Mina, olles nüüd ametlik, karvane Väike-Maarja Õppekeskuse rebane. Olles veel väidetavalt täie mõistuse juures. Tõotan: Tahtlikult mitte levitada oma kirpe, Mitte nakatada teisi marutaudiga, mitte märgistada igat nurka, ning taltsutada oma jooksuaja tunge. Luban kutsuda oma fantastilisi, andekaid, 1000 korda lahedamaid 3nda kursuse õpilasi igale peole võimaldades neile alati tasuta sissepääsu, ohtralt süüa juua ja peo lõppedes nad kätel koju kanda. Luban regulaarselt toetada Kulinaaria sissetulekut. Kanda kaasas kõiki vajaminevaid kooliasju, ka 3-nda kursuse jaoks. Klassis olles: teen oma parima et eritada võimalikult vähe ebameeldivaid aroome. taltsutan oma kasvavat lobapidamatust.
pungi ja puhmastaimi. Suvel on toidus esikohal rohttaimed, eriti kõrrelised ja liblikõielised. Tarvitavad ka samblaid, samblikke ja tarnu. Lemmikpuuliikideks on haab, lehis, kask ja paju. Talvel söövad veepuuduse vältimiseks kuuse- ja männiokkaid. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. 3. Järglaste saamine 3.1 Sigimine Jooksuaja saabudes juunis-juulis muutuvad sokud rahutuks ja kaotavad kitsi jälitades oma tavalise ettevaatlikuse. Sel ajal võib metsas kuulda sokkude koera haugatusele sarnanevaid möiratusi ja kitsede piiksuvat häälitsust. Sokkude vahel toimuvad ka ägedad võitlused, mis võivad mõnikord lõppeda ühe või mõlema soku haavamise või isegi surmaga, kuid enamasti piirdutakse siiski vaid jõudemonstratsiooniga. Võitluseks läheb vaid võrdsete vastaste vahel. 3.2 Areng
Harvemini sööb kaske ning väga harva leppa. Põder võib tarbida 15–50 kg biomassi päevas. Suvel on täiskasvanud isendi toiduvajadus 20–30 kg ja talvel 15–20 kg. Põdrad kasutavad päevas umbes 10–13 tundi toidu otsimisele, seda just varasuvel. Talveperioodil nad puhkavad rohkem. Pilt 3. Põdralehm einestamas Sigimine Põdrad saavad suguküpseks mullikaeas. Jooksuaeg hakkab tavaliselt augustis ja lõpeb oktoobris. Alamliikide lõikes on jooksuaja algus ja lõpp erinevatel aegadel, kuid jäävad vahemikku august- oktoober. Augusti keskpaigast hakkavad põdrapullid häälitsema. Nende häält võib kirjeldada kui madalat ohet. Häälitsuste ülesandeks on anda teada emasloomale oma asukohast ning ähvardada teisi pulle – konkurente. Nõrgemad pullid, kuuldes tugevama häält, tavaliselt vaikivad ja tõmbuvad tagasi. Kui aga hääle järgi tundub tegu olevat võrdväärse või nõrgema vastasega, siis tuleb pull
Elevandipoegade eest hoolitsevad ema kõrval ka teised karja kuuluvad emased. See hoolitsus algab juba sünnitusest, kui karjakaaslased võivad käituda ,,ämmaemandatena''. Pojad imevad emapiima nisadest, mis paiknevad emaslooma esijalgade vahel. Elevandi kehaehitus Elevandi massiivset rohmakat keret toetab neli sambataolist jalga. Suure pea külge kinnituvad lont ja võhad. Võhad on tegelikult pikenenud ülemised lõikehambad, mida elevandid kasutavad jooksuaja turniiridel, enesekaitseks ning toidu ja veeallikate väljakaevamiseks. Purihammastest on neil kasutusel igas lõualuupooles korraga vaid üks. Kui see ära kulub, langeb ta välja ning tagant nihkub uus asemele. Suured laperdavad kõrvad talitlevad jahutitena ning ka suhtlemisvahendina. Kokkuvõte üleval olevast kirjast: KLASSIFIKATSIOON Selts: Londilised, sugukond: elevantlased. PIKKUS JA KAAL Ta on kõige suurem maismaaloom. Isaslooma õlakõrgus on ligi 4 meetrit ja ta võib kaaluda
Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud. Metskits on paigatruu loom. Harilikult jääb tema tegutsemisraadius viie kilomeetri piiresse. 2 Ohtu märganud metskitsel tõusevad sabapeegli karvad turri. Põgenedes võib kits teha kõrgeid ja kuni kuue meetri pikkuseid hüppeid. (Eesti imetajad) Jooksuaja saabudes juunis-juulis muutuvad sokud rahutuks ja kaotavad kitsi jälitades oma tavalise ettevaatlikkuse. Sel ajal võib metsas kuulda sokkude koera haugatusele sarnanevaid möiratusi ja kitsede piiksuvat häälitsust. Sokkude vahel toimuvad ka ägedad võitlused, mis võivad mõnikord lõppeda ühe või mõlema soku haavamise või isegi surmaga, kuid enamasti piirdutakse siiski vaid jõudemonstratsiooniga. Võitluseks läheb vaid võrdsete vastaste vahel. Võideldakse seni, kui üks sokkudest
meie ulukitele, eriti aga haruldasematele, näiteks suurkiskjatele (Javois, 2008). 1.2. Ohtlikumad aastaajad Metsloomade rändealasid läbivad maanteed moodustavad barjääri, mida väiksematel loomadel on peaaegu võimatu ületada. Sellest tulenevalt on vajalik läbi viia uuringud vastavate kaitsemeetmete rakendamise tarvilikkusest. Kõige rohkem ulukiõnnetusi juhtub sügisel. Septembris ja oktoobris on põtradel ja hirvedel jooksuaeg, metssigadel novembris-detsembris. Põtradel on jooksuaja lõppedes kombeks koguneda salkadesse ja vastu talve elupaika vahetada, mõnikord koguni suurte salkadena üksteise kannul liikudes. Selles aimub teatavat rändekihku. Mitte alati pole toidulaud olnud nii rikkalik kui praegusel ajal; sihiks võib olla rabaserv männinoorendikega, kõrgemad tukad, kus ohutum ja puudub jää (Javois, 2008). 5
viljastamine toimub tavaliselt 8-12 kuu vanuselt. Sigimisperiood (jooksuaeg) algab tuhkrutel veebruaris-märtsis ja kestab augusti- septembrini. Sellel ajal muutub tuhkrute organismi füsioloogiline seisund ja käitumine. Emasloomad muutuvad vähem kuulekateks ja rahutumateks, või siis vastupidi, loidudeks ja apaatseteks. 1-2 nädalat pärast inna algust suureneb oluliselt ja hakkab punetama sugu- ja kuseelundi ava väline osa (silmus), mis muutub suure pohla suuruseks. Jooksuaja saabudes hakkavad isasloomad oma territooriumi märgistama, muutuvad agressiivseteks, allumatuteks ja rahututeks, alustavad omavaheliste suhete väljaselgitamiseks kaklusi. Paaritumisvalmis isasloomadel on munandid tugevalt suurenenud. Emasloomad poegivad tavaliselt kaks korda aastas, aprillis-mais ja juulis augustis, kuigi on ka võimalik nendest tähtaegadest kõrvalekaldumine. Tiinus kestab ligikaudu 42 päeva. Emaslooma pesakonnas on kuni 18 poega (keskmiselt 6-9), keda on tavaks
arvukuslik kasv – põdra arvukus langes trastiliselt Levikut saab mõjutada soolakutega. Viljastamine ja jooksuaeg Sõrgade vahel intensiivistuvad lõhnanäärmed ning jäljed hakkavad lõhnama. Kiimalohk – isane peksab maasse augu ja lõhnastab selle ära, mõlemad püherdavad selles ja see mõjub neile erootiliselt Viljastumise võimalikkus kestab ainult 1-2 päeva. Ühel aktiivsel pullil võib olla 7 emast. Jooksuaja tipp on septembris. Vasikad sünnivad aprillis- mais. Põdra sigimisnäitajad Kollakehi lehma kohta: 1,4-1,6 Looteid: 1,2-1,4 Vasikadi: 0,7-0,8 Vasikate osakaal populatsioonis: 25-30% Tiinus kestab 8 kuud. Suremus Põdral võib tekkida kuumastress. Ohustavad suurkiskjad. Upuvad kraavidesse, liiklusõnnetused. Toitumine Tendrofaag – sööb puulehti, -võrseid, -pungi ja –koort
jäänud? Kas mitte sellepärast ei püüdnud ta armastuse eest pageda? Ja kas polnud armastus talle järele tulnud, ta kätte saanud ja jalust löönud? Võõramaa libedal jääl oli ennast palju raskem püsti ajada kui kodukandi tuttaval pinnal." (Ravic) Lk 335,,Armastus! Mida kõike see sõna peab katma! Ihu kõige hellemast õrnusest kuni vaimu kõige suurema mässuni, perekonna soetamise lihtsast soovist kuni vapustuseni, mille toob surmateade, jooksuaja meeletusest kuni Jakobi võitluseni ingliga." (Ravic) Lk 336,,Armukade millelegi, mis mulle korda ei lähe? Armukadetseda võib armastust, mida teisele jagatakse, mitte aga seda, kellele jagatakse."" (Ravic) Lk 337,,Mitte midagi ja mitte kedagi ei saa teise inimese südamest välja visata." (Ravic Joani mehe kohta) Lk 356,,,,Igal ööl tapetakse paljusid! Paljusid! Linnad põlevad, kusagil nutavad juudid, metsades kõngevad tsehhid, hiinlased kõrbevad jaapani gasoliini1 all, koonduslaagrites
järgi. Kolmandal elunädalal hakkavad kasvama sarved, septembris või oktoobris puhastuvad need nahast ja on nüüd püstiste või veidi kaardunud varraste kujulised. Sarved muutuvad aasta-aastalt keerukamaks ja saavutavad täisarengu alles 4.-5. eluaastal. Suguküpseks saavad põhjapõdrad teisel eluaastal, kuid isased ei võta sigimisest osa enne kolmandat eluaastat, sest vaemad rivaalid ei lase neid emaste lähedale. Täiskasvanud isased viskavad sarved maha pärast jooksuaja lõppu, tavaliselt novembris või detsembris. Täiskasvanud emased kannavad sarvi kogu poegimisjärgsetel päevadel. Zooloog P.P.Tarassovi arvates kaitsevad emased talvel (siis, kui isased on sarvedeta) oma lumme kaevatud toiduauke sarvede abil. Langetanud pea, katab emasloom kogu toiduaugu sarvedega nagu luulise võrega, nii et sellele ei saa keegi ligineda. Emane võib langetatud päi ligineda isase toiduaugule ja omaniku selle juurest minema tõrjuda.
Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud. Jooksuaja saabudes juunis-juulis muutuvad sokud rahutuks ja kaotavad kitsi jälitades oma tavalise ettevaatlikuse. Sel ajal võib metsas kuulda sokkude koera haugatusele sarnanevaid möiratusi ja kitsede piiksuvat häälitsust. Sokkude vahel toimuvad ka ägedad võitlused, mis võivad mõnikord lõppeda ühe või mõlema soku haavamise või isegi surmaga, kuid enamasti piirdutakse siiski vaid jõudemonstratsiooniga. Võitluseks läheb vaid võrdsete vastaste vahel. Mai lõpus sünnivad kitsel 1..
annaabi.ee 
