohkemgi. Sõjas säilis teatrihoone suhteliselt hästi. Täiendusi tehti Draamateatri hoonele vaid 1955. aastal (arhitekt August Tauk), mil praeguse Georg Otsa tänava poole ehitati madal rõduga eendosa ning näitlejate garderoobide kohale neljas korrus, Estonia pargi poolsel külgfassaadil aga laiendati abiruume ning fassaad täienes akendega. Juurdeehitused sulati nii sujuvalt põhimahuga, et mitteteadjad peavad neid Vassiljevi ja Bubõri aegseteks. 1950. aastate teisel poolel ehitati teatrisse ka pöördlava, mis tehti eesti oma inseneride jõudude ja oskustega ilma, et selleks oleks olnud käepäraseid eeskujusid võtta. Teiste teatrite pöördlavad olid sõjav hävinud. Mida siis aga enam kuidagi moodne ei olnud, see oli juugendstiil. 1950. aastal kirjutatakse
rahvusvahelised seminarid. Anatoomikum valmis Johann Wilhelm Krause projekteerituna aastal 1805 Toomemäe lõunanõlvale rootsiaegse Karl Gustavi bastioni asukohale. Algselt klassitsistliku rotundina valminud hoonele ehitati aastatel 18251827 Krause projekti järgi juurde poolkaarjad tiibhooned. Tänapäevase kuju omandas anatoomikum aastail 1856 1860 toimunud viimase suure juurdeehituse valmimise järel arhitekt Karl Rathausi projekteeritud juurdeehitused muutsid hoone põhiplaanilt hobuserauakujuliseks. Nüüdse nime Vana Anatoomikum sai hoone 1888. aastal seoses nn uue anatoomikumi valmimisega. Vanas anatoomikumis on olnud tegevad paljud kuulsad arstid-teadlased. Siin on töötanud 19. sajandi esimese veerandi üks suurimaid anatoome Karl Burdach, kes pööras erilist tähelepanu peaaju morfoloogiale ning onto- ja fülogeneesi uurimisele, ning samuti Karl Kupffer, keda peetakse võrdleva embrüoloogia rajajaks. Samuti
annaabi.ee 
