Jooksiklased Taksonoomia Riik: Loomad Hõimkond: Lülijalgsed Klass: Putukad Selts: Mardikalised Liik: Jooksiklased Jooksiklased Enamus jooksiklasi on röövtoidulised ning väga aktiivsed. Nad tegutsevad enamasti öösel ning peidavad end päevaks maas lamavate puutükkide ja kivide alla või muudesse varjulistesse kohtadesse. Eestis on neid kirjeldatud umbes 270 liiki. Välimus Jooksiklased on enamasti saledad, peenikeste ja tugevate jooksujalgadega. Tundlad on suhteliselt pikad ja peenikesed. Tugev ja voolujooneline keha võimaldab putuka kiiret liikumist käikudes ja taimede vahel.
1...10 meetri kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas okstest ehitis, mille aluseks on savist kauss. Seest on pesa vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Erinevalt hallvarese või ronga pesast on haraka pesal ka katus, mis kaitseb mune ja poegi teiste röövlindude eest. Aastaring haraka toidulaual. Kevadel (ajavahemik 1. aprillist kuni 15. juunini; uuritud 8 magu) toitub harakas ühevõrra nii loomsest kui ka taimsest söögipoolisest. Mardikaid, peamiselt jooksiklasi, naksurlasi, kärsaklasi jt., leidus kolmveerandis magudest. Kätte oli saadud kiletiivalisi ning kahetiivaliste ja liblikate vastseid, konnajäänuseid, kanamunakoori (ilmselt oli söödud kogu muna). Taimsest toidust oli eelistatud nisu- ja kaerateri, kartulit, umbrohuseemneid. Kahes maos leidunud kuuseokkad olid sinna sattunud tõenäoliselt putukat haarates. Suvel (16. juuni31. august; 10 magu) suureneb loomse toidu osa veelgi, seda oli igas maos.
Täiskasvanud jooksiklaste suurus varieerub kahest millimeetist kuni kolmekümne viie millimeetrini. Jooksiklased on öösel tegutsevad loomad, päevasel ajal varjuvad nad maas lamavate puutükkide ja kivide alla. Värvuselt on nad tumedat värvi, üldjuhul süsimustad. Tume värvus on abiks jääda maapinnal liikudes märkamatuks. Neil on tavaliselt pikad võimsad jalad, mis võimdalavad neid kiiresti liikudes saaki püüda või põgeneda kiskjate eest. Jooksiklasi võib leida peaaegu igalt poolt maakeralt, kuid on ka liike, kes on seotud mingi kindla ökosüsteemiga, näiteks niidud või metsamaad (Carvalho, 2015). Jooksiklastel esinevad küll tiivad, aga need on üldjuhul talitusliku tähtsusega, peaaegu kogu elu veedetakse maa peal (C). Jooksiklaste keha on enamasti sale, peenike ning tugev. Samuti on keha voolujooneline, mis võimaldab kiiret liikumist maaalusest käikudes ja taimede vahel. Tundlad on suhteliselt pikad ja peenikesed
harilik orashein, kerahein, punane aruhein, aas-seahernes, aasristik, mets-harakputk, maajalg, köömen jt (Kukk 2004). Putukatest esineb lamminiitudel kiililisi, tirdilisi, mardikalisi, ühepäevikulisi, ehmestiivalisi ja kahetiivalisi. Nende elupaigad on tihedalt seotud veega. Kuivematel lamminiidualadel elab palju niitudele ja avamaastikele iseäralikke liike. Jõgede kaldavöönditel on mitmekesine mardikaliste fauna, kus võib kohata mitukümmend liiki jooksiklasi. Eesti punasesse raamatusse on kantud suurliblikad nagu teelehe-mosaiikliblikas ja mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne), kes võivad tõenäoliselt paikneda ka Rannapungerja luhtadel. Kahaneva leviku ja arvukusega on kaerasori (sihktiivaline)elupaigad(Kukk2004). Mittevärvulistest haudelindudest on ülekaalus kurvitsalised: tikutaja, kiivitaja, suurkoovitaja; kurelised: rukkirääk, täpikhuik ja partlased: sinikale-part, rägapart. Haruldastest liikidest võib
Omapära, mis eristab mudakonna kõikidest teistest Eesti kahepaiksetest, on tema püstise (vertikaalse) pupilliga silm. Kõikidel teistel eesti konnadel on pupill horisontaalne. Mudakonn on väga varjatud eluviisiga ja veedab päevaaja pinnasesse kaevunult, seetõttu väldib ta kivist pinnast ning asustab pigem kergete muldadega alasid. Osava ja kiire kaevajana kraabib ta end ka hädaohu korral 2...3 minutiga mulla alla. Toidujahile suundub ta vaid öösiti, püüdes peamiselt sipelgaid, jooksiklasi ja ämblikke ning teisi mittelendavaid putukaid. Mudakonn talvitub maismaal, kaevates end kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse - hiire- ja mutiurgudesse või mahajäetud keldritesse. Talvine uni kestab kuni 7 kuud. Mai alguses siirdub ta kudema madalatesse läbivooluta veekogudesse (väikestesse tiikidesse või järvekestesse), kust kevadöödel võib kuulda isasloomad krooksumist, mis meenutab kana loksumist või vee mulksumist. Emasloom koeb kokku 1000...2500 muna, mille läbimõõt on 1,5..
Omapära, mis eristab mudakonna kõikidest teistest Eesti kahepaiksetest, on tema püstise (vertikaalse) pupilliga silm. Kõikidel teistel eesti konnadel on pupill horisontaalne. Mudakonn on väga varjatud eluviisiga ja veedab päevaaja pinnasesse kaevunult, seetõttu väldib ta kivist pinnast ning asustab pigem kergete muldadega alasid. Osava ja kiire kaevajana kraabib ta end ka hädaohu korral 2...3 minutiga mulla alla. Toidujahile suundub ta vaid öösiti, püüdes peamiselt sipelgaid, jooksiklasi ja ämblikke ning teisi mittelendavaid putukaid. Mudakonn talvitub maismaal, kaevates end kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse - hiire- ja mutiurgudesse või mahajäetud keldritesse. Talvine uni kestab kuni 7 kuud. Mai alguses siirdub ta kudema madalatesse läbivooluta veekogudesse (väikestesse tiikidesse või järvekestesse), kust kevadöödel võib kuulda isasloomade krooksumist, mis meenutab kana loksumist või vee mulksumist. Emasloom koeb kokku 1000...2500 muna, mille läbimõõt on 1,5..
Omapära, mis eristab mudakonna kõikidest teistest Eesti kahepaiksetest, on tema püstise (vertikaalse) pupilliga silm. Kõikidel teistel eesti konnadel on pupill horisontaalne. Mudakonn on väga varjatud eluviisiga ja veedab päevaaja pinnasesse kaevunult, seetõttu väldib ta kivist pinnast ning asustab pigem kergete muldadega alasid. Osava ja kiire kaevajana kraabib ta end ka hädaohu korral 2...3 minutiga mulla alla. Toidujahile suundub ta vaid öösiti, püüdes peamiselt sipelgaid, jooksiklasi ja ämblikke ning teisi mittelendavaid putukaid. Mudakonn talvitub maismaal, kaevates end kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse - hiire- ja mutiurgudesse või mahajäetud keldritesse. Talvine uni kestab kuni 7 kuud. Mai alguses siirdub ta kudema madalatesse läbivooluta veekogudesse (väikestesse tiikidesse või järvekestesse), kust kevadöödel võib kuulda isasloomade krooksumist, mis meenutab kana loksumist või vee mulksumist. Emasloom koeb kokku 1000...2500 muna, mille läbimõõt on 1,5..
hõredatesse metsadesse, puisniitudele, suurtesse parkidesse ja kalmistutele. Pesitsemisajal tegutseb paaridena ning on päevase eluviisiga. Ränne Ööbik on rändelind, Eestisse saabub mai esimesel poolel, isaslind emaslinnust veidi varem. Lahkub augustis-septembris. Talvitub Ida- ja Lõuna-Aafrika savannides. Ränne toimub üksikult ning öösel. Toitumine Putuktoiduline. Otsib lehekõdust ja põõsaste madalamatelt okstelt ja lehtedelt mardikaid, eelkõige kärsaklasi, poilasi, naksurlasi, jooksiklasi. Meeldib süüa ka sipelgaid, hulkjalgseid, ämblike, kärbseid ja putukate vastseid. Sügisel toitub ka vähesel määral marjadest ja seemnetest. Pesitsemine Pesa ehitab maapinnale puujuurte vahele või tihedalt läbipõimunud põõsaharudele maapinna lähedale. Pesa valmistab emaslind kuivanud puulehtedest, kõrtest, samblast, taimejuurtest, taimevillast, karvadest. Kurn on täis mai lõpuks ning selles on 4...5 oliivivärvi tihedate tumedate laikudega ning hõredate mustade soontega muna.
Hävitavad valimatult kõike kellest jõud üle käib Olulisemad on linnud, siilid, karihiired, konnad, sisalikud, maod, ämblikud, röövlestad ja röövnematoodid ning putukatest kõrvahargid, röövlutikad, õielutikad, röövripslased, lepatriinud, jooksiklased, lühitiiblased, kiilassilmad, kaamelikaelalised, koonulised, sirelased ja mõned pahksääsed. 37 Mitmekesised põlluservad soodustavad kahjurputukate looduslikke vaenlasi jooksiklasi Kraaviääred, põldude vaheribad ja laiemad teeservad põldude ääres on jooksiklaste kui röövtoiduliste putukate arenemise soodustamiseks äärmiselt olulised. ENNETAV 2. Terve ja antud tingimustesse sobiva istutusmaterjali valik Tuleb teada, mis tingimusi antud koht pakub (mulla omadusi, elurikkust, varju-valguse osakaalu, niiskustingimusi) Kasvatavad kultuurid vali nii, et need tingimused sobiksid
Rohkem seal kus on suured põõsad. Tavaliselt ka tema lendab ühe oksa pealt teisele, kuid on raskesti nähtav põõsaste vahel. Lendab rohkem selge ilmaga. Kuuleb teda lauldmas tihtipeale õhtusel ajal, kuid juhtub ka päevasel ajal. Eestisse saabub mai esimesel poolel, isaslind emaslinnust veidi varem. Lahkub augustis- septembris. Putuktoiduline. Otsib lehekõdust ja põõsaste madalamatelt okstelt ja lehtedelt mardikaid, eelkõige kärsaklasi, poilasi, naksurlasi, jooksiklasi. Meeldib süüa ka sipelgaid, hulkjalgseid, ämblike, kärbseid ja putukate vastseid. Sügisel toitub vähesel määral marjadest ja seemnetest. Pesa ehitab jõeluhtade põõsastikesse, varjulistesse lehtpuuvõsadesse, hõredatesse metsadesse, puisniitudele, suurtesse parkidesse ja kalmistutele. (Linnumääraja, 2015) Pilt 44.Ööbik (Luscinia luscinia), Pilt 43
Lõhnade abil võivad jooksikud igasugusel maastikul ja isegi tihedas rohus ka omavahel sidet pidada.(www.wikipedia.org) Jooksiklased on enamasti saledad, peenikeste ja tugevate jooksujalgadega. Tundlad on suhteliselt pikad ja peenikesed. Tugev ja voolujooneline keha võimaldab putuka kiiret liikumist käikudes ja taimede vahel. Enamasti on jooksiklased tumedat värvi, sageli süsimustad. Sellisena jäävad nad tumedal maapinnal märkamatuks. Enamus jooksiklasi on röövtoidulised ning väga aktiivsed. Nad tegutsevad enamasti öösel ning peidavad end päevaks maas lamavate puutükkide ja kivide alla või muudesse varjulistesse kohtadesse. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/jooksiklased.htm) Paljud neist tarbivad valmikuna toiduks teisi putukaid ja seepärast on nad asendamatud mahepõllumajanduses kahjurite hävitamisel. Elades erinevates kooslustes, reguleerivad nad taimtoiduliste putukate arvukust.(http://www.wikipedia.org)
annaabi.ee 
