Inimene on saladus (6)

Kui võrrelda inimest teiste elusorganismidega, siis paneb hämmastama, kui suur tema võimakus on. Ta on loomade kõrval nagu tulnukas , kes tundub olevat saadetud siia kuskilt mujalt. Inimene on väga müstiline oma olemusega, keda ei mõisteta tervenisti veel siiani, aga see on ka loomulik, sest keegi ei näe täielikult inimese sisse.
Inimest ja tema loomust on huvitav näha Dostojevski teoses „Kuritöö ja karistus“. See paneb sügavalt mõtlema, kes me siiski oleme ning millised on meie kõige väärtuslikumad omadused. Selles raamatus on kajastatud väga palju erinevaid isikuid, kellel kõigil on oma isikupära ja saladused. Kõiki tegelaste käitumised on erinevates olukordades on omapärased, aga see ongi see, mis teeb nad eriliseks . On ka märgatav, et mida rohkem on Dostojevski mõnda isikut kirjeldanud, seda kummalisemaks tema iseloom muutub.
Üks silmapaistvamaid tegelasi selles teoses on Raskolnikov , kes pidas rasket võitlust oma sisemaailmaga. Tema isiksus on niivõrd salapärane, et iga inimene selles aru ei saa. Ta oli pidevalt kahe maailma vahel, tema tuju oli kiiresti muutuv ning ta ei olnud sugugi kindel, mida ta tegelikult soovis. Üldiselt oli ta muidu taibukas ja haritud inimene, kes tihti pakkus abi erinevatele inimestele, ning see panebki mõtisklema, miks ta midagi niisugust korda saatis. Suures segaduses rändav vaene mees tahtis ainult kõige parimat oma perele ja isegi tervele maailmale, uskudes, et heaolu nimel on õiglane tal sooritada mõrv.
Raskolnikov probleem seisnes selles, et ta kõhkles liiga palju. Ta ei usaldanud ennast ja sageli olid tema tegemised mõtlematud. Ma usun, et sisimas ta teadis, et see mõrv on vale lähenemisviis, aga kuna ta oli lihtsalt nii meeleheitel oma viletsa eluga, siis ta ei osanud midagi muud ette võtta. Ta leidis, et see on ainus viis inimesi aidata, kasutades oma ohvri varandust. Nii ta tegigi oma käigu, kuid tulemus ei olnud oodatud. Ta sisemaailm varises täiesti kokku, ta kannatas süümepiinade all ning ta ei kasutanud isegi seda saaki, mida ta nii väga tahtis. Ta olekski jäänud oma piinade võrku, kui appi ei oleks tulnud Sonja , kes oli samuti isiksuse lahknevuse ohver. Sonja abiga sai Raskolnikov oma kannatustest võitu ja nad said lõpuks ometi teada, mis on see tegelik õnn, mis neid tervikuks teeb.
Teos õpetab, et isegi täiesti arukas ja tore inimene võib sooritada mõrva, mis tõestab ka seda, et inimene ei sünni kurjategijaks. Samuti on sellisel inimesel ka võimalus taas õigele rajale pöörduda ning leida armastus, mis suudab inimese seestpoolt avada ja päästa mitme inimese elu. Ma arvan, et oleks ebahuvitav, kui kõik inimesed oleksid samasugused ning kõikide teod oleks mõistetavad. Erinevad käitumised ja arvamused teevadki selle maailma salapärasemaks.