Feodaaltsivilisatsioon – Euroopa ühiskond keskajal (0)

Feodaaltsivilisatsioon – Euroopa ühiskond keskajal
Varakeskaegses Euroopas suurenes vajadus tugeva ratsaväe järele. Samas olid varustus ja sõdimiseks sobilikud hobused kallid, valitses naturaalmajandus ning sõduritele palka ei makstud. Selle probleemi lahendamiseks jagasid ehk läänistasid valitsejad ehk süseräänid oma ustavatele alamatele maad ning koos nendega talupojad. Feodaal ehk läänimees, kes maa endale sai, kohustus talupoegadelt saadava sissetuleku eest muretsema omale vajaliku varustuse, ilmuma sõja korral väeteenistusse ja vajadusel toetama ka rahaliselt, näiteks sõjavangist lunastamisel. Maatükk, mis anti sõjamehele ja mille eest tuli hoolt kanda, kandis nimetust feood ehk lään.Seega feodaal- ehk läänikorraks nimetati keskajal senjööri ja tema vasalli kokkulepetel põhinevat süsteemi. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati vasallivandega. Kuna paljudes maades hakkasid vasallid neile läänistatud maid edasi läänistama, siis muutusid nad oma vasallidele senjöörideks. Kui varakeskajal oli tavaline, et läänid anti vasallidele ainult teenistuse ajaks kasutada, siis aja jooksul sai tavaks neid isalt pojale pärandada ning selliseid perekonnale kuuluvaid lääne nimetati pärusvaldusteks.
Juba varakeskajal pandi Euroopas alus seisuslikule korraldusele. Kõik inimesed olid jaotatud kolme seisusesse . Tulenevalt seisusest oli neil ühesugune ühiskondlik ehk juriidiline seisund. Inimeste sotsiaalne roll, õigused ja kohustused tulenesid sellest, millisesse seisusesse ta kuulus. Kõige kõrgemal kohal asusid vaimulikud, kes tegelesid jumala teenimisega ja teistele seisustele jumalasõna levitamisega. Vaimulike järel tulid sõjamehed ehk täpsemalt ratsanikud, rüütlid, kes said uusaadliteks ja kes kaitsesid relvade toel ülejäänud kahte klassi. Ja lõpuks töötav klass, kuhu kuulusid põhiliselt talupojad, kes toitsid ära teised kaks ühiskonnakihti. Erinevalt teistest seisustest puudusid kolmandal seisusel õigused.
Frangi riigi lagunemisega algas feodaalse killustatuse ja anarhia ajajärk. Kuningavõim nõrgenes ning riigid lagunesid sisuliselt sõltumatuteks feodaalvaldusteks, mida valitsesid võimsad suurfeodaalid . Suurfeodaalide sõltumatusele aitasid kaasa valitsejad ise, kes jagasid neile immuniteedikirju. Suurfeodaalide vahel käis lakkamatu sõda valduste pärast ja riikide piirid muutusid pidevalt. Euroopa nõrgenemist feodaalse killustatuse tulemusena kasutasid ära välisvaenlased nagu näiteks araablased, viikingid ja ungarlased.