Mis see küll olla võiks ? Mis on allergia? Allergia on immuunsüsteemi ebatavaliselt äge reaktsioon mingi aine suhtes.Ainet, mis tekitab allergiat, nimetatakse allergeeniks. Allergia võib tekkida praktiliselt kõige suhtes, kuid sagedamini on allergeenideks toiduained, õietolm, kodutolm, kemikaalid, loomad, ravimid vms. Kuidas allergia tekib? q Allergilise haiguse tekkimise eeldus on kokkupuude ainetega, mille vastu organismis on moodustunud vastuaineid - immunoloogiliselt aktiivseid rakke ehk lümfotsüüte. Kui satutakse uues-ti selliste ainetega kokku, hakka-vad immuunsüsteemis mingil põhjusel toimuma biokeemilised reaktsioonid, mis põhjustavad allergilisi sümptomeid. q Allergeen on allergilist reaktsiooni põhjustav aine, enamasti valkaine. Allergeenid tungivad limanahkade, naha ja soolestiku kaudu organismi ja muudavad selle tundlikuks. Tundlikkus mingi aine suhtes talletub orga-nismi immunoloogilisse mällu ja kui
sagedustes. Inimesegeneetika moodsa nomenklatuuri kohaselt on selle geeni sümboliks AB0 ja alleelid tähistatakse: AB0*A1, AB0*A2, AB0*B, AB0*0. Rhesus-süsteem / Rh-süsteem Inimese vererühmasüsteem, milles erinevused võivad põhjustada komplikatsioone vereülekandel ning ema ja loote immunoloogilisi konflikte. Meditsiinilises käsitluses eristatakse tavaliselt Rh-positiivset ja Rh-negatiivset rühma, esimesel juhul on erütrotsüütide pinnal immunoloogiliselt aktiivne valgulise olemusega Rh-D antigeen, teisel juhul see puudub. Tegelikult on Rh-süsteem palju heterogeensem, on eristatud üle 20 Rh-fenotüübi. Süsteem on nimetatud Rhesus Macaque järgi. Landsteiner ja Wiener jätkasid katseid ning jõudsid tulemuseni 1937. Rh-süsteemi geneetiline olemus oli kaua aega ebaselge; alates 1944. a. konkureerisid 2 geneetilist mudelit: Race'i ja Fisher'i süsteem ning Wiener'i süsteem. Kasutatakse rohkem esimest varianti A. Race'i ja R
Ahve pole suudetud siiani kloonida, lammas Dolly saadi 277 munaraku tuumasiirdamisest, milledest saadi ainult 29 arenevat embrüot. 10. Millised on inimese kloonimise probleemid? 1) kloonida saab indiviide, kellest on olemas elusaid rakke. 2) klooniindiviidid on inimese geneetiline, mitte aga isiksuse koopia 3) metoodika on katsetamisjärgus 11. Milleks on vajalik terapeutiline kloonimine ja kuidas see toimub? Neid kasutatakse tuumadoonorile geneetiliselt ja immunoloogiliselt identsete kudede ja organite kasvatamiseks. Toimub embrüote tekitamine kavatsusega nad hävitada. 12. Kuidas toimub reproduktiivne kloonimine? Somaatilise raku tuuma siirdamine tuumata munarakku, embrüo areng, blastotsüsti siirdamine asendusema emakasse, võib sündida kloonlaps. 13. Millise tüviraku päritoluga tüvirakke kasutatakse? 1) embrüonaalsed tüvirakud 2) nabaväädivere tüvirakud 3) täiskasvanu tüvirakud 14. Millised on tüvirakkude kasutamise võimalused? Kasutatakse:
modifitseerida mitmesugused keskkonnatingimused. Mõnede geneetiliste tunnuste detailid on määratud juhuslikest teguritest. Reproduktiivne kloonimine ehk indiviidide vegetatiivne paljundamine. Terapeutiline kloonimise idee tekkis siis, kui avastati, et embrüonaalseid tüvirakke saab kasutada rakuteraapias. · Tekitatakse kloonembrüo, mida kultiveeritakse 5-6 päeva ja seejärel lõhutakse- eraldatakse tüvirakud · Neid kasutatase tuumadoonorile geneetiliselt ja immunoloogiliselt identsete kudede ja organite kasvatamiseks On pakutud võimalust ühendada see geeniteraapiaga, kui nii tekkisid transgeensed indiviidid REPRODUKTIIVNE TERAPEUTILINE KLOONIMINE KLOONIMINE Somaatilise raku Täiskasvanu tüvirakud viiakse kultuuri ja
Rekombinantne DNA sisaldab eri liikidelt pärit DNA-fragmente. Bioloogilised rakendused tulid kasutuselekoos iidse maaviljeluse arenguga. Bioloogial on teiste teadustega nii teoreetilisi kui ka rakenduslikke seoseid. Bioloogia kui fundamentaalteadus toetas põllumajanduslikke ja meditsiinilisi rakendusi alates 19. sajandi teisest poolest. Meristeempaljundus on taimede kasvatamine kasvukuhiku algkoe rakkudest. Hübridoom on immunoloogiliselt aktiveeritud lümfotsüüdi ja kasvajaraku ühendus. Kloon on vegetatiivselt paljundatud organismi järglaskond. Tüvirakud on jagunemisvõimelised rakud, millest arenevad eri tüüpi rakud. GM-taimed on geenisiirdega taimed. Bioloogiliste eeskujude järgi tehnilisi lahendusi otsiv teadus on bioonika. Taimede pikkuskasvu tagav kude on algkude. Vegetatiivselt paljunenud organismi järglaskonda nimetatakse klooniks. Monokloonseid antikehi toodavad hübridoomideks nimetatavad rakukloonid.
päeval arenema verevarustus allpool asuvatest kudedest ja 6.7. päevaks on transplantaat täielikult vaskulariseeritud. Allogeense ja ksenogeense transplantaadi puhul ilmuvad umbes ühe nädala jooksul esimesed hülgamisreaktsiooni tunnused: transplantaat tursub, verevarustus halveneb, veresoontest väljuvad mononukleaarid, peamiselt lümfotsüüdid, transplantaadi piirkonda. Degeneratiivsed muutused süvenevad kuni transplantaat hukkub 10.11. päeval. Immunoloogiliselt võime seda ette kujutada järgmiselt: ag TNF- IFN- APC CD4mol+ TH lümfokiinid makrofaaa samuti fagotsüteerib g transplantaadi rakke IL-2 IL-2
haiguseid (nt. diabeet, Parkinsoni tõbi). · Reproduktiivsel kloonimisel võetakse geneetiline materjal munarakust, terapeutilisel kloonimisel aga somaatilisest rakust. Rakenduslikud võimalused: · Terapeutilise kloonimise puhul on pakutud võimalust liita see geeniteraapiaga. ª Hübriidkloonimine inimese rakutuum liidetakse lehma munarakuga. ª Kasutatakse tuumadoonorile geneetiliselt ja immunoloogiliselt identsete kudede ja organite kasvatamiseks. · Reproduktiivse kloonimise puhul on võimalik saada uusi organisme. ??? 14. Too välja reproduktiivse kloonimise plussid (3) ja miinused (3). + - Kloonimisel ei looda identseid isiksusi, kloonimine pole kserokoopiate tegemine. Kloonindiviididel võib ilmneda enneaegne vananemine ja lühem eluiga isegi siis, kui nad on üldiselt terved. Kloonindiviididel on sama palju individuaalsust, inimõigusi ja "hinge" kui ühemunamitmikutel.
(vaata Tokko antud lehelt lammastega joonist). Reproduktiivne kloonimine tähendab indiviidide vegetatiivset paljundamist. (vaata lamba skeemi all olevat C). Terapeutiline kloonimise idee tekkis pärast seda, kui avastati, et embrüonaalseid tüvirakke saab kasutada rakuteraapias. Sel juhul tekitatakse kloonembrõo, mida kultiveeritakse 5-6 päeva (blastotsüsti staadiumini) ja seejärel lõhutakse eraldatakse tüvirakud. Neid kasutatakse tuumdoonorile geneetiliselt ja immunoloogiliselt identsete kudede ja organite kasvatamiseks. (vaata C joonise nr 2 pilti). Selgroogsete tüvirakud on diferentseerimata või vähe diferentseeritud jagunemisvõimelised rakud, mis võivad diferentseerud teisteks rakutüüpideks, kuid säilitada ka endasuguseid. Tüvirakud tagavad organismi arengu, kudede eneseuuendamise ja regeneratsiooni (s.o. kahjustuste paransamise). Loomade ja inimeste tüvirakud on mõnes mõttes võrreldavad taimede meristeemirakkudega.
kloonimine kiiresti pärast selle tehnoloogia avalikustamist. Ka Eestis on vastav keeld kehtestatud embrüokaitse seaduses. Terapeutilise gloonimise tekkis pärast seda, kui avatsati, et embrüonaalseid tüvirakke saab kasutada rakuteraapias. Sel juhul tekitatakse kloonembrüo, mida kultiveeritakse 5- 6 päeva (blastotsüsti staadiumini) ja seejärel lõhutakse- eraldatakse tüvirakud. Neid kasutatakse duumatoonorile geneetiliselt ja immunoloogiliselt identsete kudede ja organite kasvatamiseks. Ka see protseduur on laialdast eetilist vastuseisu põhjustanud, sest toimub embrüote tekitamine kavatsesega nad hävitada. Esimene riik kus inimese seda tüüpi terapeutiline kloonimine legaliseeriti (2001. a), oli Suurbritannia. Teisena otsustas seda lubada Holland ja järgnemas on Hispaania. Kui inimese munarakud on defitsiitsed, siis katsetavad teadlased embrüo tüvirakkude saamiseks nn. Hübriidkloonimist, nt
Immunoloogiliseks stimuleerimiseks kasutatakse keemilist cross-linki, mis indutseerib agregatsiooni või lahustumatu maatriksi külge sidumist. Mõlemad tõstavad makromolekulide lahustumatust, hõlbustavadd nende fagotsütoosi ning tõstavad immunogeensust. Mõned väikesed molekulid hapteenid on antigeenid, aga nad ei kutsu esile immuunvastust st neil puudub immunogeensus. Kandjale sidumisel muutuvad immunogeeniks, sageli immunoloogiliselt dominantseks epitoobiks. Paljud bioloogiliselt tähtsad substantsid: ravimid, peptiid-hormoonid ja steroidsed hormoonid funktsioneerivad hapteenidena. Hapteen + kandjamolekul (BSA) abiga saab tekitada hapteen-spetsiifilisi antikehasid. Viimaste abil võib organismis tuvastada vastavate hapteenide olemasolu. Mõned organismis tekkivad (ravim + valk)- konjugaadid võivad tekitada nö ravimi allergiat (vahel eluohtlikud).
munasarjad) abil. Hüpofüüsi eessagar kontrollib testosterooni, östrogeeni, progesterooni (toodetakse gonaadides) sekretsiooni kahe hüpofüüsi sagara hormooni abil: LH ja FSH – gonadotroopsed hormoonid. Hüpotalamuse GnRH kontrollib LH ja FSH sekretsiooni. Hüpotalamuses on neuroendokriinsed rakud, mis sekreteerivad GnRH-d. Spermatogenees - protsess, mille abil toimub spermide tootmine munandi seemnetorukestes. Toimub 40-60 päeva. Spermatogeneesi käigus luuakse immunoloogiliselt priviligeeritud koht, kus seemnerakke ei hävitata isaslooma immuunsüsteemi poolt. Spermatosoidide küpsemine spermatogeneesis on tuntud kui spermiogeneesiks. Veri-munandi barjäär on oluline, läbi Sertoli rakkude saavad vaid kindlad ühendid läbi (kaitseb sperme immuunrakkude eest). Rasvlahustuvad molekulid saavad läbida (nt steroidhormoonid). Immuunsüsteem arvab, et diferentseerunud rakud on võõrad. Seemnetorukeste vahel esinevad Leydigi rakud, mis toodavad testosteroonid
- molekulaarhaiguste patogeneesile Spetsiifilisus on valkude olulisim tunnus. See on aluseks valkude põhifunktsioonidele (katalüütiline, regulatoorne). Nt. Valguline antikeha seostub spetsiifiliselt vastava antigeeniga. Valkude spetsiifilisuses eristatakse: · Liigispetsiifilisus liigile iseloomulike valkude spekter · Organismispetsiifilisus liigi erinevate organismide valkude spekter · Koespetsiifilisus erinevate kudede valgud erinevad immunoloogiliselt, st ühe koe valgud kutsuvad teise koesse sattumisel esile antikehade tekke Juba ühe aminohappejäägi asendus muudab valgu spetsiifilisust. Primaarstruktuur on ,,baasinformatsiooniks" kõrgemate struktuuritasemete kujunemisel See tähendab, et aminohappejääkide kindel järjestus antud valgus on baasiks antud valgu kõrgemate struktuuritasemete kujunemisele. Primaarstruktuur ja molekulaarhaigused
Paljusid klassikalistest gripisümptomitest (palavik, peavalu, müalgia) seostatakse IFN induktsiooniga. Infitseeritud on vastuvõtlikud bakteriaalsele superinfektsioonile, kuna loomulikud barjäärid on häirunud ja epiteeli seostumiskohad paljastunud. Antikehad on olulised tulevaseks kaitseks infektsiooni vastu, on spetsiifilised HA ja NA defineeritud epitoopide suhtes. Influenza A HA ja NA võivad muutuda reassortatsioonil (shift) ja mutatsioonil (drift), mistõttu ikkagi on olemas immunoloogiliselt naiivsed vastuvõtlikud inimesed. Influenza B-l toimub muutus ainult mutatsioonidega. Haigused. • Äge gripp täiskasvanutel: järsk palaviku, müalgia teke, kurguvalu, rögata köha. • Äge gripp lastel: sarnane, aga kõrgema palavikuga, GI sümptomitega (Oksendamine, kõhuvalu), otitis media, müosiit, krupp. • Tüsistused: primaarne viiruslik pneumoonia, sekundaarne bakteriaalne pneumoonia, müosiit ja südamejamad, neuroloogilised
võimalik, et eluvõimelised indiviidid vananevad enneaegselt. 45 Terapeutiline kloonimine. Idee tekkis pärast seda, kui avastati, et embrüonaalseid tüvirakkse saab kasutada rakuteraapias. Tekitatakse kloonembrüo, mida kultiveeritakse 5-6 päeva ja seejärel lõhutakse- eraldatakse tüvirakud. Neid kasutatakse tuumadoonorile geneetiliselt ja immunoloogiliselt identsete kudede ja organite kasvatamiseks. Eetiline probleem- ülejäänud embrüod hävitatakse. Tüvirakud ja rakuteraapia Selgroogsete tüvirakud on diferentseerunud või diferentseerumata jagunemisvõimelised rakud, mis võivad diferentseeruda teisteks rakutüüpideks, kuid säilitavad ka endasuguseid. Tüvirakud tagavad organismi arengu, kudede eneseuuendamise ja regeneratsiooni. Võrreldavad taimede meristeemrakkudega. Ravimeetod, mille puhul organism hävinud rakke
vaheseinad ning jaotavad ta sagarikkudeks. Sagarikud koosnevad omakorda koorest ja säsist. Koores on väga palju väikesi lümfotsüüte, säsis on neid märksa vähem. Lümfotsüüdid pärinevad luuüdist, kust nad liiguvad veretee kaudu tüümusesse. Tüümuses lümfotsüüdid paljunevad ja “õpivad” olema tolerantsed keha rakkude suhtes ning vaenulikud võõra vastu. Vereteedesse lahkumisel on lümfotsüüdid muutunud immunoloogiliselt küpseteks e immunokompetentseteks. Tüümuses tekivad looteeas rakud, mis kanduvad lümfoidsetesse organitesse ja panevad alguse antikehasid tootvate plasmarakkude tekkele. Peyeri naastud. Peensoole limaskesta päriskiht koosneb põhiliselt kohevast sidekoest, milles leidub plasmarakke, eosinofiile ja lümfisõlmi. Peensoole algusosas on lümfisõlmi vähe, niudesooles suureneb nende arv märgatavalt. Paiguti moodustavad nad seal suuri kogumeid – Peyeri naaste. Limaskesta
annaabi.ee 
