Veidi lihtsustatult võiks öelda, et ataki jooksul saavutavad heli koostises olevad osahelid oma tugevuse ehk amplituudi sihtväärtuse, kuid erinevate osahelide puhul leiab see protsess aset erineva kiirusega, mis ilmselt ongi kahe erineva tämbriga heli atakke eristavaks üheks tunnuseks. Samuti võib heli tekitamise ehk atakiga kaasneda iseloomulik müra. Heli kui terviku seisukohast ei pääse see müra ataki lühikese kestuse tõttu küll kuulmise jaoks domineerima, kuid heli tämbri iseloomustajana võib ta samuti osutuda oluliseks selle heli eristamisel mõnest teisest. Näiteks tekitab müra poogna kokkupuude viiuli või tsello keelega, mida kuulaja üldjuhul endale ei teadvusta, ent mis võib olla tähtsaks teguriks keelpillide tämbri eristamisel näiteks puhkpillide tämbrist. Heli tämber kui ajas kulgev protsess. Laias laastus võib iga heli puhul eristada kolme koostisosa: heli atakk (ehk puhkemine), püsiosa ja hääbumine. Kolmest sirgjoonest koosnev kõver joo- nise ülaosas
Sisendsignaali rakendamisel tekkiva väljundsignaali arvutamine toimub valemi y(s)=H(s)u(s) alusel. Eelduseks on ülekandefunktsiooni tundmine. Antud sisendsignaalile u(t) leitakse kujutis u(s) Laplace'i teisenduste tabeli alusel 3.5 Impulss- ja hüppekaja- Impulskaja h(t) u(t)=(t)=> y(t)=h(t)-Orienteeritud süsteemi reaktsioon väljundsignaalina, kui sisendisse nullajahetkel antakse delta-impulss (t). Impulsskaja kasutatakse lineaarse süsteemi dünaamiliste omaduste iseloomustajana (nn. ülekandekarakteristikuna). On küllalt lühikese impulsi kasutamisel sisendis piisavalt täpselt eksperimentaalselt mõõdetav. Hüppekaja g(t) -u(t)=l(t) => y(t)=g(t) Orienteeritud süsteemi reaktsioon (väljundsignaal) sisendisse nullajahetkel antud ühikhüppesignaalile 1(t) muutujate nullistel algtingimustel. Kasutatakse lineaarse süsteemi dünaamiliste omaduste iseloomustamiseks ühena nn. ülekandekarakteristikutest. On küllalt täpselt määratav eksperimendi abil. 3
ole võrdne 0. Lühiajalised impulsid tekivad alghetkel, mida lühem on impulss seda parem. Põhimõtteliselt on selle impulsi näol tegemist löögiga ehk impulsskaja on süsteemi reaktsioon löögile. Impulsskaja on hüppekaja tuletis. Impulsskaja on orienteeritud süsteemi reaktsioon väljundsignaalina, kui sisendisse nullajahetkel antakse delta-impulss. Impulsskaja kasutatakse lineaarse süsteemi dünaamiliste omaduste iseloomustajana (ülekandekarakteristikuna). Küllalt lühikese impulsi kasutamisel sisendis piisavalt täpselt eksperimentaalselt mõõdetav. Hilistumine pidevaja süsteemides: Süsteemil võib olla hilistumine, mis on leitav hüppekajast. Sel juhul süsteem ei reageeri kohe vaid mingi aja pärast (nt sisend tuleb sisse teisel sekundil, aga reaktsioon algab kolmandal sekundil). Kui süsteem reageerib sisendile kohe, ei ole tegemist hilistumisega
ressursid (info ja sotsiaalsed vahetussuhted, staatus, identiteet); ressursid (info ja sotsiaalsed vahetussuhted, staatus, identiteet); Erinevad käsitlused, kas rõhuasetus pigem: Erinevad käsitlused, kas rõhuasetus pigem: Kollektiivse organiseerituse, sotsiaalsete gruppide ja struktuuri iseloomustajana – sotsiaalne Kollektiivse organiseerituse, sotsiaalsete gruppide ja struktuuri iseloomustajana – sotsiaalne kapital kui sotsiaalne liim (nt J.Coleman, R.Putnam); kapital kui sotsiaalne liim (nt J.Coleman, R.Putnam);
oluline on sõltuvus ja kuidas seda sõltuvust matemaatilise seosena avaldada? Kõige üldisem seos, kus öeldakse vaid, kas on sõltuvus või mitte, suunda ega tugevust ei saa leida, on statistiline sõltuvus. Mittearvuliste nominaalsete tunnuste puhul saamegi rääkida vaid statistilisest sõltuvusest. Arvuliste ja järjestustunnuste puhul hindame monotoonsest ja selle erijuhtu, korrelatiivset sõltuvusust. Monotoonset sõltuvuse tugevust ja suunda iseloomustajana on levinuim Spearmani astak-korrelatsioonikordaja, korrelatiivsele seosele Pearsoni ehk lineaarne korrelatsioonikordaja r. Regressioonanalüüs tegeleb tunnustevaheliste seoste funktsionaalse kirjeldamisega (ehk matemaatilise võrdusena kirja panemisega) ning selle seose täpsuse, kasulikkuse ja olulisuse hindamisega. 3.1. Statistiline sõltuvus Statistiline sõltuvus on kõige üldisem tunnustevaheline seos, mida kasutatakse eelkõige nominaaltunnuste korral
vahetu omand, vaid suhete ja nende mobiliseerimise kaudu kasutatavad ressursid (info ja sotsiaalsed vahetussuhted, staatus, identiteet). (Lin 2001) Sotsiaalse kapitali käsitluste rõhuasetused: indiviidi tasandil - juurdepääs ressurssidele ja selle seos tegutsemisvõimalustega (nt M. Granovetter 1973) kollektiivse organiseerituse, sotsiaalsete gruppide ja sotsiaalse struktuuri iseloomustajana – sotsiaalne kapital kui ‘sotsiaalne liim’; sotsiaalne kapital inimkapitali kujundajana (nt J. S. Coleman 1988; R. Putnam 2000) Sotsiaalse kapitali kasulikkust määrab nii suhete hulk kui suhete olemus ja kvaliteet: Tihedus/suletus ... avatus/laiaulatuslikkus (Lin 2011) Tugevad sidemed ... nõrgad sidemed (Granovetter 1973) ‘Siduvkapital’ ... ‘sild-kapital’(Putnam2000) Tihedad / tugevad sidemed – ‘siduv kapital’:
järeldub, et hetkel t=0 omab impulsskaja hüppe siis, kui ülekandefunktsioonil on nulle ühe võrra vähem kui poolusi. Kui aga ülekandefunktsioonil on nulle ja poolusi võrdselt, siis tekib impulsskaja koostises väljundis 8-impulsiga proportsionaalne komponent. Piirväärtusest tuleneb ka, et aja piiramatul kasvamisel saab impulsskaja jääda nullist erinevaks ainuüksi siis, kui ülekandefunktsioon omab poolust s=0. Impulsskaja kasutatakse lineaarse süsteemi dünaamiliste omaduste iseloomustajana (nn ülekande-karakteristikuna). Impulsskaja on küllalt lühikese impulsi kasutamisel sisendis eksperimentaalselt piisavalt täpselt mõõdetav. Näiteks piljardikuulide põrkel antakse hetkeliselt edasi jõuimpulss, mille reaktsioonina teise kuuli veeremine kestab kaua, kuid juba ilma kontaktita (impulsskaja). Hüppekaja on orienteeritud süsteemi reaktsioon (väljundsignaal) sisendisse nullajahetkel antud ühikhüppesignaalile l(t) muutujate nullistel algtingimustel
hetkel t=0 omab impulsskaja hüppe siis, kui ülekandefunktsioonil on nulle ühe võrra vähem kui poolusi. Kui aga ülekandefunktsioonil on nulle ja poolusi võrdselt, siis tekib impulsskaja koostises väljundis 8-impulsiga proportsionaalne komponent. Piirväärtusest tuleneb ka, et aja piiramatul kasvamisel saab impulsskaja jääda nullist erinevaks ainuüksi siis, kui ülekandefunktsioon omab poolust s=0. Impulsskaja kasutatakse lineaarse süsteemi dünaamiliste omaduste iseloomustajana (nn ülekande-karakteristikuna). Impulsskaja on küllalt lühikese impulsi kasutamisel sisendis eksperimentaalselt piisavalt täpselt mõõdetav. Näiteks piljardikuulide põrkel antakse hetkeliselt edasi jõuimpulss, mille reaktsioonina teise kuuli veeremine kestab kaua, kuid juba ilma kontaktita (impulsskaja). Hüppekaja on orienteeritud süsteemi reaktsioon (väljundsignaal) sisendisse nullajahetkel antud ühikhüppesignaalile l(t) muutujate nullistel algtingimustel
Dx , n kus xt on mõõdetava suuruse tõeline väärtus. Selle parameetri puuduseks on tema dimensioon suuruse dispersiooni dimensiooniks on suuruse enda dimensioon ruudus. Näeme, et suurust ja tema dispersiooni on väga ebamugav võrrelda. Seetõttu kasutatakse mõõtmisteoorias mõõdiste hajumise iseloomustajana positiivset ruutjuurt dispersioonist standardhälvet. Mõõtmiste suure arvu korral saab suuruse x ehk standardhälbe (ruutkeskmine hälve vanemas kirjanduses) leida valemist n ( xi xt ) 2 i 1
annaabi.ee 
