VIRU FOLK Olles festivali külastanud korduvalt ka varasematel aastatel, teadsin juba ette, et oodata on kindlasti üllatusi ja oma muuskaliste piiride laienemist. Kuna programm oli Viru Folgile omaselt mitmekülgne ja tugev, tooksin välja mõned bändid, kelle tegemistega end pisut kurssi viia võiks. Esimese õhtu lemmikuks kujunes Rootsi bänd Skenet, mille moodustavad neli noort folkmuusikut – Lena Jonsson viiulil, Niklas „Nicke” Bertilsson trummidel, Johan Mörk bassil ja Staffan Jonsson kitarril. Nende nelja koostöös jõudis vaatajateni dünaamiline ning energiline kontsert. Mitmekülgusus ja jõulisus tulenevad bändi eeskujudest, kelleks on näiteks Pink Floyd, ent samas ammutavad nad ideid ka 70ndate diskomuusikast või sootuks vanadest rootsi viiuldajatest. Teise päeva esinejatest sooviksin eesti poolelt ära märkida Zetod, kes on kümne tegutsemisaasta jooksul omandanud kindla fänkonna. See, kuidas publik laulja Jalmar
Meeste murdmaasuusatamise 50km olümpiavõitjad Chamonix 1924 kuld: Thorleif HAUG Norra hõbe: Thoralf STRÖMSTAD Norra pronks: Johan GROTTUMSBRAATEN Norra St Moritz 1928 Kuld: Per Erik HEDLUND Rootsi Hõbe: Gustav JONSSON Rootsi Pronks: Volger ANDERSSON Rootsi Lake Placid 1932 Kuld: Veli SAARINEN Soome Hõbe: Väinö LIIKKANEN Soome Pronks: Arne RUSTADSTUEN Norra Garmisch-Partenkirchen 1936 Kuld: Elis WIKLUND Rootsi Hõbe: Axel WIKSTRÖM Rootsi Pronks: Nils-Joel ENGLUND Rootsi St Moritz 1948 Kuld: Nils KARLSSON Rootsi Hõbe: Harald ERIKSSON Rootsi Pronks: Benjamin VANNINEN Soome Oslo 1952 Kuld: Veikko HAKULINEN Soome Hõbe: Eero KOLEHMAINEN Soome
puupuru segu. • Muneb tavaliselt 2-5 muna. • Haudumine kestab 30 päeva. • Pojad on pesahoidjad. Kodukaku pojad • Kooruvad eri aegadel. • Väljuvad pesast pooleldi udusulgedes. • Lendama hakkavad 30-35 päevaselt. Kodukaku talvitumine • Talvitub enda tavalisel territooriumil, ei rända. • Kodukakk on paigalind Kasutatud materjal • Couzens, D. “Linnud”. Varrak 2005 • Kuresoo, R. jt. “Eesti elusloodus”. Varrak 2001 • Jonsson, L. “Euroopa linnud”. Eesti Etsüklopeediakirjastus 2008 • Ling, R. “Loomade elu. Linnud”. Valgus 1980 • www.looduspilt.ee/loodusope/index.php? page=liigitutvustused_liik&id=81 • http://www.eoy.ee/kodukakk/kodukakk/koduka kk
saarmale ning teeb kahju ka maas pesitsevatele lindudele (sinikael-part). Ameerika naarits 8 on piiranud ja peaaegu hävitanud meil juba varem kodunenud võõrliigi ondatra. (Kangur jt 2005:63-64) 2.2 Invasiivsed võõrliigid maailmas Faasan (Phasianus colchicus) ehk jahifaasan (joonis 3) kuulub kanaliste seltsi. Emas- ja isaslinnu sulestik ja välimus on väga erinevad. (Kangur jt 2005:60-61) Faasanikuke värvus on alamliigiti muutlik (Jonsson 1992:182). Sulestiku värvus võib emas- ja isaslindudel suuresti varieeruda. Isased linnud on kirkad, mitmesuguse täpistusega ja küütleva sulestikuga. Nende pea on tumeroheline külgedelt erkpunaste paljaste sagarate ja lokutitega. Isaslinnu kaelus on enamasti valge ja kuklas on tutt. Emaslind on kasvult väiksem, pruunikashall tumedate täppidega. Lindude saba on ristivöötidega ja silmatorkavalt pikk, eriti isaslinnul. (Kangur jt 2005:60-61) Harilikult elutseb ta
Richard Sildveer „ Astrid Lindgren“ Astrid Lindgren is a Swedish born author. She was born as Astrid Anna Emilia Ericsson on 1907 in Vimmerby in the province of Smaland, in Southern Sweden where she grew up on a farm. Her early childhood was spent with cows and discovering hidden forest paths. Astrid was born to liberal parents, the second of four children of Samuel August, a tenant farmer, and Hanna Jonsson Ericsson. During their childhood years, they were nurtured into storytelling; and were taught how to use their imagination and creativity in the world of Literature. Her childhood years were full of love and laughter, which came from her parents. The laughter extended more in the games that Astrid played with her three siblings, Gunnar, Stina and Ingegerd. Many of the settings and characters in Astrid’s books can be traced back to her own childhood.
Rahvapäraseid nimetusi Saksamaa vares, Saksamaa harakas, Saksamaa pasknäär, Austria vares, Samaaria vares, Jaapani vares, merevares, mandli vares, kolkvares, sinine vares, sinivares, roheline vares, linnukull, kesavares, vihmaharakas, laanelind. Koht ökosüsteemis Eredavärvilise sulestikuga pakub inimestele ilusat vaatepilti. Väikese arvukuse tõttu erilist tähtsust ökosüsteemis ei oma, vähesel määral hävitab kahjurputukaid. Kasutatud kirjandus L. Jonsson „Euroopa linnud“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000 C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005 D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007 www.wikipedia.org http://www.eoy.ee/ Mati Kose artikkel „Siniraag“ „Eesti Loodus“ 07-08/2003
Kui emaslinnud on kohale saabunud, hakkavad eredas rüüs isased neid põõsaoksal või vaial lauldes võluma. Kui eemalt laulmine ei ole piisavalt mõjukas, siis tullakse maapinnal tiirutades esinema konkreetsele emaslinnule. Sealjuures ajab isane suled puhevile ja tõstes saba ning sirutades pead välja. (Peksar, 2014) Kõige tüüpilisem häälitsus hänilasel on siutsuv „vitsi“ või „pslie“. Laul on kutsehüüdude jada, mida esitatakse mängupoosis, rind puhevil (Jonsson, 1992) . Kui isane on emasele ennast küllalt tõestanud, hakkab emaslind munema, enamasti mai keskel (Laurits, 2014) . Pesa rajab hänilane maapinnale väikesse pinnalohku tiheda rohu sisse või siis mättale paksu rohtkatte varju. Pesa tehakse kuivadest kõrtest, niidutaimede juurtest ja lehtedest. Kurnas on 4-6 hallikasrohelist muna, mida emaslind haub üksi. Isaslind valvab sel ajal hoolega territooriumi. 13-14 päeva pärast kooruvad pojad, keda toidetakse pesas veel
seega otstarbekam. Artiklis esitati ettepanek kasutada uut meetodit optimaalsete merekaitseala võrgustike valimiseks, mis põhineb omaväärtuste häirituse teoorial (ing k eigenvalue perturbation theory ehk EPT) ja on rakendatav ühendatavuse kaudu. Madalate populatsioonitiheduste korral, mis on iseloomulikud ohustatud liikidele, aitab see meetod valida kaitsealade võrgustikud, mis maksimeerivad kasvukiiruse kogu võrgustikus (Jacobi & Jonsson, 2011). Kui aga ühendatus ja elupaiga omadused mõlemad on määratud, siis kombineeritakse see informatsioon optimaalsete võrgustike selekteerimisel. Sellisel juhul võib elupaiga kvaliteedi omadusi kasutada ka ühendatavusel põhineva EPT meetodi poolt pakutavate lahenduste, mille puhul mingi ala väärtused on mõnest elupaiga omadusest olulisemaks määratud, kitsendamisel. Parema jõudlusega kaitsealade võrgustikud saavutati
Relve, 2001). Pessa munetakse 9-15 muna. Munad on valged, veidi läikivad ja punakaspruuni täpilised. Neid haub ainult emaslind ja isaslind toob emaslinnule harva süüa. Seejärel, kui pojad kooruvad, toidab linde ainult isaslind, emaslind soojendab neid ja see kestab 3-5 päeva. Poegade toitmiseks tehakse umbes 400 toitelendu ja pojad on peres 19-21 päeva (H.Relve, 2001). Rasvatihase vanematele on pesitsusaeg üks raskemaid aegu. (L.Jonsson, 1992). Alguses söövad pojad ainult ämblikke ja liblikaröövikuid, alles siis hakatakse sööma muid selgrootuid ja putukaid. Kui poegade peres viibimis aeg hakkab lõppema, muneb emaslind uue kurna mune. Isaslind tegeleb sel ajal esimeste poegade järeltoitmisega, mis kestab 7-10 päeva. (H.Relve, 2001). Võib juhtuda, et pojad ei jõua veel pesastki välja kui uued munad tulevad. Pojad uitavad veel mõnda aega
närvi kinnisurumist nägemisnärvi kanalis on pakkunud Fisch ja Esslen (1972). Seroloogilised uuringud tõestavad aga, et näonärvi kahjustusi võib põhjustada ka herpese viiruste taasägenemine (suurenenud herpes-viiruse antikehade hulk veres). Viimane hüpotees on vastavuses Belli halvatust põdevate patsientide vere immunoloogilise vastusega, mis viitab põletikulisele reaktsioonile, mis on omistatav esmasele või teisesele viirus-infektsioonile (Tomita jt 1977, Jonsson jt 1989) (Engström 1998:8). Neuroloogiline leid sõltub kahjustuse ulatusest ja asukohast. Sagedamini iseloomustab Belli halvatusega patsienti ühe näopoole nõrkus, mis süveneb kuni 72 tunni jooksul. Enamikel patsientidest esineb täielik, vähematel juhtudel osaline paralüüs. Täieliku halvatuse korral ei saa haige liigutada haaratud näopoolt ega sulgeda halvatud näopoole silma (lagoftalm). Esineb ka hüperakuusia ehk kuulmiserksus ning keele ühelt poolelt võib puududa maitsetunne.
Enamus parasvöötme ja külmemate alade linde võtavad ebasoodsa aastaaja üleelamiseks ette pikemaid või lühemaid rändeid Paljud linnud aitavad kaasa taimede levimisele, kandes laiali nende seemneid. Et lindude arvukus ei väheneks, tuleb neile luua soodsaid pesitsusvõimalusi ning karmil talvel toita. 13 KASUTATUD KIRJANDUS 1. Couzens, D. Linnud. Euroopa linnuriikide täielik käsiraamat. Varrak, 2005 2. Ernits, P. Mõned mu naabrid. Varrak. Tallinn, 2003 3. Jonsson, L. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000 4. Ling, R. Loomade elu 6. köide. Linnud.:Kirjastus Valgus, Tallinn, 1980 5. Mäger, M. Linnud rahva keeles ja meeles. Eesti Raamat, Tallinn, 1994 6. Poots, L. Loomade elu 7. köide. Kirjastus Valgus, Tallinn, 1987 7. TÜ Loodusteaduste didaktika lektoraat. Eesti selgroogsed. [WWW]. http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/liindex.htm (18.04.2010) 8. Wapedia. Keelikloomad. [WWW] http://wapedia
svenska-djurparksforeningen.nu/Nordiska-ugglor.htm http://sv.wikipedia.org/wiki/Hornuggla http://sv.wikipedia.org/wiki/Tornuggla http://www.eoy.ee/kodukakk/eesti-kakud/loorkakk http://miksike.net/documents/main/referaadid/kakulised.htm http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kakulised1 http://et.wikipedia.org/wiki/Kaklased http://www.artfakta.se/GetSpecies.aspx?SearchType=Advanced T. Randla, 1976. Eesti rõõvlinnud "Kullilised ja kakulised". Valgus, Tallinn C. Couzens, 2005. Linnud, Varrak L. Jonsson, 2000. Euroopa linnud, Eesti Enstüklopeedia, Tallinn O. Renno, 1993. Eesti linnuatlas, Valgus, Tallinn
Sakslased ja rootsi ülikud veenavad Håkonit astuma oma isa vastu, mida too ka teeb. Varsti siiski poeg Håkoni Magnusson ja isa Magnus Eriksson lepivad. Loobutakse liidust sakslastega ja sõlmitakse rahu Taaniga. Håkoni abiellub Taani kuningas Valdemar Atterdagi 10-aastase tütrega. See ei meeldinud Rootsi aadlikele. Rootsi XIV saj Rootsi aadlikud paluvad uueks kuningaks Magnus Erikssoni õepoega Albrechtit, kes hakkas Rootsit valitsema 1364. a. Albrekti nime all. Bo Jonsson Grip sai Rootsi kõige võimsamaks meheks; 1374. a. muudeti Soome ja peaaegu kogu Rootsi sisuliselt tema isiklikuks valduseks. Talle kuulus 1500 mõisat. Rootsi XIV saj 1386. a. Bo Jonsson Grip suri, kuid võimu Albrektile tagastamise asemel anti see Taani kuningas Valdemar Atterdagi tütar Margaretele. 1387. a. oli surnud Valdemari tütrepoeg Olof. 1375. a. sai Olofist Taani kuningas, olles 5. aastane. 1380. a
valitav; Kuningas pani oma poja Hakoni 1354 Norra kunungaks; Taani-Hansa Liidu sõjas toetas Rootsi Hansa Liitu; Tekkis segadus Rootsi valitsemises Magnuse ja Hakoni vahel; Macklenburgi Albrecht; 1364 tagandati Magnus Eriksson; Uueks kuningaks sai Albrecht; Albrecht oli ebapopulaarne; Võõramaalane; Müüs Gotlandi Saksa ordule; Kuninga võim oli nõrk. Tegelik valitseja oli Bo Jonsson Grip; Gripsholmi loss. ( hoiti kinni Poola tulevast kuningat.); 1375 suri Taani kuningas Valdemar IV Atterdag, regendina hakkas vailtsema Margarete, tema tütar; EE tegevuse tulemusel 1380 suri Norra kunnigas, regendina hakkas valitsema Margarete; Rootsi aadlikud pakkusid Rootsi trooni Margaretele; Kolme riigi unioon 1389 tulid Margarete väed Rootsi. Kuningas Albrecht langes lahingus vangi.
Linnud. Tallinn: Tänapäev 2006 Elts, J. Vaatleme linde. Tallinn: Valgus 2001 Gladkov, N. A. jt. Loomade elu, 6. kd. Tallinn: Valgus 1980 Hayman, P., Hume, R. Linnusõbra taskuraamat. Tallinn: Varrak 2004 Hussar, A., Krikmann, A., Sarv, I. Vanasõnaraamat. Tallinn: Eesti Raamat 1984 Ivask, M., Lilleleht, V. Kalakajaka (Larus canus) vanemlindude ja poegade vahelistest suhetest. Lin- dude käitumine. Tallinn: Valgus 1978 Jakobson, C. R. Lugemisraamat loodusest. Tallinn: Eesti Raamat 1981 Jonsson, L. Euroopa linnud. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004 Jüssi, F. Eesti linde ja loomi. Tallinn: Kunst 1977 Kaidla, J. Valgete liblikate aeg. Tallinn: Eesti Raamat 1968 Kontkanen, H., Lõhmus, A., Nevalainen, T. Röövlinnud ja metsamajandus. Tallinn: Eesti Entsüklopee- diakirjastus 2004 Kumari, E. Kuidas vaadelda linde. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1963 Kumari, E. Lindude ränne. Tallinn: Valgus 1975 Kumari, E. Punane raamat. Tallinn: Valgus 1982 Kumari, E
annaabi.ee 
