merelaevandusega linnades tuli kasutada kas roomaõiguslikke juriidilis- tehnilisi probleemilahendusi, mida vajas majanduselu, või luua ise sellised reeglid (eriti Põhja-Saksamaal, mis ei olnud nii lähedastes kontaktides rooma õigusega kui linnad läänes ja lõunas), mis viisid kõrgeltarenenud õiguskorra tekkimiseni. Mõned Hansa õiguse konstruktsioonid, eriti krediidi jaoks (nt kinnisvara krediidiõigus) olid rooma õiguse vastavatest instituutidest tunduvalt arenenumad. Siis pole ka imestada, et primitiivsema õigusega väikesed linnad pöördusid tihti juhtivate hansalinnade poole palvega lubada kasutada nende õigust. Linnaõigusest sõltumatu oli rahvusvaheline kaubandusõigus lex mercatorum, mida tavaõiguse vormis rakendasid spetsiaalsed turukohtud ja mille menetlus oli suunatud protsessi lühendamisele. Teine eraldiseisev õigus oli mereõigus,
sotsioloogilisteks uuringuteks. Neid suundi on rahastatud erinevatest uurimistoetustest. • Kultuuriuuringute fookus on olnud kultuuri produktidel ja noorte innovatiivsusel, sotsioloogilised uuringud on keskendunud sotsiaalsele reproduktsioonile ning eriti sotsiaalse ebavõrdsuse uurimisele. Noorsoouuringud Põhjamaades Vaatamata valdkonna uudsusele on Põhjamaades noorsoouuringud suhteliselt hästi arenenud. Uurijaid võib leida erinevatest akadeemilistest valdkondadest ja instituutidest. • Põhjamaade tasemel on arendatud koostööd uurijaid, praktikuid ja poliitikuid ühendava Põhjala Noorte (Unga i Norden) uuringuprogrammi käigus. •Helve (2001) uuris sekundaaranalüüsi abil Soome, Islandi, Fääri saarte, Taani, Gröönimaa, Norra ja Rootsi ääremaade noorte elutingimusi. Põhitähelepanu all täiskasvanuks saamist mõjutavad sotsiaalsed, individuaalsed ja kultuurilised faktorid. •2000
Omand on olnud läbi ajaloo olulisel kohal inimeste igapäevases elus. Kuna praegu kehtiva asjaõiguse juured pärinevad Rooma õigusest, siis käesolevas referaadi eesmärk ongi anda ülevaade Rooma omandiõigust ning võrrelda seda tänapäeval Eestis kehtiva omandiõigusega Asjaõigusseaduse põhjal. Käsitletud on omandiõiguse sisu, mõistet, piiranguid, kaasomandit ja omandi kaitset. Asjaõigus üldmõistena koosneb erinevatest instituutidest: omandist (dominium, proprietas), valdusest (possessio) ja õigustest võõrale asjale ehk piiratud asjaõigused (iura in re aliena). Tavakeeles omandit valdusest tavaliselt ei eristata, juristi jaoks aga on erinevus suur. Omanik on ainult see, kellele asi tõeliselt asjaõiguse järgi kuulub ehk kellel on kõige suurem õigus asja üle. Valdus on aga faktiline võim asja üle, ehk kelle käes asi parasjagu on.3 Omandi- ja valdusõiguse juriidiline eristamine saigi alguse Roomast
See on üldine tsivilisatsiooniõigus ja koos sotsiaalbioloogilise ius naturale’ga korrastavad nad ius commune nime all kõiki olulisemaid inimestevahelisi suhteid. Selle kõrval eksisteerib õigus, mis on iseloomulik ainult ühele kindlale kogukonnale (ius proprium civile). Selle õiguskorra aluseks on kas avalik seadus (lex publica) või tavaõigus (mos maiorum). Õigusteadusesse tõigi selle õpetuse Servius Sulpicius. Tema leidis, et õigus koosneb vaid inimliku mõistuse loodud instituutidest (institutio), mis loob sidemed inimeste ja asjade vahel ning seega käsitsetava ja teaduse reeglitele alluva korra. Sellised instituudid on õigusteaduse enda loodud. Instituudi kohaldamise üle kindlal juhtumil on võimalik otsustada selgete, seaduses sätestatud või õigusteaduses määratletud tunnuste järgi. Seepärast on eraisikul oma õigused ja kohustused täpselt teada. Instituudid on mingis mõttes muutumatud mõttelised moodustised, millest selguvad
küll seadusest sõltuvuses, kuid seadusandlikul võimul endal puuduvad õiguslikud piirid. Formaalne õigusriik kaitseb küll omavoli eest, mitte aga seadustatud, kuid õigusevastase sunni eest. Õigusriigi edasisele arengule on kaasa aidanud 20. sajandi totalitaarsed süsteemid, need aitavad mõista õigusriigi vajadust. 4.2. Õigusriigi tunnused Õigusriigil on nii üldtunnused kui ka eritunnused, mida võib leida õigusnormidest, õiguse instituutidest või üldpõhimõtetest. Nii normid kui ka põhimõtted peavad olema konkreetse riigi puhul valitsevad, et saaks rääkida õigusriigist. Seega võib osa õigusriigi tunnuseid leida tunnustamist vaid formaalses mõttes. Osal tunnustel on aga materiaalne substants ja neil on kindel sisu positiivses õiguses. Mandri-Euroopa seadusõiguse õiguskultuuris loetakse tavaliselt õigusriigi ideega seotuks rida printsiipe: · kirjutatud põhiseaduse olemasolu
konkreetse riigi põhikorda on praktiline uurida, arvestades teiste riikide põhikorda reguleerivaid norme. Riigiõigus distsipliinina seisneb selles, mida õpetatakse :). Tema struktuur, eriti eriosa struktuur langeb paratamatult paljus kokku riigiõiguse kui õigusharu struktuuriga. § 2. Riigiõiguse süsteem Riigiõiguse süsteem koosneb riigiõiguse üldprintsiipidest, instituutidest ja normidest, seejuures on printsiibid, instituutide sisu ja normid igale riigile ainuomased, kuid sõltuvad riigi vormist - näiteks võib erinevatel parlamentaarsetel vabariikidel olla palju ühist. Üldprintsiibid määravad kindlaks antud riigi riigiõiguse üldise iseloomu ja nendele peavad enamasti vastama riigiõiguse ülejäänud normid. Nende abil saab ülejäänud norme ka tõlgendada. Demokraatlikes riikides loetakse küllalt sageli taoliste üldprintsiipide hulka järgmisi:
Eraõiguse põhiline õigusakt on leping. Selle loovad kaks isikut kokkuleppe teel. Võlaõigusseadus, asjaõigusseadus. Eraõiguslik seadus annab sellele kahe isiku loomulikule tegevusele õigusliku tähenduse. Kui teine pool oma lubadust ei täida, saab minna kohtusse ja nõuda lepingu täitmist. Lepinguõigus, lepinguvabadus. See peab tulenema kusagilt, selle üle vaieldakse kust ta tuleb. Aluseks privaatautonoomia §19. Spetsiifilised lepingud tulevad spetsiifilistest instituutidest. §32 kui omandipädevus, omandiinstituut. Tööleping §29. Ettevõtlus §31. 4. Õigused poliitiliste tahte kujundamisel sooritusõigustena esitatud. Status activus ehk pädevus. Sel hetkel, kui valin või hääletan, teostan oma pädevust. Selle alusel moodustub otsus, mis jõustus. See pädevus on teoreetiliselt õige, aga praktiline väärtus on üsna väike. Selle jaoks on poliitilised õigused. Riik peab võimaldama meil oma pädevust teostada. Riik
võrdsetena. b. See tähendab ka seda, et õigust tuleb rakendada õigust ühetaoliselt. 13 § 6.Haldusõiguse süsteem Haldusõigus on õigusnormide kogum, mis spetsiifilisel viisil determineerib haldustegevust, haldusmenetlust ning haldusorganisatsiooni. Haldusõigus koosneb haldusõiguse instituutidest (nt politsei instituut jne). Haldusõigusinstituut kujutab endast teatud kindlaid suhteid reguleerivate õigusnormide kogumit. A.-T. Kliimann jaotab veel järgmiselt: 1. Õigusinstituudid selle moodustavad normid, mis määratlevad tegevust, aktsioone, tegu või toimingut 2. Õigusinstitutsioonid siia kuuluvad need normid, mis määravad ära organisatsiooni vormi ja sisu ning organisatsioonid õigusinstitutsioonide tähenduses on asutused, ühendused, ühingud, ministeeriumid jne
jätkusuutlike ja ökonoomsete linna-, keskkonna- ja looduse planeerimise mudelite väljatöötamise määrava tähtsusega vahend. Arvestades nimetatud tegureid, on selge, et selles valdkonnas on ka palju väga erinevaid veebirakenduste koostajaid. Need on väga erinevad, alates asutustest, kelle tegevus on keskendatud pärandi kaitsmisele ja väärindamisele, ning piiritletud valdkondade teadusuuringute ja koolitusega tegelevatest instituutidest, asutustest ja organisatsioonidest kuni suure hõlveulatusega kultuuriüksusteni välja (kohalikud asutused, fondid, ühingud jne). Viimatimainitud institutsioonid on tänapäeval pärandit kõige laiemas mõttes tutvustajate ja kasutajatena valdkonna liidrid ning neil on arvestatav osa kultuuri levitamisel ja elanikkonna kaasamisel. Nii erinevad üksused võivad sageli kokku saada ühisprojektis, mis käsitleb teatud territoriaalset teemat või toetab kultuuriturismi algatust.
annaabi.ee 
