ta olla ka kurb. Hamlet aga näitas välja pettumust ja masendust läbi terve näidendi. Peale kõige, paistab teosest, et Hamleti eesmärgiks polnud oma rahva teenimine, vaid iskilik kättemaks oma isa mõrvari üle. Tema eneskontrolli probleeme iseloomustab hästi ta monoloog, mis algab sõnadega ,,Olla või mitte olla" ning ta hoolimatus väljendub kaaskondlaste Poloniuse, Rosencrantzi ja Guildensterni tapmises. Hamlet ohverdas inimeste elusid oma isekatel eesmärkidel, seega polnud ta kindlasti oma rahva teener. Ta nimetas Taanimaad vanglaks ning nägi maailma kui ühte ebaausat paika. Järelikult oli ta väga pessimistlik troonipärija, kellel ei olnud erilist visiooni ja kes ei olnud ka eeskujuks taani rahvale. Hamlet oli mees, kelles leidus küll hea valitseja iseloomujooni, kuid kes oli täis ka kahtlust ja ebakindlust. Kuigi ta oli aus noormees, poleks ta minu arvates valitsejana kaugele jõudnud
nähtusega. Nende tegevusi ei ilmesta kosmilis-tähenduslikud tagamaakujutlused, peale nende enda sisetunne, mis on seotud piibliga ning, mis väljendub Andrese kõnelemisel Issandaga ja Pearu pilkavas lõõpimises pühakirjaga. Ka nende elu, mida Tammsaare neid elama paneb, on täiesti tavapärane külainimese elu. Fausti ja Andrest ühendab nende rahuldamatu pürgimuslikkus. Mefisto ja Pearu olemuse vahel on märksa raskem leida sarnasusi. Pearul on rõhk pigem absurdsetel ja isekatel tempudel, Mefistol aga negatsioonil. Kõige suurem erinevus ongi selles, et Pearu ei ole Andrese võrgutaja, teenija ega hingepüüdja. Aimatavaid sarnasusi võib leida veelgi: Pearu musta koera tungimine Andrese majja ja jõuluvorstide ärareostamine evangeeliumi lugemise ajal ning ahjuroobi maha kukkumine koera sisenemisel, mis ei lasknud tal lahkuda musta puudli ilmumine Faustile lihavõtte hommikul ning selle ulgumine Fausti Johannese evangeeliumi lugemise ajal ja pentagrammi
enne meie aja arvamist, mis baseerus tema tollases 158 Kreeka linna analüüsis. See süsteem domineeris mõttelaadides järgmised 2500 aastat. Aristoteles arvas, et valitsus peaks olema sorteeritud kahe järgneva küsimuse järgi ,,Kes valitseb?" ja ,,Kes saab valitsemisest kasu?". Valitsused, nagu ta uskus, saab anda ainuisiku kätesse, väikse grupi kätesse või suure grupi kätesse. Ükskõik millisel juhul peab valitsus juhtima isekatel huvidel valitseja heaks või terve ühiskonna hüvanguks. Aristotelese eesmärk oli hinnata valitsuse vorme normatiivide järgi, lootuses identifitseerida ideaalne konstitutsioon. Hilisemalt arendas Aristotelese süsteemi välja filosoof Thomas Hobbes ja Jean Bodin. Nende konkreetne mure oli iseseisvuse printsiibis, mida vaadeldi kui põhielement kõigile tasakaalukatele poliitilistele reziimidele. Iseseisvust loeti kui kõige igavesemat jõudu, jõudu mis isegi üksinda
Uusaegset võimude lahususe põhimõtet ennetades eristab ta riigivõimu elementidena seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtulikku võimu. Riiki määratleb ta selle eetilise sihi kaudu kui võrdsere kodanike eneseküllast ja autonoomset ühendust, mille otstarbeks on parima võimaliku elu kui teisisõnu, kodanike õnne võimaldamine. Parimaks valitsemisvormiks peab Aristoteles sellist riigikorda, mis on kõige parem enamiku inimeste jaoks ning kus oht, et valitsejad võimu isekatel eesmärkidel kuritarvitavad, on kõige väiksem. Pragmaatiliselt lähenedes ning oma kuldse keskmise printsiipi rakendades loeb ta selliseks demokraatia ja oligarhia segu, kus puudub äärmine vaesus ja liigne rikkus ning enim õigusi omavad keskklassi kodanikud. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007) 9 KOKKUVÕTE Aristoteles oli veendunud, et on olemas vaid üks maailm, kus me elame ja kogeme,
kirjandus, mkida 50.aastate lugeja oleks suutnud hinnata. Tegevustik leiab aset lühikese aja vältel,uusaastaööl.Minategelane astub avatud ustega majja,kus juhtub nii mõndagi eriskummalist.Majas kohtab ta pidevalt inimesi,kes teda tunnevad.Minategelane võtab osa kontserdist,teatrietendusest ja õhtusöögist.Majas valitseb umbne,ängistav õhkkond.Romaan kulmineerub kummalise kohtuistungiga,kus minategelane jälgib,kuidas ette astuvad mitmed kaebealused.Ka peategelane mõistetakse süüdi isekatel motiividel kodumaalt pagemises ja surmapatus. Karistuseks edasielamine. Ristikivi luule Tema ainuke luulekogu on ,,Inimese teekond",mis on eesti luule üks kaunimaid ja terviklikumaid kogusid. Lihtne pealkiri avardub ristikivilikuks võrdpildiks kirjaniku enese ja ta kangelaste saatuse kohta. Ristikivi ja Tammsaare Peale Ristikivi ,,Tuli ja raud" ilmumist saatis Tammsaare talle avaliku kirja,milles avaldas oma veendumust R talendis ja meisterlikkuses. T nägi R--oma mantlipärijat
II osa, ,,Kiri proua Agnesele", raamatu keskel kiri lugejale, ennetades, et keegi ei mõista romaani ja kirjaga seletab oma mõtet, miks selle kirjutas jne III osa kohtusaalis, kus süüdistatakse inimesi ahnuses, kahtluses ja puhkuses. Mõistab, et viimane süüalune tema ise. Süüdi kahes asjas: kodumaa hülgamine isekatel motiividel, elutüdimus. Karistuseks edasi elamine Arutleb, kelle eest põgenes, tahtis olla vaba aga mida teeb ta vabadusega kuskil mujal, kas ta ikka on vaba Viljakam aeg peale hingede ööd Ristikivi võttis I vaatluse alla romaanides Euroopa ajaloo Keskaja triloogia o I osa-inimestel suured ideed
Kiri lõppeb sellega, et sorry ma pean edasi kirjutama, olen poole peal, aga loe teine pool ka läbi ehk leiad sealt oma küsimustele vastused. Agnes on teose läbi lugenud, aga kui autor vastas/kirja kirjutades oli autor alles poole peal. Teise osa pealkiri on ,,7 tunnistajat". Astub ruumi, tundub et on kohtusaalis. Kaebealuseid on mitmeid ja süüdistatakse uhkuses, ahnuses, kadeduses. Sisse astudes mõistab, et tema on viimane süüalune. Ta mõistetakse süüdi 2 kuriteos: 1 on kodumaalt isekatel motiividel põgenemine; 2 elutüdimus. Kohtuotsuseks on edasielamine, elustüdinud inimesel, kellel on suur süümepiin (pagemine) on südamel peab sellega edasi elama. Võtab paguluse kokku. Kas tulla tagasi, reeturitena ja minna vangi või jääma võõrale maale edasi. Pagulas eestlaste hingelise vaeva võtab kokku. Oldi harjunud ohvri teemaga, et meil on alles vaid mälestused, peame vaatama minevikku, oleme kannatajad. ,,Hingede öös" rõhutab seda,
Mehe Majas leiab aset kohe, majas toimunu on aga seotud alati olemasolevaga jaanipäev, jõulud jne. Raamatus liigutakse suletud aegruumis, mis on vastupidine nostalgiaromaanidele. Ränderomaan. Mudeldab teatud eksistentsi. Kajastab pagulastunde ahistusi. Ängide ja süütundega seotud kihid kohtuprotsess, kus tuleb esile kafkalikkus. Tunnistajaid, kes osutuvad kaebealusteks süüdistatakse igaühte ühes surmaspatus. 7. tunnistaja mõistetakse süüdi kahekordses kuriteos: isekatel motiividel välismaale pagemises ja surmapatus: elutüdimuses ja kõige tühisuse tunnetamises. Karistuseks on edasielamine. Ristikivi eirab realistlikku kirjutuse reegleid romaan kujutab ilma suuremate jutustamistrikkideta minategelase liikumist irrealses, tabamatu loogikaga aegruumis salapärases, sisemise krrapärata majas, mille intensiivses, ängistavas õhkkonnas on nähtud nii paguluse kui ka kaasaegse maailma mudelit
unenäolisse maailma (paralleel Kafka ,,Protsessiga"). Modernismis polnud oluline mitte tegelikkuse, vaid inimese sisemaailma kujutamine. Teose peategelane liigub lõputus majas, kuhu ta uusaastaööl satub nagu poliitiline pagulane, kes võõrsil eksleb ja enam koju pääseda ei looda. Läbi labürindi moodi maja ekseldes satub ta kohtusaali (sümboliseerib viimsepäevakohut), kus teda süüdistatakse seitsmendas surmapatus laiskuses. Ta mõistetakse süüdi isekatel motiividel välismaale põgenemises ja elutüdimuses, karistuseks on edasielamine. Igaüks seitsmest tunnistajast on süüdi ühes surmapatus: lisaks uhkuses, ahnuses, iharuses, kadeduses, apluses ja vihas. Kaitsekõnedest selgub vastupidine. Aastatel 1961-67 ilmus seitsmest raamatust koosnev ajalooline sari, tegevusajaks hiliskeskaeg. Ristikivi on kirjutanud just Euroopa ajaloost. Esimene ajalooline triloogia: "Põlev lipp"(1961), "Viimne linn" (1962), "Surma ratsanikud" (1963).
annaabi.ee 
