varrukateta liistik. Peakatteks oli abielunaistel kohustuslik tanu. Meeste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk, püksid ja vest. Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts. Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised. Jalatsiteks olid pastlad ja kingad mõne määral ka säärsaapad, tööl puukoorest viisud. Tingimata pidid abielunaised kandma tanu ja põlle. Rõivastust täiendasid ehted milleks olid sõled preesid, hõbekeed ja helmed. Tavaliselt olid need tehtud pronksist (eriti sõled). Rahvariideid kanti kui mindi kirikusse peole, kiigele või pulmapeole. Kuna Eestis on mitmeid maakondi on ka rahvarõivad jaotatud maakondade kaupa ära. Saarde mees kandis kaapkübarat, pikka kuube ja säärsaapaid.
KREEKA sageli vööga kokkutõmmatud Pg 16 ELUOLUD JA PEREKOND Himation- kasutati külmemal ilmal Linn ja maa võis panna ka paljale ihule 1. Ühiskond linnaline st Pükse nad ei kandnud. 2. Linnad - täitsid a) majanduslikku rolli Jalatsiteks olid peamiselt sandaalid. b) poliitilist rolli c) usu rolli 2. Toit: d) määrasid tsivilisatsiooni üldilme * söödi rohkesti puu- ja köögivilju (eriti küüslauku ja kala) - paiknesid akropoli jalamil -kala kuivatati ja soolati
Tavaliselt paiknes linn kaljunukile rajatud kindluse jalamile. Linnasüda oli koosoleku ja turuplats. Tänavad olid kitsad ja käänulised. Linnamajad olid kivivundamendile rajatud ühe või kahekorruselised põletamata tellistest ehitised. Tavaliselt oli neil ka väike nelinurkne siseõu. Linnamüüridest väljapoole jäid külad, talupoegade viljapõllud, oliivi ja viinamarjaistandused. Riietuti ühe või kahe üle keha heidetud riidetükikestega, pükse ei kantud, jalatsiteks oli sandaalid. Toiduks oli rohkelt puu ja köögiviljad, sealhulgas eriti küüslauk ja kala. Liha söödi ainult siis, kui jumalatele ohvreid toodi. Kastmena kasutati oliiviõli, kooke maitsestati meega. Joodi kitse või lehmapiima, valmistati ka juustu. Peamine jook oli aga veega lahjendatud vein. Naistel puudusid kodanikuõigused. Abielus oli mees selgelt domineeriv pool. Abielus otsustati peigmehe ja tema tulevase äia vahel. Tavaline oli, et 3040aa
Seda kandsid suvel sulased ja enamasti karjased. Rüüd ja murumüts olid karjase harilikud riided. Varasem rättide ja sääremähistega jalgade ja säärte katmise viis püsis 19. sajandil nii naiste kui meeste töörõivastuses. Üldiselt kandsid naised 19. sajandil pidurõivastusega pikki villaseid sukki, mis olid harilikult valged ja mõnikord kaunistatud koekirjaga. Suvesukki kooti ka helevalgeks pleegitatud linasest lõngast. Vana tava järgi peeti ilusaks jämedate säärtega naisi. Jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad. Viiskusid kanti suvel iga päev töö juures. 3 Vanarahva toit Vanarahvas sõi tavaliselt põllult saadud toitu ehk kartult, porgandeid, kapsast.Nad sõid ka jahilt saadud liha ja kalapüügilt saadud kala. Vanarahvas küpsetas ise leiba mitte ei ostnud poest. Leiba tegid nad saadud viljast mille olid nad maha kündnud , põhiliselt kündsid nad
Peakate. Kõige pidulikumaks peakatteks oli Viljandi kihelkonna meestel vildist lambamust kaapkübar. 19. sajandi keskpaigaks said populaarseks silindrikujulise rummuga kübarad (Kaarma, Voolmaa 1981, 107). Suviti kanti siiludest kokkuõmmeldud murumütsi, mis levis põlise peakattena Põhja-Viljandimaale Lääne- ja Põhja-Eestist. Talvemütsiks oli allalastavate kõrvadega karusnahkne müts ehk läkiläki. Jalatsid. Meeste jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad. Pargitud nahast pastlad olid kaua ka pidujalanõudeks. Viljandimaa rahvariided nägis ssellised välja 6 3. Kasutatud allikad Lõuna- Viljandimaa käsitöö traditsioonid ja omapära. (29. 05 2013. a.). Allikas: Mulgi.ee: http://www.mulgi.karksi.ee/?364 VILJANDI KHK. RAHVARÕIVAD. (29. 05 2013. a.). Allikas: rahvariided.onepagefree.com: http://rahvariided.onepagefree
Karvastatud pinnaga nahad. ·venuurnahk: saadakse lihvides nahka kile poolelt, või mõlemalt poolt. Karvastus annab pehme sametja pinna. Nahk märgub, nõuab eri hooldust. ·Nubuk nahk.: see on karvastatud, väga peeneteralise lihvimis materjaliga, nt liivapaberiga. Nubuki karvastuskiht on tihe, lühike, ühtlane, matt. Sageli värvitakse heledatesse toonidesse. ·Hunting: paks karvastatud pinnaga nahk, on töödeldud vett ja mustust hülgavaks, sobib tänava jalatsiteks. ·Seemisnahk: rasvapargiga pargitud nahk, töötlemiselt eemaldatakse naha pealmine kiht ja seemisnaha pind meenutab venuuri. Nahkade viimistlemine. Viimistlusviisi järgi saavad nahad tihti nimetuse. ·Aniliinnahad: nahad on värvitud aniliin värvidega. Toodetakse ka vett hülgavat aniliin nahka. ·Antiiknahk: meenutab vana, kulunud nahka. Naha värvimisel kasutatakse kahte teineteisest läbikumavat värvi. ·Vetthülgavad nahad: erinevad rasvanahad
kirjeldus · Linn need täitsid ühiskonna majandusliku, poliitilise ja usukeskuse rolli. Tavaliselt paiknes akropoli jalamil. Linnas paiknes jumalate templeid ja tegelik linnasüda oli agoraa. Linna kaitsesid müürid ja tänavad olid kitsad. Linnamajad olid enamasti paarikorruselised ja põletamata tellisest. · Riietus ja toit riideks oli üks riidetükk, mis oli heidetud üle keha nt kitoon. Pükse nad ei kandnud ja jalatsiteks olid sandaalid. Toiduks oli palju puu ja köögivilju, kala. Seda söödi värskelt, soolatult, kuivatatult. Liha söödi harva. Kasutati oliiviõli, kooke maitsestati meega. Joodi kitse- ja lehmapiima, valmistati ka juustu. Peamine jook oli lahjendatud vein. · Aristokraatlik eluviis rikastel ja suursugustel oli rohkem võimalusi. Tähtis oli konkurents, igaüks proovis olla teistest parem. Kujunesid omavahel võistlevad sõpruskonnad.
Lisaks kanti pööratud kraega kampsunit- seda sai kanda ka vesti all. Jalatsid olid pastlad ja jalarätid. Pealisrõivaks kanti töö juures lambanahkset kasukat. Käes olid villased kindad, külma ilmaga ka kaks paari. Peas kanti lambanahkset läkiläkit. Töörõivaid kanti viimase võimaluseni. Naised kantsid talvel villast seelikut, külma ilmaga kahte. Lisaks kantsid nad kampsunit ja meeste pintsakule sarnast ülejakki. Jalatsiteks olid samuti pastlad. Suvel oli naistel takusest või jämedast linasest riidest särk. Särgi ülemien osa tehti linasest ja alumine takusest kangast. Pikkus oli allapoole põlvi. Kaelaava oli lõigatud T-kujuliselt. Meeste ja naiste särgid olid ühesuguse lõikega. Töörõivana kasutasid teenijad takust seelikud. See ei olnud valge valid triibluine, et ei määrduks kiirelt. Talu andis kasutada jalarätid. Töö juures kantavad pastlad ostis sulane ise või andis need peremees
Vürstidel ja printsidel 75 cm, kõrgematel aadlikel 60 cm, rüütlitel 45 cm, jõukamatel kodanikel 30cm ja lihtrahval 15 cm. Kuna nende jalatsitega oli raske kõndida, siis seoti kinganinad nööriga vöö või põlve külge. Samuti kõnniti ka varbad väljapoole. Pikk kinganina oli Idamaade leiutis. Kinganinade pikkus polnud ainus viis seisuste eristamiseks: Vanas Egiptuses olid sandaalid ainult valitsejatel, isegi valitseja naine oli paljajalu. Toogakandjate jalatsiteks olid pahkluudeni ulatuvad ja varbaid paljastavad calceus. Punaseid kandsid patrisiidid ja musti senaatorid. Meestel oli keelatud kanda jalatseid, mis olid punased, kollased, rohelised või valged. Naised võisid kanda värvilisi kingi, aga ilma vääriskivideta. Bütsantsi valitseja ja tema perekond kandsid punaseid sefiannahast saapaid. Pika kinganinaga jalanõud asendusid 16.sajandil laianinalise sandaletikujulise jalatsiga. Nahktaldadega jalatsitel
· Kaitseriietuse hoidmine koos isiklike asjade ja riietega on keelatud. Keelatud käekottide jms hoidmine tootmisruumides. Samuti on keelatud isiklike hügieenivahendite hoidmine tööriiete taskutes. 12 · Tootmisruumidesse on keelatud lubada kõrvalisi isikuid ilma kaitseriietuseta. · Eririietus, mis on ette nähtud töötaja riietuse kaitseks võib olla tumedamast. Seda kannavad tavaliselt koristajad, laotöölised, transport-töölised. · Jalatsiteks sobivad mitte väga madalad, hästi puhastatavad. · Kaitseriietuse hulka kuulub ka peakate lahtist toitu käitleval töötajal 8. KÄITLEMISETTEVÕTETE RUUMID. KÄITLEMISETTEVÕTETE JA KÄITLEMISRUUMIDE KOHTA ESITATAVAD NÕUDED. 8.1. KÄITLEMISETTEVÕTTE RUUMID. Kõik toitl.ettevõtete ruumid jagunevad viieks põhirühmaks: kaubandusruumid tootmisruumid laoruumid personali olmeruumid tehnilised ruumid Ruumide koosseis ja suurus sõltuvad ettevõtte tootmisvõimsusest
et jäi mulje, nagu oleks vest seljas. Põlvpüksid olid õmmeldud neljast osast ja alt kitsenevad. Põlve alt kinnitati need trikotaazist sukapaelaga. Pükse hoidis ülal puusadel püsiv vööpael. Püksiauk suleti 2-3 nööbiga. Küljeõmblustes olid taskud. Jalas kanti siidsukki, need katsid ka põlvi ja kinnitati sukahoidjaga. Enamasti kanti valgeid sukki, mõnikord ka helesiniseid ja punaseid. Külma ilmaga kanti korraga kuni 12 paari sukki. Jalatsiteks olid kingad. Need olid kõrge kontsaga, nurkse ninaga ja pannaldega. Kaelas kanti pitsidega kaelasidet ehk kravatti. See oli umbes 30 cm laiune ümber kaela seotud sall. Peenemad kravatid olid üleni pitsist. Pärast Stenkerque lahingut 1692.a. sai eriti moodsaks nn. stenkerque' kaelaside. Sõduritel polnud aega kravatti korralikult siduda ja nad tõmbasid selle lahtised otsad lihtsalt läbi kuue nööpaugu. Võit selles lahingus tõi moodi uue kaelasideme kandmise viisi. Soengud
aristokraatide ühked maamajad. Äärealad ei olnud linnast kaugel, mistöttu olid ka maaelanikud linnaga tihedalt seotud. Riietus ja toit Köige tavalisem kreeklaste riideese oli napilt pölvini ulatuv ölgadelt kinnitatud ja sageli vööga kokkutömmatud kitoon, mida kandsid nii mehed kui ka naised. Külmema ilma puhul tömmati selle peale paksem üleriie himation, mida vöis ka paljal ihul kanda. Pükse kandsid ainult barbarid. Jalatsiteks olid sandaalid. Peamine toit oli puu- ja köögiviiljad, sealhulgas eriti küüslauk ja soolatud (vaesemad) ja toores kala. Liha ei söödud. Nii kastmena kui ka küpsetamiseks kasutati oliiviöli, kooke maitsestati meega, joodi kitse- ja lehmapiima ning valmistati juustu. Peamine jook oli veega lahjendatud vein. Aristokraatlik eluviis Kreeka tsivilisatsioon avaneb meile eeskätt aristokraatide pilgu läbi ning seega on ka nende
annaabi.ee 
