10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2008-02-12
Kuupäev, millal dokument üles laeti
236 laadimist
Kokku alla laetud
9 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kenno
Õppematerjali autor
Kaugõppegümnaasium Referaat Juhan Viiding (pseudonimi Jüri Üdi) Koostaja: Juhendaja: 2010 Sisukord Sisukord................................................................................................................................... 2 Sissejuhatus............................................................................................................................. 3 Elulugu.........................
Saku Gümnaasium Juhan Viiding Referaat Juhendaja: Koostaja: 2009 SISUKORD Elulugu Looming Luulenäited Lisa: pilt Kasutatud kirjandus ELULUGU Juhan Viiding sündis 1.juunil 1948 Tallinnas kirjaniku, kriitiku ja tõlkija Paul Viidingu ning Eesti vanima hõimuliikuja, tõlkija ja literaadi Linda Viidingu perre. Juhan oli neljalapselises peres noorim, ainuke poisslaps. Viidingu haridusteegi oli niisama rahutu, kui tema iseloomgi - ta õppis kuues üldhariduslikus koolis, keskhariduse omandas töölisnoorte keskkoolis ja pärast seda jätkas ta 1968. aastal õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, mille lõpetas 1972
Minu luuleraamatus tuleb juttu 70ndate aastate parimast ja ühtlasi ka minu lemmikluuletajast Juhan Viidingust. Miks ta mulle meeldib? Võibolla sellepärast, et ta luule on nii sügavamõtteline, kaasahaarav ja ühtlasi ka mõtlemapanev. Või hoopis seepärast, et mängus on salapärasus, mis tekkis seoses pseudonüümi kasutamisega? Arvan, et ülaltoodud põhjused on kõik ,,õiged". Neid on ehk veelgi, aga kahjuks ei jätkunud teda kauaks. Ta oli kuulus. Ja on ka praegu. Hinnatuks tegid ta suurepärased luuletused ja hea enesehinnang
avaldas jutte ja romaani ,,Kuristik rukkis", millest sai kohe bestseller ning autorist noorte iidol. 1953. aastal kolis Salinger elama eraldatud maakohta New Hampshire osariigis ning süüvis idamaade filosoofiasse ja religiooni. Viimase jutu avaldas ta 1965. aastal. Pärast seda pole Salinger midagi uut trükis ilmutanud, ta on teinud takistusi oma varajase loomingu taasavaldamisele, öelnud lahti kirjutatust ning peletanud endast eemale huvilisi ja biograafe. Ta elulugu on salapärane. Loomingust Romaan ,,Kuristik rukkis" (1951). Novellikogumik ,,Üheksa juttu" (1953). Jutustus ,,Franny ja Zooey" (1961). Jutustus ,,Puusepad, tõstke kõrgele sarikad" (1963). Temaatika - võõrandumine ühiskonnast J. D. Salingeri raamatute tegelased on enamasti noored inimesed, kes on seljataha jätnud lapsepõlve ja satuvad täiskasvanuna silmitsi moodsa kapitalistliku ühiskonna väärtushinnangute ja konformismiga. Suutmata leida enda ümber inimlikkust,
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid