Jalutuskäik Firenzes koos müstiliste ja müütiliste tegelastega (0)

Jalutuskäik Firenzes
koos müstiliste ja müütiliste tegelastega
Kairi Kallas, romaani keeled ja kultuurid
SISUKORD
TAAVET kui renessansiaja inimese kehastus 5
BACCHUS 9
MEDUSA 13
NÜMFID 16
KIMÄÄR 20

EESSÕNAKS

Mõtlesin kaua, milline võiks välja näha minu kunsti lugu ning pärast pikka tulutut vaagimist pidin juba käega lööma, sest midagi head ei tulnud pähe, ent siis, nagu ka eelnevate üliõpilastega on juhtunud, peaaegu täiesti juhuslikult jõudsin ka mina lõpuks selle niiöelda oma kunsti üles leida. Tegelikult on see minuga juba pea aasta kaasas käinud ja äratundmisrõõm oli seda suurem.
Minu lähem kokkupuude oma kunstiloo teemaga algab 2010. aasta septembrist. Nimelt siis õnnestus minul kui tol hetkel täielikul kunstivõhikul sattuda pea aastaks õppima sellisesse kunstimekasse nagu seda on Firenze ning nüüd veidike teadlikumana oleks patt kasutamata jätta võimalust sellest ka kirjutada. Seda parem - minu kunsti lugu haakub nii mu eriala kui iseloomuga . Esimest seetõttu, et õpin itaalia keelt ja kultuuri. Teiseks huvitavad mind ehk rohkem sellised „mitteigapäevased“ ja väheke müstilised asjad. Kuna itaalia kunsti eraldi kursusena ma veel kuulanud ei ole ja võib-olla enam ei õnnestugi seda teha, sest lõpetan enne ülikooli, siis on itaalia kunsti kohta kirjutamine ka erialateadmiste pagasile igati positiivne. Minu jalutuskäik kui selline toimub kahel tasandil - nii ajas kui ruumis, ent läbi minu silmade. Ruumiks on üksnes ja ainult Firenze linn.
Kui enamasti kirjutatakse kunstiajalugusid ajalises või stiililises jaotuses, siis kuna minu teema seob endas praktiliselt ainult renessanssikunsti, mis on ajaliselt suhteliselt lühike periood, siis ei oleks olnud praktiline püüda jagada teoseid sellisel viisil, vaid võrrelda samu motiive erinevate autorite kujutuses. Peatükid on jaotatud eri mütoloogiliste tegelaste-olendite järgi. Nende valikul ei püüdnud ma luua kompaktset kollektsiooni ega välja tuua neid kõige olulisemaid kujutamisobjekte, vaid valisin üksnes just sellised seetõttu, et need konkreetsed teosed või detailid viimastest mulle mingil viisil armsaks saanud, huvitavad tundunud või lihtsalt nö silma jäänud on – see tähendab - valik lähtub minu subjektiivsest maitse-eelistusest. Püüdsin igas peatükis põhjendada, miks just selle konkreetse tegelaskuju ja teose valisin.

SISSEJUHATUS

Inimesi on läbi aegade köitnud kõik see, mis on teistsugune, mida ei tunta või millest täpselt aru ei saada ega suudeta allutada. Igasugused müüdid, legendid on tõendiks selle huvi olemasolule ja mõjutasid inimkonda juba aegade algusest peale. Kunstnikud pole sellest eemal olnud, vaid veel enam olnud just nimelt selle keskel, selle tunnistajaks, luues oma teoseid; pannes oma töödesse veel tükike iseendast, valitsevast võimust - ajaloost - salvestasid nad need pikaks ajaks.
Itaalia kunstis on müüdi kujutamine läbi aegade olnud eriti armastatud teema ning pole ka ime: Vahemere antiikaegse kultuuriruumi keskmes olles on ta olnud avatud kõikidele mõjutustele ning hiljem ise üheks tähtsaimaks ja arenenumaks keskuseks saades , saanud eeskujuks omakorda teistele. Selline rikas kultuuriruum sai tekkida tänu eri rahvakildude kooseksisteerimisele juba muistsel Apenniini poolsaarel, aga hilisemad rahvaste vallutused ning suhtlus tõid kaasa veelgi rohkem erinevaid motiive; mitmekesisust, mis antiikaja vältel jäädvustus, settis selliseks nagu meie seda tänapäeval teame; ja mis mõjutasid Itaalia vaimumaailma kui antiikrooma kõige otsesemat järglast ikka ja jälle. Enamik mõjutusi on muidugi pärit otseseks ideaaliks olnud Antiik- Kreekast , kuid ka Toscana maakonna aladel elanud üliarenenud etruskikultuuri mõjutused on selgelt tuntavad.
Itaalia (õigemini kõik kunagi vulgaarladina keelt kõnelenud rahvad ) on ühest küljest väga usklik maa, kus väga pikka aega kummardati arvukaid jumalaid ja pooljumalusi. Seejärel sai katoliku kiriku pilk selleks, mis läbi sajandite elu saatnud ja ümberringi toimuvat valvanud.
Samas on Itaalia ka väga ebausklik maa, sestap võib seal igal sammul kohata midagi müstilist ning seda eriti siis, kui süveneda detailidesse. Erinevate temaatikate kujutamine kui ka eri võtete kasutamine on vastavalt ajastule ning eri huvide teenimisele mõnevõrra muutunud, kuid kunst on alati nii ilmaliku kui jumaliku võimu sümboliks, teenides ja väljendades seda igal võimalikul viisil.
FIRENZE
See suhteliselt väike aastal 59 eKr Gaius Julius Caesari käsul rooma sõjaveteranidele rajatud vanaduspõlve veetmise paik asus geograafiliselt ideaalses kohas - keset kaubateed - ning ka meri asub suhteliselt lähedal. Kui keskaegne „pimedus“ Euroopas taandus hakkasid ka väiksemad linnad jõudsalt arenema. Linnakodanikele ei kuulunud mitte ainult majanduslik, vaid ka poliitiline võim. Kujunesid linnriigid, mis meenutasid Kreeka poliseid . Tolle aja rikastes linnriikides, millest ühel parimal positsioonil Firenze, õitses kõige muu kõrval ka kunst. Eelkõige tähendabki kunst Firenzes just renessansskunsti, sest just sel perioodil õnnestus olla tõepoolest üks juhtivamaid Euroopas eriti tänu just sealse panganduse tärkamisele. Õigusega nimetatakse Firenzet renessansi hälliks, sest just sealt sai alguse maailma muutumine: õpiti väga aktiivselt tundma antiikaja filosoofiat, kirjandust, kunsti ning püüti luua midagi samaväärset või veelgi paremat. Renessansiajastu äratas uuesti elule kõik vanad kangelased ning kõikvõimalikud pooljumalused - üleloomulikke olendeid võib kohata igal pool.

TAAVET kui renessansiaja inimese kehastus

Renessansliku maailmavaate teljeks on veendumus , et olulisim väärtus on isiksuse vaba iseseisev areng ning individuaalsed omadused. Lemmikkangelaseks oli üldiselt Taavet, sest ta võitis Koljati. Taavetis kui võitleja ideaaltüübis nähti tihti nutikuse ja inimliku võimekuse võrdkuju; humanismi, mis ajastule iseloomulikult avaldus kunstis. Oluliseks peeti kogemuslikku tundmaõppimist, aga ka meelelisi naudinguid väärtustati kõrgelt. 15. sajandil hakkas skulptuur taastama oma iseseisva kunstiliigi õigusi. Kunsti eesmärgiks polnud enam luua sümboolseid, tinglikke skeeme usu näitlikustamiseks, vaid püüti kõiki, ka piiblitegelasi, kujutada elavatena, kordumatute indiviididena. Nii hakkasid pühakud sarnanema Itaalia kaupmeeste ja seiklejatega. Pikapeale meenutas üksnes pealkiri, et tegemist on religioosse motiiviga.
Donatello „Taavet“ (u. 1430) on androgüünne habras nooruk. Seda peetakse üldiselt esimeseks Lääne kunsti iseseisvaks alasti skulptuuriks antiikajast arvates.
Kuigi 15. sajandi lõpul algasid Itaalias rasked ajad: sõjakäigud Itaaliasse, majanduse areng takerdus; püsis üleüldine killustatus ning seoses suurte maadeavastustega hakkasid peamised kaubateed Itaaliast mööda minema, siiski kultuurielus ei ole märgata esialgu mingit langust, vastupidi, võib-olla ehk suurematki eufooriat, sest eelmiste sajandite poolt liikuma pandud jõud jõudsid kulminatsiooni ning arenesid iseseisvalt edasi. Seepärast on ka tänapäeval Bargello muuseumis asuv 1460ndatel valminud Donatello ja Michelangelo vahel itaalia renessansi parima skulptori Andrea del Verrocchio (1436-1488) õige nimega Andrea di Cioni (sai oma nime verrocchio „tõene silm“ kullasepalt, kelle juures ta õpipoisiks oli) Taavet – vastandina Donatello omale - rõõmus ja elav - naeratav poiss. Ka kehahoiak on tal loomulikum.
Erilisem on Michelangelo Buonarotti Taavet (u 1504), kelles peitub hoopiski tahtejõuline vägilane, kes on valmis heitluseks. Keha poos ja üldistatud vorm teenivad hingelise ja vaimse tähenduse avamist . Samasuguse tähendusega on ka üldmulje, mis on vapustavalt jõuline ja dramaatiline. Michelangelot iseloomustavad raskeloomulised kehaasendid ning Taavet peatus justkui üksnes korraks, et silmata Koljatit ja hakkab justkui kohe astuma . Sectio aurea abil on antud kunstiteosele ideaalne proportsioon ning tänu laipade lahkamisele ka anatoomiline täiuslikkus. Michelangelo Taavet on küll ühest küljest jõuline: lihaseline, sitke, hoiab üht kätt rusikas; rind uhke, suursugune , pilk on tal terav , kaugelevaatav - ta on ründevalmis... Kõik on peensusteni väljamõeldud ja Taavet mõjub tõepoolest väga meheliku, suursuguse ning elavana. Teiselt poolt on ta aga nii ilus, liigagi ilus, lausa naiselikult ilus: lopsakad huuled, kohevad juuksed, graatsilised jalad ja varbad . Samuti leidub ta pilgus sellist naiselikku igatsust ja armastust ning lähemal uurimisel ilmnebki, et pupillid on tal südamekujulised. See suurem kui 5-meetrine hiigel-Taavet kaunistas Medicite lossi õue. Eeskuju antiigist , kuid antiiksed elemendid on siin omanäoliselt ümber töötatud. Ka Quattrocento skulptorite samanimeliste teostega on vahe suur, sest Michelangelo töös on igal pisimalgi detailil oma roll ning miski pole ülearune.

JUMALUSED

BACCHUS
Jumalused, eriti Bacchus- Dionysus , on jällegi antiikaja lemmikteemasid ja kujutamise objekte. See Kreeka-Rooma jumal on ka Medicite uue residentsi aias, Giardino dei Bobolis. Valerio Cigoli käe all valminud grotseskne Bacchuse kuju ( 1560 ) köitis mu tähelepanu, istudes seal vahetult enne pargist väljumist keset teed nagu üks kurjusekehastus ning justkui oodates viimast pilku endale. Või tegelikult ta nii kuri polegi, lihtsalt purjus. Antiigist inspireerituna on ta peensusteni viimistletud, tundudes peaaegu ehtne , täiesti elus. Kui Caravaggio on veinijumal Bacchust kujutanud kui verinoort meelast ja pehmete vormidega noormeest, kellest õhkub korraga nii naiivsust, salapära kui ka teatud seksapiili, siis too Bacchus on vastupidiselt paks, kole , kuri, lausa õel ja eemaletõukav, mida näitab ka ta käehoiak. Ta on allutanud kilpkonna kui pikaealisuse sümboli. Michelangelo renessansiaegne Bacchuse-skulptuur ( 1497 ) on hoopiski täiesti teistsugune: ilusa saleda, kuid lihava kehaga ja mõningate naiselike joontega. Üleelusuurune tiigrinahaga Bacchus on loodud küll Michelangelo esimesel Rooma-perioodil, ent hetkel kaunistab see kunagist rahvusmuuseumi. Tema taga seisab pisike faun , kes mugib aplalt Bacchuse käest viinamarju. Kui see konkreetne Bacchus on suhteliselt tõetruu, siis barokkmeistri Caravaggio Uffizi galeriis asuv Bacchus (1595) on jumalana väheveenev ning pigem pööratakse tähelepanu sellel maalil kõigele muule, kui veinijumalale endale. Näiteks puuviljadele, mis on mädanemas ja söömiskõlbmatuna maailma kaduvuse sümboliks. Samuti karahvin, millel on kunstniku end kujutis. Huvitav on veel see, et Caravaggio kasutas tõenäoliselt peegli või peegeldusinstrumendi, camera lucida, abi oma teose loomisel.
VEENUS
Firenzes asuvast kunstist rääkides ei saa mööda minna Uffizi galerii tähtteosest „Veenuse sünd“. Rääkides armastusjumalanna Veenuse päritolust, siis tema kultuse vanimad paigad olid arvatavasti juba Küprosel, kust edasi tema kummardamine läbi kreeklaste ja nende Magna Graecia romaani rahvasteni jõudis. Arhailisel ja klassikalisel ajastul kujutati Veenust noore rõivastatud naisena , hiljem muutus aga üldiseks tema kujutamine alasti, kuna sündis ta ju merevahust ning „tegutses“ eelkõige vees, mispärast riided ei käinud tema olemusega kokku.
Sandro Botticellist rääkides, tuleb mainida asjaolu, et erinevalt paljudest eiras ta anatoomilist realismi. Samuti peeti teda teiste, eelkõige noore särava Leonardo kõrval vanamoodsaks ning tema esimese Veenuse pealt on seda ka näha. Botticelli veetis oma elupäevade lõpu küll unustuses, aga praegu armastatakse teda väga ning hinnatakse ka loomingut lõpuks ometi tema vääriliselt. „Veenuse sünd“ (u 1485) on ilmselt tema kuulsaim teos. Keskmes asuvat armastusjumalannat on ta kujutanud häbeliku ja vooruslikuna nagu tol ajal kombeks. Armastuse teema on ka tema teises kuulsas maalis. Kevad on taaspuhkemise ja armumise, armastuse aeg, mida „Primavera“ (u 1480 ) ideaalselt väljendab. Seda õrna, graatsilist, vertikaalide ja diagonaalide abil loodud pastelsetes toonides harmooniat, mille kompositsioonis on nii klassikalist ja renessansslikku ideed armastusest, võiks lugeda kõige otsesemaks katseks näitlikustada antiigi taassünniga kaasnevat tunneteõhinat. Kunstiteos peidab endas niisiis allegooriliselt kahte tüüpi armastust - platoonilist, mis väljendub kolme graatsiana ning füüsilist – läänetuul Zephyros nümfi röövimas.
Veenus, kes jällegi on kesksel kohal, näib malbe ja vooruslik, kuid temast õhkub ka erootilisust - on juba lapseootel . Ta on ka väga ilus, kujutades ka omaaegset naiseilu ideaali. Vasakul pool seisev Mercurius on samuti erootilise alatooniga, mida tugevdab veel tema uhke mõõk, mis võiks sümboliseerida lisaks vahvusele ka otseselt meheau. Maal olevat valminud patrooni, Lorenzo P. de Medici, pulmadeks sümboliseerimaks ja kinnitamaks tema armastust. Mercuriuse sümbol cadeceus, mis on ühtlasi tuntud kui arstide sümbol, on jällegi kummardus Medicitele, kelle nimi itaalia keeles arste tähendab. Mõnede kunstiuurijate arvate olevat Mercurius isegi Lorenzo kehastus. Üks on kindel: kõik need üheksa figuuri on pärit klassikalisest mütoloogiast ja on seostud iidsete kevadpidustustega.
MEDUSA
Gorgosid, eriti Medusat kujutati samuti juba antiikaja reljeefidel ja seinamaalidel eesmärgiga hirmutada vaenlasi ning kaitseks kõige kurja vastu. Ainuke surelik kolmest Gorgost, Medusa, on kõige kuulsam ja hirmuäratavam. Oma inetuses köidab ta tõenäoliselt iga vaataja pilku. Üks tuntumaid Medusa kujutusi on kindlasti Caravaggiol. Tema Medusa kilbil on väga mehelik ja tugev ning silmadest kiirgab erilist jõudu, mille põhjuseks on ilmselt Caravaggio kontrastne stiil.
Huvitava fakti kuulsin ka Uffizi galeriis jalutades, kui sattusin ühe ekskursioonigrupi lähedusse ja üks giid rääkis, et Caravaggio, nagu paljud teised kunstnikud, olevat maalinud Medusasse iseenda näo.
Teine Medusa on esindatud Benvenuto Cellini skulptuuris Perseus (1545), kus ta pole küll võtmetegelane, kuid omab olulist sümboolset tähendust oma ajaloolises kontekstis. Perseus, kes on just Medusa tapnud ja hoiab võidukalt ta pead, on üks kaunimaid Itaalia pronksskulptuure. Minu meelest kauneim ka Firenzes. Piazza della Signoriale minnes paistab ta loomulikult ka kohe silma. See, paljudest Cosimo I-le pühendatud skulptuuridest, on üks võimusümboleid, tuletamaks linnaelanikele meelde Medicite perekonna võitu kõikvõimalike teiste valitsusvormidega kaasnenud korralageduse ja halbade aegade üle. Samuti illustreeris see kõikidele teistele, et nüüd triumfeerib kindel kord. Cellini on oma Perseuse loonud nõtkeks ja liikuvaks. Skulptuur on püüd ületada kõiki teisi senivalminud teoseid, k.a Michelangelo Taavetit. Perseus on küll üsna kõhn, kuid sitke ja lihaselise kehaehitusega, mis viitab ka võimu vastupidavusele. Taotluslikult kiirgab temast Medicitele omast uhkust ja väärikust ning meelekindlust. Medusa näoilme seevastu tundub olevat täiesti emotsioonitu ning ka keha lebab elutuna maas. Cellini Medusa on juba surnud ja Pegasos on plehku pannud , samas kui Caravaggio oma alles elab.
NEPTUNUS
1559. aastal kuulutati välja konkurss esimese avaliku purskkaevu loomiseks. Selles osalesid kõige kuulsamad tolle aja skulptorid. Võitis Bartolomeo Ammanati, sest suutis kõige mõjuvamalt edasi anda ülemvõimu saavutamist selliste merelinnade üle nagu Pisa ning Püha Liidu loomist türklastevastasel võitlusel.
Võimas kaheksanurkne purskkaev valmis aastaks 1575. Nagu mitmed teised, on seegi võimas skulptuur Carrara marmorist. Skulptuuri ääristavad Giambologna loodud erinevad pronksolevused, sealhulgas saatürid ( pilt1 ). Neptunus on väga jõuline, karmi näoilmega nagu merejumalus ikka: sõites oma merihobustega kaarikus üle vetesügavuse. Väljendades Firenze võimsust paigutati see oluline sümbol keset peaväljakut.
NÜMFID
Nümfid on samuti juba antiikajal armastatud olevused, ennekõike kaitsevõimega loodusjumalannad, kes ei puudu ka antiigi taassünniaegsest Firenzest. Ajastu lõpu poole korraldati mitmeid konkursse linna kaunistamise eesmärgil. 16. sajandi flaami päritolu kunstnik Giambologna oli veidi pettunud, et kaotas Piazza della Signoria kaunistamiseks mõeldud konkursi ning oma kadeduses ja vihas leidis julguse ning soovi hämmastada kõiki teisi. Ta otsustas tolle aja tõelisele kunstitellijale, kirikule, mis sel ajal linna valitses, luua vastuseisuks ülimalt erootiliselt mõjuva purskkaevu. Tulemuseks on muidu üsna tavaline Neptuni purskkaev, kuid kus neli nümfi, kellele jumal Neptunus toetub , purskavad rindadest vett. Sellel on selge vihje, mis annab tagurliku mulje tervele tööle. Minu silmis on see aga pelgalt üks tore 16. sajandi nali valitseva võimu suhtes.

KURAT

Nagu juba varem mainisin, võib kogu Itaalias leida igal sammul midagi müstilist, eriti kui süveneda detailidesse. Renessansis matkiti ka antiigist pärit paganlust, kuid siiski niiviisi, et vältida konflikti kirikuga . Nagu ikka on väga palju kujutatud ka kuradit. Kui keskaegse arusaama kohaselt võis kurat võtta ükskõik millise kuju, siis renessanssikunstis, mida aeg edasi, võtab ta üha enam oma „tõelise“ kuju. Enam ei püüa saatan oma tegelikku välimust varjata ning ilmub koletisliku hübriidina, looma- ning inimlike tunnuste kombinatsioonina. Sageli on ta kujutatud ebatavalist kasvu: kas siis liiga väikese või hoopiski hiiglasena.
Kuradit kui kurjuse sümbolit vastandame esmajärgus jumalale. Ent folklooriuurija Ülo Valk vastandab saatana kristluses pigem peaingel Miikaelile. Samas märgib ta, et selline vastandumine on keskaegsete kirikutegelaste kõva töö vili, sest tol ajal levis arusaam Jahvest kui heast ning Saatanast kui halvast poolusest, mis läks aga vastuollu monoteismi põhimõttega.
Olgu sellega, kuidas on, kuid kuradid ja sellesarnased koletised on pikitud kenasti paljudesse kohtadesse, eriti aga leidub igasuguseid põrgulisi pisikeste detailidena, mida esmapilgul ei näegi. Samas on ka nö olulisemaid, kõigile nähtavaid, kuradikujutusi. Üks eriti huvitav kurat on minu meelest Duomo vastas olevas Battistero ristimiskabeli laes. Seda märkasin ma suhteliselt juhuslikult, minnes jõulukontserdile ja väga irooniliselt pühaliku kirikumuusika saatel lage uurides vaataski ta mulle sealt vastu. Miskipärast köitis just tema mind, õgides parasjagu üht patust silmad punased peas. Firenze baptisteerium on teadaolevalt vanim ehitis linnas, mida esimest korda mainiti juba 897. aastal. Mosaiik aga on valminud palju hiljem, 13. sajandi esimesel poolel, Veneetsia käsitööliste käe all (tõenäoliselt ka Cimabue nende hulgas), mis on aimatav ka tonaalsuse kaudu.
Baptisteerium ja selle laemosaiik on väga olulised ka kirjandusloos. Nimelt Dante Alighieri, kes Firenzes üles kasvades baptisteeriumi tihti külastas, oli teatavasti tugevalt mõjutatud surma kujutamisest laemosaiigil; sellest, kuidas kurjategijad põletati, lömastati ning lõpuks koletise poolt järati. See kõik avaldub loomulikult ka Divina Commedias. Ka Dantet ennast ja Vergiliust on kujutatud, kuid nende arvatavad figuurid on sinna lisatud hiljem, eesmärgiga mälestada kuulsat poeeti.
16. sajandi II pool oli omapäraseks perioodiks kunstiajaloos, mil ka Itaalia kultuurielus hakkasid lõpuks avalduma rasked hoobid. Ei lähtutud enam elust, vaid eelmiste suurmeistrite loomingust ning tekkis „maneerlikkus“. Bronzino (Agnolo di Cosimo) 1540ndatest pärit saatan Palazzo Vecchios Eleanora di Toledo kabelis, kus kujutatakse Moosese elu ja episoode, et tõmmata tõenäoliselt paralleele Cosimo I eluga, on jällegi täiesti teistsugune saatan. Teda võib oma „väljavenitatuse“, eriti jäsemete ja küüniste, tõttu määratleda Bronzinole omaselt maneristlikuna. Kui baptisteeriumi-kurat näib oma kurjuses enesekindel, siis see kurat on hirmunud, kartlik ja alandlik. Ning pole ka ime: peaingel Miikael on Luciferile teda taevast välja ajades koha kätte näidanud ja head jõud võivad jällegi maailma üle valitseda.

MUUD EBATAVALISED TEGELASED

Santa Maria del Fiore ehk teise nimega lihtsalt Duomo neogooti stiilis fassaad on näiteks üks selline, kust võib avastada igasugu huvitavaid tegelasi, kuid Palazzo Vecchios ehk Medicite vanas residentsis on neid hoone sisemusse peitunud olendeid veelgi rohkem. Koridorides on näiteks kaunilt detailsed lae-ja seinamaalingud, kus on kujutatud igasuguseid imelisi olendeid, millest tuntumad näiteks saatürid ja faunid . Siin on tunda tugevaid Pompei mõjutusi, kus omaaegsetes uhketes villades oli tavaks elavdada seinu lisaks loodusvaadetele ja sammastele taoliste omanäoliste tegelaskujude maalingutega.
KIMÄÄR
Arheoloogiamuuseumis asuv kimääri maailmakuulus pronkskuju Arezzost (5-4. saj eKr) kaldub üldisest kaanonist veidi kõrvale, kuid ta väärib lihtsalt mainimist. Kimäär kui mütoloogiline olevus nii salapärane ja kartusttekitav: eest tuldsülgav lõvi, tagantpoolt madu, keskelt kits. Müütides on juttu tema kurjakuulutavast möirgest ettekuulutusena peagisaabuvale looduskatastroofile, ennekõike vulkaanipurskele. Seda etruskikunsti tippteosena tuntud elukat veel füüsilisel kujul nähes olin liialdamata lummatud ja veelkord imestuses, kuidas küll suudeti 2500 aastat tagasi sellist kõrgtasemel kunsti viljeleda. Ta oli lihtsalt perfektne.

LÕPPSÕNAKS

Firenze linna kui renessansisümboli kultuur on ennekõike meelelise maailma taasavastamine. Selle kõrval leidus küll vastandina mõningaid äärmuslikke askeesiliikumisi, mille tõttu ka paljusid väidetavalt paganlikke kunstiteoseid hävitati. Hoolimata sellest sain essee kirjutamise käigus veelkord veenduda, et üleloomulikkus, salapära ei kadunud siis ja pole ka hiljem kuskile kadunud ning jääb kehtima kui Itaalia teine nimi. Üldiselt peetakse Itaaliat siiani väga usklikuks - jumalakartlikuks maaks, kuid usuga jumalasse käib tihti kaasas ka usk selle vastandisse. Hirm kurjuse ees on tekitanud kõikvõimalikud ebausufenomenid juba paganluse aegadel ning paratamatult on suur osa neist jõudnud renessanssi aga ka tänapäeva-Itaaliasse. Iseenesestmõistetavalt antakse neid edasi kunstis kui maailma peegelduses.

KASUTATUD ALLIKAD

http://lamyrtha.blogspot.com/2010/06/i-seni-delle-ninfe.html
http://www.palazzovecchio-familymuseum.it/?p=175
http://www.beyond-the-pale.org.uk/hell.ht m
http://album.ee/node/19152499/50161205
http://www.borghiditoscana.net/eng/tuscany/firenze/firenze/boboli_garden/grotta_del_buontalenti.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Bacchus_%28Michelangelo%29
http://www.iai.uni-bonn.de/~idea/chimera.html
http://it.wikipedia.org/wiki/File:Fountain_of_Neptune.jpg
Buckley Jonathan, Jepson , Tim The rough guide to Florence and the best of Tuscany, 2009
Graham-Dixon, Andrew, Kunst, Varrak, 2010
Eco, Umberto , Inetuse ajalugu, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008
Kangilaski, Jaak, Üldine kunstiajalugu , Kunst, 1997
Kindersley Dorling, Firenze taskukaart & linnajuht, Koolibri, 2008
22