Igaüks rohigu oma rohtaeda (1)

“Igaüks rohigu oma rohtaeda” (Voltaire)
Inimene sünnib siia maailma puhta lehena. Kuidas ta oma eluea jooksul selle paberilehe täidab, sõltub eelkõige temast endast. Loomulikult ümbritseb inimest elu jooksul palju teda mõjutavaid tegureid, aga tähtis ongi oskus raskustele vastu astuda ning kujundada ise oma “rohtaeda”.
Lapsed kasvatatakse üles erinevates kodudes. Võime kodud jaotada kaheks: raamatuperedeks ning nendeks, kel on muud, maisemad huvid. Raamatuperedes hoitakse hoolega raamatuid, antakse need ühelt põlvkonnalt teisele. Sellistes perekondades kasvab laps teadmistetulva keskel, sest see, mis on tulnud raamatutest ja lugudest, jääb lapse mällu ning aegamööda kujuneb välja suhtumine kirjavarasse. Maisemate huvidega leibkondades kasvavad tihti üles aga rohkem pealiskaudsemad ning puuduva tahtejõuga inimesed, sest neid pole õpetatud hoidma väärtuslikke teadmisi ning seetõttu puudub neil ka tihtipeale oskus elus hakkama saada. Just kodu koos lasteaia ja kooliga kujundavad last, panevad aluse tema vaimsetele väärtustele ning valmistavad teda ette viljakaks ning mõtestatud eluks ühiskonnas.
Tarbimisühiskond soodustab aga isekust ja konkurentsi, vaimsetele väärtustele eelistatakse materiaalseid. Nii pidurdubki inimese areng ning elu pidepunktid pole pärit mitte tarkadest raamatutest, vaid reklaamajakirjadest ning ajalehtedest. Inimese vaimse mõttemaailma kujundajaks tänapäeval on ka Internet, mis on pigem negatiivne mõjutaja, sest inimene muutub arvutit kasutades laisaks ning sellest sõltuvaks. See kõik on põhjuseks, miks paljud tänapäeva teismelised jäävad lapsemeelseks ega suuda elus toime tulla. Nende haridustee jääb lünklikuks, nad ei hinda vaimseid väärtusi ega tundeid. Puuduvad eesmärgid ning tahe enda arendamiseks. Et lapse elutee kulgeks edukalt, peavad vanemad just haridustee alguses olema talle toeks ning tegema omalt poolt panuse, et järglasele valitaks sobiv lasteaed ning hiljem ka kool. Ainult siis küpsevad ka külvatud teradest lopsakad viljapead . Kui aga laps kohtab varases eas ükskõiksust ning hoolimatust, ei saa ta areneda nii füüsiliselt kui hingeliselt, seetõttu jääb “rohtaia” kasv kängu ega ole lopsakas.
Teadmiste omandamist ei tohi unarusse jätta ka täiskasvanuna. Sel inimese eluetapil on oluline rõhku panna enesetäiendamisele. Teatriskäigud, kontserdikülastused, raamatute lugemine – kõik see aitab pürgida vaimsete väärtuste poole, omada rohkem teadmisi kui harilik inimene. Ei piisa ainult töö ja kodu vahel pendeldamisest, nii võib teadmistemaailm vaeseks jääda. Kui oled kursis sellega, mis toimub mujal maailmas, kohtud põnevate inimestega ning tegeled asjadega, mis pakuvad rõõmu, on elu kirevam ning samas oled ka enesetäiendamisega hakkama saanud.
Majanduslikult keerulistel aegadel hakatakse ühiskonnas rohkem hindama püsivamaid väärtusi. Inimese jaoks tulebki võib-olla rohkem kasuks see, kui kõik ei ole alati kättesaadav ning peab ka ise vaeva nägema, et midagi saavutada. Hakatakse püüdlema parema hariduse poole ning tekib tahe jõuda kõrgkooli. Samas on ühiskonnas tarvis ka oskustöölisi, kel head teadmised ning osavad käed. Tihti juhtub, et nii mõnegi lihttöölise teadmistepagas on ulatuslikum kui kõrgkooli lõpetanul. Kindlasti on see seotud elukogemuste hulgaga ning sellega, kui palju on keegi oma teadmisi arendanud ning täiendanud. Ka lihtne töömees võib olla laia silmaringiga ning hea vestluskaaslane. Just tema võib olla tänu elukestvale õppimisele ning hobidele see, kes aitab kaasa noorema põlvkonna kujundamisele.
Iga inimene määrab oma elutee suuna eelkõige ise, täiendab oma teadmisi ning pürgib just nii kõrgele, kui heaks peab oma võimeid. Väliselt võivad inimest mõjutada nii mitmedki tegurid, aga just see määrab, kui tugeva ning tahtejõulise isikuga on tegu, et ta suudaks vaatamata raskustele jõuda vaimselt paremale tasemele .