Itaalia, Saksamaa ja Nõukogude Liidu valitsemine 1930. aastatel (0)

Itaalia, Saksamaa ja Nõukogude Liidu valitsemise 1930. aastatel

Itaalia, Saksamaa ja Nõukogude Liidu valitsemine 1930. aastatel oli oma olemuselt üsna sarnane, kuid leidus ka mitmeid erinevusi. Viimased olid tingitud diktaatorite nägemusest, milliste vahenditega oma võimu kindlustada ja kuidas riik ootuspäraselt võimsaks muuta.
Itaaliat juhtinud diktaatorit Benito Mussolinit ja Saksamaad Adolf Hitlerit ning Nõukogude Liitu Jossif Stalinit ühendab suure, võimsa, “karmi käe” poliitikaga riigi idee ning ulatusliku propaganda elluviimine . Mussolini eesmärgiks oli muuta Itaalia sama võimsaks, kui oli olnud Rooma impeerinum. Hitler püüdles Saksamaa sõjalise tugevuse saavutamise ja Versailles’ rahulepingu “ahelatest” vabastamise poole. Stalin võttis kursi maalima vallutamisele. See muutis ka nende välispoliitika agressiivseks.
Selliste suurte eesmärkide elluviimiseks pidid juhid suutma oma võimu riigis kindlustada ning saavutama ka majanduslikud eeldused. Kõigis kolmes riigis kehtis üheparteisüsteem. Parteisse pääsesid vaid diktaatorile sobivad isikud. Ebasobivate inimeste vaoshoidmiseks loodi Itaalias salapolitsei, Saksamaal julgeolekuamet ja isilkikult Hitlerile alluvad relvastatud rühmitused, lisaks ka kaitsemalev SS, millele allus salapolitsei Gestapo . Stalin kasutas Nõukogude Liidus oma võimu kindlustamiseks vägivallakampaaniat, mida tuntakse suure terrori all. Selle käigus puhastas ta kõikvõimalikud riigiorganid võimalikest vastastest (algas 1934. aastal), mõrvates neid või saates sunnitöölaagrisse. Selleks loodi sunnitöölaagrite süsteem GULAG, kus vangide tööjõudu kasutati rasketööstuses. Kummaski kolmes riigis ei saanud enam rääkida kodanikevabadustest.
Itaalias ulatulikku terrorit ei kasutatud, sest Mussolinil olid head suhted katoliku kirikuga ja intensiivne riiklik propaganda suutis itaallasi oma riigi võimsuses veenda. Saksamaal ja Nõukogude Liidus oli aga terror riigivõimu kindlustajaks. Mõlemas neist arreteeriti teisitimõtlejaid ja paigutati vastavalt koondus - või sunnitöölaagritesse. Hitler kasutas loodud julgeolekuorganeid ka sakslaste kui erilise rassi puhtuse tagamiseks, kiusates aktiivselt juute . Stalin kasutas oma võimu tagamiseks lisaks terrorile ka riiklikku propagandat, mis oli suunatud eelkõige noortele.
Itaalia, Saksamaa ja Nõukogude Liidu majandused olid rangelt riigi kontrolli all. Mussolini valitsemisajal oli majanduskasv väga madal ja agressiivne välispoliitika muutis seisu veelgi kehvemaks. Saksamaal suudeti rohkete sõjatehaste ja teede rajamisega tööpuudus kõrvaldada ning saavutada rahva elutaseme tõus ja majanduslik areng. See oli aga ajutine. Nõukogude Liit oli saavutanud tööstusriigi taseme tänu Stalini industrsaliseerimisele, mille viis läbi viisaastaku plaanidega (1928-1932). 1920. aastate lõpus kehtestati sundkollektiviseerumine, mille käigus pidid talupojad oma talumajapidamised sunniviisiliselt kolhoosideks ühendama. Talupoegade vastupanu murdmiseks kasutati terrorit, mille käigus viidi rikkamad talupojad ( kulakud ) Siberisse. Kaasa aitas ka 1932.-1933. aastal olnud näljahäda. 1937. aastaks olid peaegu kõik kolhoosidega ühinenud.
Itaalia, Saksamaa ja Nõukogude Liidu valitsemise sarnasused on tingitud peamiselt diktatuuri kui valitsemisviisi iseloomulikest joontest nagu näiteks ulatuslik riigi kontroll erinevate valdkondade üle. Erinevused tulevad välja just konkreetse diktaatori eesmärkidest ja nägemusest oma võimu tagada. Näiteks sai Mussolini hakkama ilma suurema terrorita, kuid Stalin valitseski toetudes terrorile. Mussolini riik ei olnud küll majanduslikult nii edukas ja rahva eluolu kannatas, kuid Stalini riigis kannatasid nii inimesed kui ka majandus. Hitleri Saksamaal kasutati küll terrorit, aga vähemalt oma rahvast ei piinatud.