Igavus ja riskikäitumine teismeeas (0)

Igavus ja riskikäitumine teismeeas
Mis on igavus, millised on igavuse tüübid ning kuidas võib igavus olla seotud noorte riskikäitumisega teismeeas? Nendele mitmetele erinevatele küsimustele on püütud leida vastuseid mitmete erinevate lähenemisnurkade ning uuringute kaudu.
„Igavus võib olla pikaajalise lodevuse harjumus,” kirjutab James Stenson oma raamatus „Valmistudes teismeeaks. Juhised lapsevanematele”. Tema hinnangul kaebavad igavuse üle igavad inimesed ning lodevus on iseloomulik elule, kus on keskendutud vaid kehalisele mugavusele. Igavuse tüüpe on erinevate inimeste poolt toodud välja mitmeid. Ühe liigituse põhjal esineb passiivset, aktiivset ja mässavat igavust. Põhjalikuma liigituse on teinud Martin Doehlmann, kes tõi välja neli erinevat igavuseliiki: situatsiooniigavus (nt kui oodatakse kedagi, väljendub kehaliselt), küllastumus (kui saadakse liiga palju midagi ja see muutub igavaks), eksistentsiaalne igavus (kui hinges on tühjus) ning loov igavus (tung teha midagi uut).
Lars Svendsen on öelnud, et oma põhiolemuselt on igavus puuduolek, isikliku tähenduse puudumine. Meil on kas liigselt palju kogemust või kogemuste puudumine, ühtlasi ka isiklik olulisus seoses nende kogemustega. Igavus on kui ebameeldivustunne, mis viitab sellele, et vajadus tähenduse järele on rahuldamata. Po Bronson ja Ashley Merryman on oma uurimustega jõudnud järeldusele, et teismelised hakkavad jooma ja seksiga tegelema peamiselt seetõttu, et nad on järelvalveta. Samas, liigse kontrolliga võib kaduda igasugune sisemine motiveeritus omal jõul leida midagi, mis igavust peletaks. Neuroteadlase Adriana Galvani eksperimentide alusel on aga põhjust järeldada, et teismeliste aju on igavusele lihtsalt vastuvõtlikum. Uuringus tuli välja, et teismelised reageerivad vaid suuremale tasule, väiksemad tasud neid ei mõjuta. Täiskasvanud reageerisid vastavalt tasule erinevalt ning väikesed lapsed olid iga premeerimise peale rahul. Noored tahavad korraga ja palju, või siis üldse mitte. Vajavad naudingu saamiseks rohkem stimulatsiooni. Seoses riskikäitumisega tehtud uuringus pakkusid tegevused nagu enda täisjoomine, vandaalitsemine vms enim huvi just nendele teismelistele, kellel eelmisel uuringus olid tasukeskuse signaaltipud kõrgemad.
Bronson ja Merryman toovad välja, et mõned teismelised lihtsalt ongi loomupäraselt riskialtimad. „Neuroloogiliselt hõlmab riskile vastuvõtlikkuse süsteem aju dopamiiniretseptorite tiheduse vähenemist, mis muudab teismelised võimetuks nautima väikest tasu ning annab samal ajal tõuke oksütotsiiniretseptoritele, mis paneb nad ülimal määral kaaslaste arvamuse järgi häälestuma.“ Mistõttu kiputakse riskima enim just seltskonnas ning lihtsalt põnevuse pärast. Täiskasvanute definitsioon ja arusaam riskidest on erinev teismeliste omast. Teismeliste jaoks on seetõttu korvi saamise risk näiteks olulisem. Abigail Baird on teinud skaneeringuid teismeliste ajust ning jälgis reaktsioone ning muutusi ajus erinevate ideede suhtes. Pakuti välja negatiivseid ja positiivseid ideid ning vastajateks olid nii täiskasvanud kui ka teismelised. Tuli välja, et eelneva kogemuse puudumise tõttu ei reageerinud teismelised nii kiiresti kui täiskavanud negatiivsetele ideedele, st täiskasvanutel oli reaktsioon juba automaatne ja kiire, ent noored oma teadmatusest olid kaalutlevamad.
„15-aastase aju on just niisugune – kartmatu katuselt alla hüppama, kuid surmani kohkunud võimalusest, et kellelegi võiks teatavaks saada, et talle meeldib Nickelback,” kirjutab Baird.