toel ülejäänud kahte klassi. Ja lõpuks töötav klass, kuhu kuulusid põhiliselt talupojad, kes toitsid ära teised kaks ühiskonnakihti. Erinevalt teistest seisustest puudusid kolmandal seisusel õigused. Frangi riigi lagunemisega algas feodaalse killustatuse ja anarhia ajajärk. Kuningavõim nõrgenes ning riigid lagunesid sisuliselt sõltumatuteks feodaalvaldusteks, mida valitsesid võimsad suurfeodaalid. Suurfeodaalide sõltumatusele aitasid kaasa valitsejad ise, kes jagasid neile immuniteedikirju. Suurfeodaalide vahel käis lakkamatu sõda valduste pärast ja riikide piirid muutusid pidevalt. Euroopa nõrgenemist feodaalse killustatuse tulemusena kasutasid ära välisvaenlased nagu näiteks araablased, viikingid ja ungarlased.
Seal oli valitsejal võimalik alamatega nõu pidada. Karl Suure ajal olid feodaalid kuningale kuulekad (kuningas võis maa ära võtta ja teisele feodaalile anda).Karl Suure poegade valitsemisajal 9.saj. hakkas feodaalide sõltumatus kasvama, mis tähendas et suurfeodaalide väesalgad olid sageli sama suured, kui kuningal ja suurfeodaalid muutusid oma valduste sõltumatuteks peremeesteks (said kuningalt nn. immuniteedikirju, millega said õiguse oma maadel oma tahte järgi makse koguda ja pidada kohut ning kuninga ametnikel oli keelatud lääni territooriumile siseneda). Rain Lill
Vastutasuks pakkus kuningas neile oma kaitset. Vasalliteedi kaudu kujunes välja läänipüramiid ehk feodaalne hierarhia: 1. kuningas 2. suurfeodaalide kiht hertsogid, krahvid, markiid, parunid. Moodustus kuning otsestest vasallidest. Neile läänistati suuri maa-alasid, mida läänistati edasi väikevasallidele. 3. väikevasallid teenisid väes suurfeodaali juhtimise all ja kogusid oma läänist talupoegadelt makse. Peale läänide jagasid kuningad ka nn immuniteedikirju, millega läks osa riigivõimu funktsioone vasallile üle(nt kohtupidamine, maksude kogumine). Lään vasallile kasutamiseks antud maatükk koos seal elavate talupoegadega. Benefiits lään Karl Martelli ajal, polnud pärandatav. Läänistati hiljem vasalli pojale edasi. Feood 9.-10.saj, vabalt pärandatav, senjööri kinnitust polnud vaja. Enamasti tasus vasall pärandi saamisel talle pärandimaksu. Domeenid kuninga maavaldused.
läänistatud maavaldus ei läinud vasalli surma järel enam kuningale tagasi. See tugevdas ka läänimeeste positsioone kuningavõimu suhtes üldse. Alloodideks kutsuti maavaldust, mis oli vasallsuhetest vaba, s.t kohustustest täielikult vaba maavaldus. Nende hulk keskaja arenedes pidevalt vähenes. Läänistamise protseduuri nimetati investituuriks, kus vasall tõotas ustavust oma läänihärrale ja läänihärra lubas vasallile kaitset ja maad. Lisaks läänidele jagati ka immuniteedikirju, millega osa riigivõimu funktsioone anti vasallile. Mõisamajandus keskajal Kogu keskaja vältel lähtus mingi maavalduse valitsemine suurel määral mõisatest, seega oli mõisamajandus feodaalkorra lahutamatuks osaks. Euroopas oli keskajal kujunenud kaks peamist mõismajapidamise süsteemi (põllumajanduse süsteemi). - Põlisrendisüsteem ehk rendihärrus Kogu maa jaotati talupoegade vahel ära eksisteerisid vaid talupõllud. Feodaalil reeglina oma majapidamine puudud
pärast tülisid ja kodusõda riigi aastal 843 Verduni kokkuleppega kolmeks: Lääne-Frangi riigiks (tulevane Prantsusmaa), Ida-Frangi riigiks (tulevane Saksamaa) ja Lõuna-Frangi riigiks. Frangi riigi lagunemisega algas feodaalse killustatuse ja anarhia ajajärk. Kuningavõim nõrgenes ning riigid lagunesid sisuliselt sõltumatuteks feodaalvaldusteks, mida valitsesid võimsad suurfeodaalid. Suurfeodaalide sõltumatusele aitasid kaasa valitsejad ise, kes jagasid neile immuniteedikirju (immuniteet - feodaali õigus täita oma valdustes teatud riigivõimufunktsioone, n maksude kogumine ja kohtumõistmine). Suurfeodaalide vahel käis lakkamatu sõda valduste pärast ja riikide piirid muutusid pidevalt. Euroopa nõrgenemist feodaalse killustatuse tulemusena kasutasid ära välisvaenlased. Araablased vallutasid mitmed suured Vahemere saared ja tegid rüüsteretki Lõuna-Euroopa rannikualadele. Põhja-Euroopa rannikualade rüüstamist alustasid Skandinaavia viikingid. 9.-10
Nii kujunes vasalliteedi kaudu välja läänipüramiid ehk feodaalne hierarhia, mille tipuks oli kuningas ja aluseks väikevasallid. Kehtis põhimõte, et „minu vasalli vasall pole minu vasall“, mis tähendas, et kohustusi tuli kanda ainult selle isiku ees, kellega oldi otseses truudussuhtes. Nii ei võinud kuningas suurfeodaali maadelt ise mehi väkke värvata, vaid ta nõudis suurfeodaalilt kui oma vasallilt teatud hulga sõjameeste väljapanemist. Peale läänide jagasid kuningad ka nn immuniteedikirju, millega läks muist riigivõimu funktsioone, näiteks kohtumõistmine ja maksude kogumine, vasallile üle. Kuninga ametnikel oli keelatud lääni territooriumile tulla. Keskaegne sõjameheseisus oli üsna mitmepalgeline nii oma päritolult kui ka sotsiaalselt positsioonilt. Osa rüütleid pärines vanadest ülikusuguvõsadest, kas Rooma aristokraatiast või germaani suurnikest. Enamik väikefeodaale oli sageli madalat päritolu, osa võis pärineda ka
· Feodaalne killustatus: feodalism kujunes välja Frangi riigis Karl Suure valitsemisajaks 8.saj. Karl Suure ajal olid feodaalid kuningale kuulekad (kuningas võis maa ära võtta ja teisele feodaalile anda). Karl Suure poegade valitsemisajal 9.saj. hakkas feodaalide sõltumatus kasvama: · suurfeodaalide väesalgad olid sageli sama suured, kui kuningal · suurfeodaalid muutusid oma valduste sõltumatuteks peremeesteks (said kuningalt nn. immuniteedikirju, millega said õiguse oma maadel omatahtsi makse koguda ja pidada kohut; kuninga ametnikel oli keelatud lääni territooriumile siseneda). koos läänikorralduse e. feodalismi väljakujunemisega algas ka feodaalse killustatuse periood: · kuningate võim vähenes ( nad olid "esimesed võrdsete seas") · kuningate täielik kontroll ja ülemvõim kehtis ainult nende isiklikes maavaldustes- domeenides, mis oma suuruselt olid sageli võrreldavad
rahuajal nõuannetega. Vasalliteeti iseloomustas hierarhilisus lepingupooled ei olnud võrdsed. Feodaalsuhete kujunemise põhjused: *Uut laadi sõjaväeorganisatsiooni teke. *Vajadus luua stabiilne võimusüsteem. Läänikord - ühiskonnakord, kus maa oli läänistatud feodaalidele ja seda harisid neist sõltuvad talupojad. Läänipüramiid: *Kuningas või keiser *Hertsogid, krahvid, markiid, piiskopid. *Parunid, vikontid *Väikerüütlid Senjööri ülesanded: annab lääni (maa), andis immuniteedikirju (millega läks muist riigivõimu funktsioone vasallile üle, nt maksude kogumine, kohtumõistmine), kaitsta oma vasalli. Vasalli ülesanded: olla truu oma senjöörile ja tulla tema kutsel sõjaväeteenistusse, osalemine senjööri nõukogus, erakorralised abikohustused (toetus senjööri vangilangemise korral välja ost) Lään e benefiits vasallile kasutamiseks antud maatükk koos seal elavate talupoegadega. See polnud pärandatav.
Täielikus omanduses olev maavaldus. Olid levinud Saksamaal, aga keskaja jooksul muutusid alloodid siiski järkjärgult feoodideks. 4) Miks kujunes keskajal feodaalne killustatus? Kehtis põhimõte, et ,,minu vasalli vasall ei ole minu vasall", st et kohustusi tuli kanda ainult selle isiku ees, kellega oldi otseses truuduses. Nii ei võinud kuningas suurfeodaali maadelt ise mehi väkke värvata, vaid nõudis feodaalilt kindla hulga mehi. Samuti jagasid kuningad nn immuniteedikirju, millega osa riigivõimu funktsioone jagati vasallidele. Nii olid vasallid vägagi iseseisvad ja võimsad ja maa oli äärmiselt killustunud. Kohalikud isandad tundsid end oma aladel täielike peremeestena ega hoolinud sugugi valitseja korraldustest 5) Võrrelge rendi ja mõisahärrust Rendihärrus maa oli mitmekordses valduses(läänistamine). Sõltumata maa kuuluvusest elasid seal ja kasutasid seda talupojad. Feodaalil reeglina oma majapidamine puudus
Täielikus omanduses olev maavaldus. Olid levinud Saksamaal, aga keskaja jooksul muutusid alloodid siiski järk- järgult feoodideks. 4) Miks kujunes keskajal feodaalne killustatus? Kehtis põhimõte, et „minu vasalli vasall ei ole minu vasall”, st et kohustusi tuli kanda ainult selle isiku ees, kellega oldi otseses truuduses. Nii ei võinud kuningas suurfeodaali maadelt ise mehi väkke värvata, vaid nõudis feodaalilt kindla hulga mehi. Samuti jagasid kuningad nn immuniteedikirju, millega osa riigivõimu funktsioone jagati vasallidele. Nii olid vasallid vägagi iseseisvad ja võimsad ja maa oli äärmiselt killustunud. Kohalikud isandad tundsid end oma aladel täielike peremeestena ega hoolinud sugugi valitseja korraldustest 5) Võrrelge rendi- ja mõisahärrust Rendihärrus – maa oli mitmekordses valduses(läänistamine). Sõltumata maa kuuluvusest elasid seal ja kasutasid seda talupojad. Feodaalil reeglina oma majapidamine puudus
4 kokkuleppega kolmeks: Lääne-Frangi riigiks (tulevane Prantsusmaa), Ida-Frangi riigiks (tulevane Saksamaa) ja Lõuna-Frangi riigiks. Frangi riigi lagunemisega algas feodaalse killustatuse ja anarhia ajajärk. Kuningavõim nõrgenes ning riigid lagunesid sisuliselt sõltumatuteks feodaalvaldusteks, mida valitsesid võimsad suurfeodaalid. Suurfeodaalide sõltumatusele aitasid kaasa valitsejad ise, kes jagasid neile immuniteedikirju (immuniteet - feodaali õigus täita oma valdustes teatud riigivõimufunktsioone, n maksude kogumine ja kohtumõistmine). Suurfeodaalide vahel käis lakkamatu sõda valduste pärast ja riikide piirid muutusid pidevalt. Euroopa nõrgenemist feodaalse killustatuse tulemusena kasutasid ära välisvaenlased. Araablased vallutasid mitmed suured Vahemere saared ja tegid rüüsteretki Lõuna-Euroopa rannikualadele. Põhja-
kolmeks: Lääne-Frangi riigiks (tulevane Prantsusmaa), Ida-Frangi riigiks (tulevane Saksamaa) ja Lõuna-Frangi riigiks. Frangi riigi lagunemisega algas feodaalse killustatuse ja anarhia ajajärk. Kuningavõim nõrgenes ning riigid lagunesid sisuliselt sõltumatuteks feodaalvaldusteks, mida valitsesid võimsad suurfeodaalid. Suurfeodaalide sõltumatusele aitasid kaasa valitsejad ise, kes jagasid neile immuniteedikirju (immuniteet - feodaali õigus täita oma valdustes teatud riigivõimufunktsioone, n maksude kogumine ja kohtumõistmine). Suurfeodaalide Keskaegne ühiskond KESKAEG Koostaja: P.Reimer vahel käis lakkamatu sõda valduste pärast ja riikide piirid muutusid pidevalt. Euroopa nõrgenemist feodaalse killustatuse tulemusena kasutasid ära välisvaenlased.
sest vasalli surma järel ei läinud maavaldus enam kuningale tagasi, see tugevdas ka läänimeeste positsioone kuningavõimu suhtes. Alloodideks- maavaldus, mis oli vasallsuhetest vaba, s.t kohustustest täielikult vaba maavaldus. Nende hulk keskaja arenedes pidevalt vähenes. Läänistamise protseduuri nimetati investituuriks, kus vasall tõotas ustavust oma läänihärrale ja läänihärra lubas vasallile kaitset ja maad. Lisaks läänidele jagati ka immuniteedikirju, millega osa riigivõimu funktsioone anti vasallile. Kogu keskaja vältel lähtus mingi maavalduse valitsemine suurel määral mõisatest, seega oli mõisamajandus feodaalkorra lahutamatuks osaks. Mõisapidamissüsteemid: - Põlisrendisüsteem ehk rendihärrus Kogu maa jaotati talupoegade vahel ära – eksisteerisid vaid talupõllud. Feodaalil reeglina oma majapidamine puudud. Iga talupoeg pidi kasutatava maa eest renti maksma. Mõnel pool näiteks pidi ta osa saagist (loonusrent)
sest vasalli surma järel ei läinud maavaldus enam kuningale tagasi, see tugevdas ka läänimeeste positsioone kuningavõimu suhtes. Alloodideks- maavaldus, mis oli vasallsuhetest vaba, s.t kohustustest täielikult vaba maavaldus. Nende hulk keskaja arenedes pidevalt vähenes. Läänistamise protseduuri nimetati investituuriks, kus vasall tõotas ustavust oma läänihärrale ja läänihärra lubas vasallile kaitset ja maad. Lisaks läänidele jagati ka immuniteedikirju, millega osa riigivõimu funktsioone anti vasallile. Kogu keskaja vältel lähtus mingi maavalduse valitsemine suurel määral mõisatest, seega oli mõisamajandus feodaalkorra lahutamatuks osaks. Mõisapidamissüsteemid: - Põlisrendisüsteem ehk rendihärrus Kogu maa jaotati talupoegade vahel ära eksisteerisid vaid talupõllud. Feodaalil reeglina oma majapidamine puudud. Iga talupoeg pidi kasutatava maa eest renti maksma. Mõnel pool näiteks pidi ta osa saagist (loonusrent)
Väikevasallid kogusid oma läänist talupoegadelt makse, teenisid väes isiklike relvade, ratsu, kaaskonnaga suurfeodaali juhtimise all kujunes läänipüramiid, tipuks kuningas, aluseks väikevasallid. Põhimõte: "minu vasalli vasall ei ole minu vasall" kohustusi tuli kanda ainult selle isiku ees, kellega oldi otseses truudussuhtes, kuningas ei võinud suurfeodaali maadelt ise mehi väkke värvata. Kuningad jagasid ka immuniteedikirju, millega läks osa riigivõimu funktsioone, nt. kohtumõistmine ja maksude kogumine, vasallile üle. Lään vasallile kasutamiseks antud maatükk koos seal elavate talupoegadega; Karl Martelli ajal nim. sõjameestele antud lääni benefiitsiks, polnud pärandatav, kujunes siiski tava, et maa läänistati edasi pojale; hiljem muutus benefiits feoodiks, see oli pärandatav, pärandi saamisel tasuti pärandimaks senjöörile
annaabi.ee 
