Inimene ja elektriväli (4)

Inimene ja elektriväli
Kuigi teaduslikult ei osata seletada elu, on teada, et elule on iseloomulik elektriline aktiivsus. Järjest enam lisandub teaduslikke uurimusi andes lisa tõestusele, et elu Maal on elektromagnetiline ja seda ei saa vaid seletada mehhaaniliste või biokeemiliste vahendite ja tähenduste kaudu.
Elusobjektide magnetilised omadused on tagasihoidlikud. Eluskudede elektrilistes omadustes on oluline koht elekt­rilisel mahtuvusel rakkude vahel. Madalal sagedusel on erinevatel kudedel väga erinevad eritakistused.
Madalsagedusliku elektrivoolu toime organismile on tingitud nii kudede erutuvusest elektrivoolu mõjul kui ka elektrivoolu soojuslikust toimest. Elektrivoolu ohtlikuimaks tagajärjeks on südame fibrillatsioon . Fibrillat­si­ooni lõpetamiseks kasutatakse defibrillaatoreid. Kõrgsageduslikku elektrivoolu kasutatakse kudede veretuks kirurgiaks.
Inimese füüsilises kehas toimib samaaegselt kaks elektrisüsteemi. Üheks neist on hästituntud närvisüsteem, teiseks aga elektrisüsteem, mille toimimine ja väljund on atomaarselt aatomite ja rakkude tasandilt . Viimast on nimetatud auraks ehk väljaks inimese sees ja ümber. Sellele unikaalsele energiale on antud ka teisi nimesid – praana, chi, elujõud. Väljaenergia on olemas pidevalt. Tal pole sisse- ja väljalülitussüsteemi, nii nagu see on olemas teiste elektrisüsteemide puhul, mis aktiveerudes (ajuimpulsid, lihastöö jne.) lülituvad töösse ja stiimuli puudusel välja. Igal kehal on oma unikaalne baasväli, mis võib vastavalt avarduda või koomale tõmbuda ja ka tugevneda või väheneda.
Aju närvirakud tekitavad stimuleerituna elektrienergiat, mis aktiveerivad närve. Neid salvestatakse elektroentsefalogrammi (EEG) abil. Närvid aktiveerivad lihaseid, mis lühenevad ja omakorda liigutavad keha ja stimuleerivad südant, kopse, veresooni, soolte ja näärmete tööd. Kui lihased lühenevad, tekib elektrivool , mida mõõdetakse elektromüogrammiga (EMG). Südametegevuse aktiivsust mõõdetakse elektrokardiogrammiga (EKG). Ajulained normaalsetes tingimustes tekitavad võnkeid 0-20 Hz, eritingimustes kuni 35 Hz. Süda tekitab võnkeimpulsse kuni 225 Hz, lihased aga kuni 250 Hz, sealhulgas peristaltilised lihased võnguvad 3 Hz juures, aga silmaliigutaja lihased 250 Hz, skeletilihased 40-120 Hz vahel.