Täiesti tavaline päev Ärkan üles. Kuradi naabrimees puurib jälle. Mille kuradi pärast peaks keegi hommikul kell üheksa ehitama? Ahvikari. Tõmban kardinad ette, klapid pähe ja püüan veel natukene magada. No ma ei või! Nüüd on haamriga vaja kopsida. Viskan klapid nurka ja tõusen voodist püsti. Sirutan ennast ja panen püksid jalga, särki üles ei leia. Võtan paar lonksu mahla. Kurat, halvaks läinud. Kallan tossud liivast tühjaks ja lähen korterist välja. Koputan naabri uksele. Noh, tule juba! Naabrimees teeb siseukse lahti ja vaatab mind uksesilmast. Karjun talle: ,,Mis sa vahid! Tee uks lahti!" Teeb siis ukse lahti ja küsib minu käest: ,,Mis teie siin nii vara teete?" Annan lollile küsimusele sama lolli vastuse: ,,Tulin kella küsima." Paus. ,,Kurat, mis sa arvad mis ma teen? Mida sa ehitad siin kell üheksa hommikul? Muhku kerjad või? Hambad pigistavad või?" Naabrimees ehmub ja hakkab mulle midagi vastu...
olemas. Kõik tahavad ilusad välja näha! Teine oluline asi on, et massist ei tohi erineda. Erinedes kardetakse langeda halvustavate pilkude ohvriks. Parim on mitte jääda silma, muidu tembeldatakse sildid külge. Kui oled massist erinev, siis sinu ümber moodustub ringkaitse ja sind vaadatakse kui teadlase katseloomakest puuris ja mõeldakse välja, mida sinuga pihta hakata, et näha su reaktsiooni. Tsirkust ja leiba on ju vaja ja enamus paraku on need, kes peavad teise üle irvitamist, põlgust ja üleolekut normaalseks. Juba sellepärast, et kardavad, et kui nad massiga ei liitu, satuvad ise põlu alla. Iseendaks jääda on raske. Nii kui kasvõi natukenegi erined massist, võidakse sind tembeldada emoks või surnupealuuks. Ja mõnitamine ning alandamine tekitavad depressiooni ja nii sünnibki üha rohkem enesetapu sooritamisi. Üritatakse enda eest seista, kuid massi vastu ei saagi seista. Paljudel noortel on kompleksid teiste nendesuguste noorte ees, nende iidolite ees
Mis on inimese kohus, selle saab kindlaks teha kategoorilise imperatiivi alusel, mis ütleb, et lähtuda tuleb sellisest motiivist, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik inimesed kui mõistuslikud olendid. Kant loetles selliseid kohuseid: ausus, enesetapust hoidumine, teiste aitamine, õnnelik olemine, ligimese armastamine. Veel üheks näiteks sobiks ehk kohus mitte irvitada endast rumalamate üle. Põhjendus: (oletades vastupidist ning) lubades endale endast rumalamate üle irvitamist, peaksin lubama minu enda üle irvitamist ka neile, kellest olen ise rumalam. 6 1.6 Loomutäiuste eetika Loomutäiuste eetika süstematiseeris Vana-Kreeka filosoof Aristoteles (384-322 e.m.a). Kreekakeelne sõna arete tõlgitakse eesti keelde kui loomutäius või voorus. Aristoteles pidas õnne jaoks oluliseks teatud isikuomadusi, mis kujunevad harjutamise käigus ning nimetas
" Keha on surm , põrgu väravad juba avanenud.Kuid Fausti hinge eest paluvad taevased koorid.Lõpuks kõlavad Mater gurioosa ( hiilguse ema ) sõnad : Faust on päästetud. Fausti lõpu stseenides kõlab hoiatus:Inimesed , kes on tunnetanud oma jõudu, saavutanud võimu looduse ja teiste inimeste üle, peaksid olema selle jõu kasutamise üle ettevaatlikud. Heimrich Heine Romantilisusele on omane irooniline väljendus laad, mis tähendab peenest või varjatult irvitamist. Kuid see ei olnud selleks et maailma üle naerda, vaid oli maailma nägemise viis.Mille eesmärgiks oli näidata, kuidas kõrvaldada ebatäiuslikus ja lähendada selle tee ideaalile.Seades kaks vastandikku maailma kõrvuti, tuletasid romantikud reaalsusele meelde võimalused mis temas peituvad. Kui reaalsus on kinni oma alatuses, siis romantilise iroonia abil naerdakse selle üle , mis on tardunud ja rumal.Samas kui romantikud irvitavad maailma üle irvitavad nad ka ideaalide üle
Kumbagi seisukohta ei saa pidada õigeks. Schopenhauer on Pascalilt võtnud nii mõndagi, eriti "Elutarkusesse", kuid Pascali mõtted on ta pööranud teise vaatevinklisse. Nende peamine erinevus on selles, et Schopenhauer on elitaarne ja Pascal egalitaarne. Esimene vihkab ja põlgab rahvast, nimetades seda "pööbliks", teine tunneb ahvale kaasa. Tema jaoks ei ole "pööblit" olemas. Valu ja kibestumist on Schopenhaueri huumoris vähem kui kahjurõõmu ja ühemõttelist irvitamist nende üle. Viimane puudub Pascalil täielikult. Ta kirjutas küll palju inimese "viletsusest", kuid ei laulnud sellel ülemlaulu. Inimese ebatäiuslikkus valmistas talle täielikku piina, "vaesele inimkonnale" tundis ta siiralt kaasa sele hädases ja puuduses. Seda kinnitas kogu ta elu. Ta aitas alati kõiki, keda iadata sai, olid need talle kes tahes. Vaeste toetamisel ei säästnud ta oma varandust. Missugune kontrast Schopenhaueriga, kes 1848
Märt käsib Miili väljatulla, et kirjutada uuest raha ülekandest, siis teretab ta džentelmeni moodi Miilit Vana-Märt ärritub ja tahab teada miks Pärt tegelt siin on. Pärt tahab laenaat raha 8% sügiseni kuid lugu areneb selleni, et tegelt on siin ta Miilit endale küttimas ja koos temaga ka päranduse raha. Asi kisub äärmiselt kriitiliskes ja Vana-Märt haarab püssi kuid mõtte siberist kukutab ta püssi. Pärn jätkab kauplemist ja irvitamist, Märt ei usu oma silmi kuuldes ähvardusi ta kuraatorisse panna ja saadab Pärni minema kutsutes teda Saatana sigitiseks kuid Pärn on teda mentaalselt üle trumband ja lahkub andes Märtile paar mõtlemis päeva ja musutades Miilie hüvasti. Lugu jätkub linnas, tõenäoliselt Tallinnas kust urjandik ja Vana-Märt on just tulnud kõrtsist ja Märt nüüd Pärdi ja Miili kodumaja ees laamendab, visates ust kiviga ja karjudes samas ka uhkustades, et ta kõik selle võib kinni maksta
me väldime suhtlustõkkeid. Sõnadel pole tegelikult tähendust, tähendus luuakse inimeste sees. Suhtlemise võti peitub tagasisides: tuleb uurida, kuidas öeldu pärale jõudis. Iga inimene võib oma eluaja jooksul õppida paremaks suhtlejaks, empaatiliseks kuulajaks, mõistvaks partneriks. Ettepanekud: · Et suhtlemist tõhustada, tuleks hoida silmsidet, vältida äraminemist ja uste prõmmimist ning noogutada mõistmise märgiks. Vältima peaks silmade pööritamist, irvitamist, pearaputamist, käte-jalgade ristamist, teineteise jutu katkestamist ning tingimata peaks kuulama ja vastused hoolikalt läbi mõtlema. · Kasulik on vältida ebaeetilist veenmist, jõuvõtete kasutamist ning luua suhtlemispartneriga pikaajalised usaldusväärsed suhted. Vajalik on teada sotsiaalse mõjutamise võtteid ning praktiseerida ja kinnistada efektiivseid käitumismudeleid.
kunstist üha uusi ja teravamaid elamusi saama. Kunstnik kes ei tahtnud või ka ei suutnud vormide vallas piisavalt põnevat pakkuda, oligi sunnitud iseennast välja pakkuma. Inimkeha privaatsuse riivamine ja eriti keha füüsiline ohustamise või kahjustamine pidid kindlasti publiku tundeelu raputama. Kehakunsti oli ette valmistanud häppeningide traditsioon. Häppeningis on rõhk improvisatsioonil, juhusel ja publiku kaasatõmbamisel, Kahtlemata võis kehakunsti käsitleda kui avalikku irvitamist kunstiinstitutsioonide üle, aga ka püüet neist lahti rabeleda, osavalt ära kasutades kunstipubliku äärmiselt üleskruvitud huvi kunstniku isiku vastu. Tavaliselt keha tegi või sellega tehti midagi, kuid nii, et tavateadvuse jaoks poleks selles teos mingit mõistlikku sihti. Bruce Naumann tegi hologrammfotosid oma näost, mida ta sõrmedega venitades moonutas nii palju kui võimalik. Vito Aconci hoidis pikalt hinge kinni
teatriteest. Jälle kodus. Kunagi oli Käbirlinski aidanud oma trepikoja näitsikul veepange tassida ning tema naine polnud seda siiamaani andestanud: ,,Omade naisest-lapsest ei hooli üldse, aga selle lipaka uni on sulle tähtis!" Ilmnes, et Eldar ei teadnud, et ta polnud Käbirlinski ja tema naise laps; Käbirlinski ja tema naine olid Eldari lapsendanud pärast tema vanemate hukkumist autoõnnetuses. Eldar ei talunud enam Mädzidi irvitamist välja ja lõi Mädzidi. Too ,,organiseeris" Käbirlinskile ja tema naisele pileti Dante juubelietendusele. Mõlemad läksid kohale, ent selgus, et etendus oli toimunud juba nädal tagasi Mädzid oli algse kuupäeva üle kirjutanud. Lohutuseks tegi Käbirlinski naisele ettepaneku minna esimest korda metrooga sõitma (Bakuus oli kaks nädalat tagasi avatud metroo). Käbirlinski oli ise paar korda sõitnud, arvates, et naine pole seda veel teinud. Naine
sellepärast, et ta oli inetu. Tema loomul oli oma loogika nagu meiegi omal. Ta erakordselt arenenud füüsiline jõud oli üheks ta tigeduse põhjuseks: «Maius puer rohustus,» 'ütleb Hobbes *. Siiski peab talle õigust andma: tigedus polnud tal vahest külge sündinud. Alates oma esimestest sammudest inimeste keskel tundis ta, pärast ka nägi selgesti, ennast mõnitatuna, teotatuna, eemaletõugatuna. Inimeste suust kuulis ta enda kohta alati irvitamist või sõimamist. Suuremaks kasvades leidis ta enese ümber ainult põlgust. See nakkas ka temasse. Üldise tigeduse õhkkonnas haaras ta ise relva, millega teda ennast oli haavatud. Kõige selle tagajärjel ei pööranud ta oma nägu kuigi » Kuri poiss on tugev (lad. k.). 144 8 2 hea meelega inimeste poole. Talle jätkus kirikust. See oli täis marmorkujusid, kuningate, pühakute, piiskoppide omi, mis talle vähemalt irvitades ninna ei karanud ja mis vaatasid
annaabi.ee 
