Leidsid 11 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Juhan Liivi aastaajad". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
lilleke, kanarbik, koit, palav, vaat, tuhat, palava, kõle, aastaajad, maikuu, koitis, linnud, toitis, loitis, peegel, hingas, hoos, vaevalt, nägid, kuis, iluga, pann, ahmib, sööt, väsinud, pehmelt, kurbus, rängasti, mänd, kuusk, unes, põder, metskits, ootavad, armsad, põhjatuul, mahe, tuiskmis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. ,,Sügis"-Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") ---
Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. 2.1.2. Suvi Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses "Üks suvepäev". Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa?
Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses "Üks suvepäev". Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa?
kurb, kidur põõsas kurdab teel mis muremõte tal? SUVI Suvise küla argipäeva, selle eluküllust, helisid, värve ja lõhnu kajastab tsükkel "Üks suvepäev". Päikese tõus ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, ja tuhat elu jõgeneb: kui öödevari maha jääb! Liirila, liirila! Ju tulnud, päike, üles ta, Kas nägid tõusjat päikest sa? 4 Käib tuhatkordselt läbi maa: Ja vili lookas palaval Liirila! löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta
Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, – mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. 2.1.2. Suvi Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses “Üks suvepäev”. Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata – põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb – ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa?
Liiv suhtus looduse pisiasjadesse kui endasugustesse. Liivi luule on realistlik, lihtne, täpne ning mees on suutnud välja tuua jooni ja hetki, mida paljud ei suuda sõnadesse panna, kuid sisimas tunnevad sama. Kirjanik pööras palju tähelepanu loodusdetailidele, ta kirjeldas üksikut lilleõit, metsa puhkamist tormist, pikset väga detailselt. Loodus justkui elas luuletajas : mees kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui säras päike. Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa?
Juhan Liivi luule Sügise päike Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind. Külm Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... Pikne Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. Järv Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa. Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Mai hommik Sääl järve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos
Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. 2.1.2. Suvi Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses "Üks suvepäev". Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa?
Minu jaoks tähendab sügis näiteks uue ja pika kooliaasta algust ning kosutava suvepuhkuse lõppu. "Juba kase ladvalt lehti langeb / Kõle tuul käib üle kesamaa, - / Aastakellal rõõmuhääl on lõppend: / Viimseid tunde hakkab lööma ta." Nendes sõnades peegelduvad rohkem nukrad tunded. Kaunis soe suvi on ju läbi ja mõtted samuti hoopis teised. Sel ajal on juba külm ning puudelt langevad lehed. Ka Liiv kujutab sügist kõleda ja kurvana. "Oh kanarbik, oh lilleke, / nii kõle, kõle sügise! / Nii väsinud, nii kurb on meel, / sa pehmelt, õrnalt õitsed veel / oh lilleke!" Kõik hea ja rõõmus, mis saabub kevadega, kaob samamoodi sügisel nagu ka loodusest rohelus. Liiv kirjeldab ühes oma luuletuses detailselt sügisest nõmme. "Männi roheline samet, / üksik metsatee, / pedak heleroheline, / kask kuldkollane. / Pedak heleroheline, / kask kuldkollane! / Nõmm on sügisele / langend kaenlasse," Sügisel muutub looduse välimus täielikult
lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees. Muidugi ei ole puudutamata jäänud ka teised aastaajad, kevade saabumist ja kevadet kirjeldas Liiv tundeküllaselt ja jutustas ka selle kaunidusest. Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Suve tulekut ja olemust annab Liiv hästi edasi oma mitmeosalises luuletuses ,,Üks suvepäev".
,,Vesi raske kanda, pealegi külmetab ta talvel Siberis ära," vastas see. ,,Ah nii külm!" imestas Indrek. ,,Külm!" vastas teine. ,,Vana pakane ise." ,,Kuidas seal siis magada?" küsis Indrek ebalevalt. ,,Kui elad, küllap siis näed," vastati rahulikult. ,,Tuleb vaim peale nagu teistelgi." Viimaseid sõnu Indrek täna ei mõistnud, aga juba mõne nädala pärast oli nende tähendus talle sula: siis kraaples ta ühes teistega, et keha palavaks ajada ja palava kehaga külmale asemele pugeda. See oli omataoline igaõhtune võimlemisharjutus, milles rebenes nii mõnigi särk või püks. Leidus ka niisuguseid, kes sattusid sedavõrt ,,vaimustusse", et heitsid särgid seljast hoopis, nii et helendasid paljad pihad ja käsivarred. See ,,vaimu-väljavalamine" oli teada ka
annaabi.ee 
