Tõde ja õigus, esimene osa. Raamat räägib noorest Andresest, kes oma kaasa Krõõdaga. Elama asuti Vargamäele, kus olid soised ja vesised maad. Mehel olid oma taluga suured plaanid, selgus ka, et naabrimees Oru Peauru on kange loomuga. Ühel päeval hakkas naabrimees aeda lõhkuma, nii et Andrese ja Krõõda Peauru maale läksid. Krõõt läks aga laps süles ja karjus oma ,,heleda jaalega ,, nagu Peaurle öelda meeldis,ja sead sörkisid kõik naise järel kodu. Vargamäe elu ei olnud kerge, tuli palgata sulaseid neist meeldejäävimad olid kõverjalgne Juss ja Mari. Vargamäele saabudes oli Mari rõõmsameelne ja lõbus tüdruk, kes laulis vahet pidamata. Marile meeldis Jussi kallal norida, ning ühel korral läks Juss ja tahtis end oksa külge riputada, kuid selle asemel lubas Mari end hoopis Jussile ära. Mari ja Juss said ka lapsi esimene neist olid poiss,
Vaidluste tulemusena kaevatakse kraav Pearu soovil ainult viimase maa peale. Naabrid tülitsevad veel laenatud regede, teineteise akende all kükitavate koerte, loomade, sulaste ja palju muu pärast. Üks oluline sündmus teoses on see, et Pearu otsustab naabri aia ära lõhkuda, et sead pääseksid tema maa peale jooksma, ja seda ainult selle pärast, et oleks, mille pärast tülitseda. Sigasid läheb tagasi kutsuma Krõõt, kes oma Pearu sõnul ,,heleda jaalega" (heleda häälega) nii ilusasti sigasid hüüab, et Pearu aia lõhkumise hoopis järgi jätab kas seda siis austusest teisepere perenaise vastu või häbist oma teo ees. Seda sündmust tuletab Pearu ikka ja ikka purjus peaga hiljemalt meelde. Veel üks tüli tekib Andrese karjapoisi Mardiga, kes üritab Pearul kiusuga kraavile ehitatud tammisid lõhkuda, mille tulemusel viimane karjapoisi koera maha laseb, sest see jätkab visalt tammide lõhkumist.
tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla, et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita. Andres vihastab, läbi valu ja nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et, naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise pärast, saab Oru peremees aru, et Andresega on suisa jama asju ajada. Nimelt arvas ta, et ainult tema krutskeid täis on, kuid ei - Andres laseb purjus(magava) Pearu oma rukkihakkidesse sõita ja nõuab selle eest kohtus kahjutasu, mida Pearu ka maksma peab, teadmata, kuidas ta sattus naabrimehe põllule
asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud
Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud
asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud
tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud
on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud. Mees läheb aina
mõjudes nüüdisaegsesse lugejasse siiski vahest ehk enam loole arhailist varjundit andjaina kui tõesti naljakaina. Koomilise ürgalgeid tulevatki otsida seksuaalselt pinnalt. Tänapäeva lugejale muhedamat koomikat esineb juba suuremal määral Pearu arvukais kõrtsi-, kodu- ja kohtuprotsessimistes naaberperemehe Andresega, eriti tugeval kujul aga ta nääklemistes Andrese karjapoisiga; aialõhkumises, milles ta jääb alla, sest et ,,nuabrimehe veart eit oma heleda jaalega" (Pearu murrakulise kõneviisi pitoreskne koomika) kurjale läinud loomad palja hõikumisega ära kutsub; kraavipaisutamistes, mis naabri karjapoisi vahelesegamise tõttu samuti luhtuvad; tikkude tagumises kopliteesse, mis lõpuks veristab Pearu enda jalad, ja hul- gas teistes säärastes seikades. Kõik need stseenid kätkevad võimast koomikat puhtamal kujul (Hobbes'i valemi järgi, et ,,üleoleku tunne kellegi inferioorsusest", eriti kui selle juures või-
oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud
vuatasin? Sa ütlesid: ,,Tere, teispere isa! Tere, isa," ütlesid sa. Ja ma tõstsin Issanda Eesuse ees oma jaale ning ütlesin oma mesilasele: ,,Näed sa, mu mesilane, seda meest seal kruavikaldal -- sest sina oled juba täismees, Indrek -- näed sa teda, ütlesin ma oma Õnnistegija ees, ja kuulsid sa, et ta ütles minu vaese vanamehele, kes tahab end elatada sinu kätetööst, oh mesilane, et ta ütles suure ja heleda jaalega: ,,Tere, isa!" Tead sa, mu poeg, mu kalli nuabrimehe poeg, mis ma siis mõtlesin, kui sa mind nõnda teretasid minu enda kruavi kaldal, sest see on minu kruav, kruavi muldki on minu mua peal? Siis ma seal mõtlesin, et: Oh vägede Jehoova, see on va õndsa Krõeda jaal, justament tema õnnis hele jaaleke, mis mind seal teretab oma hinge südamega. Aga meie oleme tema juba ammugi maha matnud ja mina ise tegin temale teed, et tal oleks puusärgiski siledam sõita ja lahkuda oma Vargamäe
kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud.
annaabi.ee 
