tõsteti tempel üles Niiluse kõrgele kaldale ning pandi seal uuesti kokku. Animism Egiptlastel kujunes ettekujutus hingest ja elust pärast surma. Nad uskusid, et hing (ba), keda sümboliseeris inimpeaga lind, lendas pärast inimese surma ära. Surnul aga oli teisik ka, kes sündis ilma koos temaga. Ka oli osa kõiksuse elujõust, inimese kaitsevaim, kes saatis inimest tema maises elus, avaldades end täielikult pärast isiku surma. Egiptlastele oli maine elu vaid ettevalmistus igavikuks: egiptlased uskusid, et ka peab elama samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki, surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda. Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta saakali peaga jumalust. Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised pildikesed jumalustest, amulettidest ja
Ta on maganud kerjusena rentslis ja olnud Itaalia esikunstnik, virelnud vangikongis ja olnud Medicite palees omainimene, lebanud Paradiisi sulgmadratsil ja oodanud Põrgu katakombides surma. Ning ta on sellel ilu ja julmuse ajastul ikka ja jälle maalinud. Nüüd on ta maailma ja iseendaga rahu teinud. Nüüd võib ta kirjutada. See ei ole Sandro Botticelli elulugu, vaid tema armastuse lugu imelise Simonetta Vespucci vastu. Põgus viiv elus on saanud igavikuks tema maalidel. Sellest on küll." Firenzlaste saavutusi kunsti vallas tunnustati kogu Itaalias lõplikult siis, kui 1480.aastate alguses tellis paavst Sixtus IV Firenze kunstnikelt seinamaalingud äsjavalminud Vatikani Sixtuse kabeli jaoks. Peakunstnikuks seal oli Perugino, kellega koos töötasid selle tellimuse juures firenzlased Botticelli, Ghirlandaio ja Cosimo Rosselli. Peale õpinguid (u 1460.aastatel) koos Filippo Lippiga hakkasid tema maalide naisenäod ta
trooni ja neljakümne kahe jumaliku kohtuniku ees, kus räägitakse läbi ta head ja halvad teod ning vastavalt sellele saab ta oma tasu. (Alpatov 1973: 71-74) Egiplastel on väga keeruline arusaam hingest. Kesksel kohal on ka - see on kõiksuse elujõud, inimese kaitsevaim. Ka saadab egiptlasi maises elus, kuid avaldab ennast täielikult alles pärast surma. Maine elu on egiptlastele vaid ajutine ja tähendab ettevamistust igavikuks. Usuti, et ka peab elama pärast kehast lahkumist samades tingimustes, mis kehaski, seetõttu ehitati matusepaigad kindlad ja tugevad. Tolleaegsed egiptlased ja vaaraod ei hoolinud eluhoonetest. Põhirõhk oli suurejoonelistel haudehitistel, mistõttu vaaraode haudehitised on ehituskunsti uhkeimad mälestised. Surnukeha kaitsti kõdunemise eest balsameerimise abil. Keha säilitati, et vajadusel saaks ka kehasse tagasi pöörduda.
õnnetoovaid jõude. Ei puudunud ka toteism. (Spence 200) Animism Egiptlastel kujuned ettekujutus hingest ja elust pärast surma. Nad uskusid, et hing (ba), keda sümboliseeris inimpeaga lind, lendas pärast inimese surma ära. Surnul aga oli teisik ka, kes sündis ilma koos temaga. Ka oli osa kõiksuse elujõust, inimese kaitsevaim, kes saatis inimest tema maises elus, avaldades end täielikult pärast isiku surma. Egiptlastele oli maine elu vaid ettevalmistus igavikuks: egiptlased uskusid, et ka peab elama samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki, surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda. (Spence 2000) Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta saakali peaga jumalust (Kangilaski 2003). Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised
juures, et nad võiksid teda uues elus saata ning teenida. Hiljem inimohvreid enam ei toodud ning hauaäärsed tapatalgud asendati naiste ja alamate kujude või piltidega kuninglikus hauas. Kõik see oli ainult rikkalikult sisustatud vaaraohaudade puhul, sest tavaline inimene maeti niisama vaeselt, nagu ta oli elanudki, ja sellele vastasid ka tema hauapanused. Esialgsel matmisviisil oli vähe ühist luksusliku balsameerimisriitusega. See pompoosne igavikuks konserveerimine jäi alatiseks ülikute ja vaaraode eesõiguseks. Tavaline egiptlane maeti isegi Uue Riigi lõpus peaaegu samuti nagu tema esivanemad kolm tuhat aastat enne teda. Veel tänapäevalgi leitakse kuumast kõrbeliivast haudu, milles surnud lebavad kägaras vasakul küljel, niinesroguskiga kaetud, ent tänu väikesele õhuniiskusele on ilma mumifitseerimatagi üle aastatuhande hästi säilinud. Surnutekultus oli ometi üks ja seesama: ka kõige vaesemale
Tristani ja Isolde lugu Joseph Bedier Keskaegse kauni armastusloo mugandus, mille on kirja pannud medievist Joseph Bedier ja mis pärinev eelmise sajandi lävelt, jutustab loo Tristanist ja kuninganna Isoldest, armueliksiiri joonud noortest, keda elu küll lahutas, aga surm sidus igavikuks ühte. Ammustel aegadel valitses Cornouailles’s kuningas Marc. Saanud teada, et Marci ründavad vaenlased, tuli Loonnois’ kuningas Rivalen mere tagant talle appi. Nagu läänimees kunagi, teenis ta kuningas Marci jõuga ja nõuga nii ustavalt, et viimane andis talle vastutasuks oma õe, kauni Blanchefleuri, keda kuningas Rivalen piiritult armastas. Rivalen ja Marc’i õde abiellusid. Mõne aja pärast tuli teade, et Rivalen’i vaenlane on tunginud Loonnois’sse
Kõrgest soost naistel võimalus tegeleda teaduse või kirjandusega Naise ülesanne mehe majapidamise eest hoolitseda, terveid lapsi sünnitada (eelkõige poegi) ja üles kasvatada Egiptus u 4.saj eKr-1.saj Nii vanemate sõlmitud abielud, kui ka noorte oma vaba südame hääle järgi valitud Ka peresisesed abielud (kõrgemal seisusel) eesmärk pere varanduse alles hoidmine Mees ja naine jäävad kokku igavikuks Lasterikkus kui õnnistus (pojad olulisemad) Sünnitaja kaitsmine kurjade vaimude eest Isa andis lapsele nime, seotud jumalate nimedega Kreeka 500-300 eKr Inimese ja tema võimekuse ülistamine Haridus, kultuur, kangelaslikkus (mitte naiste puhul) Naistesse üleolev suhtumine, naidi peeti irratsionaalseteks, hüsteerilisteks, seksi- ja toiduhulludeks Naine sõltus isast, abikaasast, vennast ja pojast Naiste rollid abikaasa või hetäär
1. Egiptuse vana riik: ARHITEKTUUR: Arhitektuuris märksõnadeks püramiid, tempel ja mastaba. Egiptlaste jaoks oli tähtsal kohal ka, inimese kaitsevaim, kes saatis inimese keha maises elus aga avaldas ennast alles pärast inimese surma. Maine elu seega ajutine ja valmistati ette end eluks pärast surma igavikuks. Seega suure tähtsusega olid haudehitised: vaaraode hauad püramiidid on Egiptuse ehituskunsti kuulsaimad mälestised. Vana riigi ajal saab Alam- ja Ülem-Egiptuse ühiseks pealinnaks Memphis. Sel ajajärgul ehitati püramiidid, mida on säilinud umbes 100. vanim on astmikpüramiid Sakkaras (arhitekt oli Inhotop), mis on ümbritsetud tellistest nekropoliga. Ülemineku klassikalistele püramiididele moodustavad astmikpüramiidid Medumis ja murdpüramiidid Dahsuris (astmikpüramiid)
haua juures, et nad võiksid teda uues elus saata ning teenida. Hiljem inimohvreid enam ei toodud ning hauaäärsed tapatalgud asendati naiste ja alamate kujude või piltidega kuninglikus hauas. Kõik see oli ainult rikkalikult sisustatud vaaraohaudade puhul, sest tavaline inimene maeti niisama vaeselt, nagu ta oli elanudki, ja sellele vastasid ka tema hauapanused. Esialgsel matmisviisil oli vähe ühist luksusliku balsameerimisriitusega. See pompoosne igavikuks konserveerimine jäi alatiseks ülikute ja vaaraode eesõiguseks. Tavaline egiptlane maeti isegi Uue Riigi lõpus peaaegu samuti nagu tema esivanemad kolm tuhat aastat enne teda. Veel tänapäevalgi leitakse kuumast kõrbeliivast haudu, milles surnud lebavad kägaras vasakul küljel, niinesroguskiga kaetud, ent tänu väikesele õhuniiskusele on ilma mumifitseerimatagi üle aastatuhande hästi säilinud. Surnutekultus
annaabi.ee 
