Keskmurde murrakurühmad Looderühm Harjumaa murrakud: ühisjooni läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasusi: ohr'oder'. Risti (Ris), Harju-Madise (HMd), Nissi (nis), Keila (Kei), Hageri, Tapla, Juuru, Paide, Türi Edelarühm Põhja-Viljandimaa murrakud: Ühisjooni Pärnumaa ja mulgiga: kasu 'kasv', luuse 'pluus'. Kõpu, Viljand, suure-jaani, Pilistvere, Kolga-Jaani, Põltsamaa, Türi Kagurühm Põhja-Tartumaa murrakud: idamurde jooni: padad 'pajad' Kirderühm Lääne- Virumaa murrakud: siirdeala kirderanniku ja keskmurde vahel: nahkane 'nahkne', tuba:tuva 'toa'. Keskmurde tuumala: Läänepoolseimad Virumaa, lõunapoolsed Harjumaa (nt Amb, Jür) ja suur osa Järvamaa murrakuid (nt JMd, Ann, Koe, Pee). Tuad, lueb, süed, teud, kautab, autu, aama, lääma, oln 'olnud', padja 'padi', pailu 'palju', pa'lk, jäneksed, juuksed Kirderanniku murderühm
nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi). Keskmurde murrakurühmad 1. Looderühm harjumaa murrakud Ühisjooned läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasused, eestirootsi mõjud Loode-Harju murrakutes (õ asemel ö,e) 2. Edelarühm Põhja-Viljandimaa murrakud Ühisjooned Pärnumaa ja Mulgiga 3. Kagurühm Põhja-Tartumaa murrakud Idamurde jooned 4. Kirderühm Lääne-Virumaa murrakud siirdeala kirderanniku ja keskmurde vahel Looderühma murrakud: Risti, Harju-Madise, Nissi, Keila, Hageri, Rapla, Juuru, Paide, Türi (v.a kaguosa) Edelarühma murrakud: Kõpu, Viljandi, Suure-Jaani, Pilistvere, Kolga-Jaani, Põltsamaa, Türi (ainult kaguosa) Kirderühma murrakud: Jõe maapoolne osa, Kuusalu mandripoolne osa, Kadrina põhjaosa, Haljala lõunaosa, Rakvere põhjaosa, Viru-Jaagupi põhjaosa, Iisaku loodeosa.
1. Lõunaeesti murrete (ehk Ugala) eraldumine. Lõunaeesti murrete vanimad erijooned on vähemat paar tuhat aastat vanad. 2 tuhat aastat tagasi oli lõunaeestipärane asustus levinud ka praeguses Põhja-Lätis, võiks oletada selle levikut idasuunal. 2. Areng toimus põhjaeesti murretes, kus lahknesid ranniku (ehk Viru) ja maamurre. Maamurre jagunes omakorda kaheks: 1) maamurdeks kitsamas mõttes ja 2) Peipsi (ehk Vaia) murdeks. Peipsi murre osales hilisema idamurde kujunemises, mida on südaeesti murretest kõige vanem. Kitsam maamurre sai aluseks ülejäänud südaeesti murretele. 3. Jägnevad suuremad erinevused murrete vahele kujunesid esimesel aastatuhandel pKr. Maamurre jagunes saarte, lääne- ja keskmurdeks. Lõunaeesti (Ugala) jagunes lääne- ja idarühmaks, eristades Mulgi murde idapoolsest lõunaeestist. See on periood, mil hakkasid kujunema murded sellistena, nagu me neid praegu tunneme. 4
o Risti (Ris), Harju-Madise (HMd), Nissi (Nis), Keila (Kei), Hageri (Hag), Rapla (Rap), Juuru (Juu), Paide (Pai), Türi (Tür, v.a kaguosa) Edelarühm – Põhja-Viljandimaa murrakud ühisjooni Pärnumaa ja Mulgiga: kasu ‘kasv’, oŕst ‘vorst’, luuse ‘pluus’, ilust ‘ilusat’ o Kõpu (Kõp), Viljandi (Vil), Suure-Jaani (SJn), Pilistvere (Pil), Kolga-Jaani (KJn), Põltsamaa (Plt), Türi (Tür, ainult kaguosa) Kagurühm – Põhja-Tartumaa murrakud idamurde jooni: padad ‘pajad’, tal´v ‘talv’, pidanud o Kursi (Ksi), Äksi (Äks), Laiuse (Lai, lääneosa), Palamuse (Pal, lääneosa). Kirderühm – Lääne-Virumaa murrakud siirdeala kirderanniku ja keskmurde vahel: nahkane ‘nahkne’, tuba : tuva ‘toa’, suuremb, lähend ‘läinud’ o Jõelähtme (Jõe, maapoolne osa), Kuusalu (Kuu, mandripoolne osa), Kadrina (Kad, põhjaosa), Haljala (Hlj, lõunaosa), Rakvere
Usund lk 7 9. Tänapäev lk 7 10. Lisad lk 8 3 Vadjalased Vadjalased on läänemeresoome rahvas, Leningraadi rajooni lääneosa põliselanikud, kelle asuala ulatus teise aasta-tuhande algul Narva jõest ja Peipsist Gatsinani. Peamisi muistiseid on laibamatustega kääbaskalmistud (paljudele haudadele kivikatete), kust on leitud vadjalastele iseloomulikke ehteid: ripatseid, oimurõngaid, käe võrusid. Mitu korda on vadjalasi siirdunud Kirde-Eesti rannikumurde ja idamurde alale, kus nad sulanesid eestlaste hulka. 12. sajandil ühendati vadja ala novgorodi valdustega. 15. sajandi lõpul nimetati Novgorodimaa loodepoolne haldusala Vadja viiendikuks. Enamik vadjalasi on alates 11.- 12. sajandist sulanenud idaslaavlastega, osa isuritega. Õigeusku pöörduti peamiselt 16. sajandil 1848. asta andmeiloli vadjalasi 5148, 1926. aasta andmeil 705, 1959. aastal oli häid vadja keele oskajaid Leningradi rajoonis. Nimetused
36. Miks on inimesel raske varjata oma keelekasutuse murdelisi iseärasusi? Inimesel on raske varjata oma keele murdelisi iseärasusi, kuna need on enamasti sügavalt juurdunud ja lapsepõlves omandatud. 37. Mis on iseloomulik Põhja Eesti murderühmale: keskmurdele, idamurdele, rannikumurdele, läänemurdele, saartemurdele? Keskmurre on aluseks kirjakeelele. Iseärasusteks on pikkade vokaalide diftongistumine ja alõpuline mitmuse osastav. Idamurde iseärasuseks on ilõpuline diftong järelsilpides ning ohääliku asendamine õga. Rannikumurde erijoonteks on vältevahelduste puudumine ning sõnalõpulised vokaalid, mis on kirjakeeles häälikumuutuste tõttu kadunud. Läänemurde iseärasusteks on v asendamine bga. Saarte murde iseärasuseks on õvokaali puudumine, selle asemel kasutatakse öd. Ka ei hääldata konsonantühendit sõna algul. 38
2000) kui ka eraldi plaadid kirderanniku ja Võru murde tekstidega (Kendla koost. 2001a, 2001b). Jüri Viikbergilt on ilmunud mahukas kõigi eesti murrete kohta põhjalikku teavet ja näiteid esitav laserketas (Viikberg 2002). Ka murdesõnaraamatuid võiks pidada peale muu publitseeritud ainestikuks. EKIs on ilmunud kaks esimest köidet ,,Eesti murrete sõnaraamatut" ja kolmas köide on alustanud ilmumist. Plaanis on ka üksikute murrete sõnaraamatud. Neist esimesena on valminud idamurde sõnastik (Pall 1994). Võru Instituut on avaldanud suure võru-eesti sõnaraamatu (S. Iva 2002), mis on mõeldud küll rohkem võru kirjakeele sõnaraamatuks. Murdelisi tekste on publitseeritud ka mitmetes Kirjandusmuuseumi väljaannetes ja üksikute piirkondade kultuuri tutvustavates teostes, näiteks Theodor Saare ,,Kihnu raamatus" (Saar 1998). Kokkuvõtte Eksperimentaalfoneetiliste murdeuuringute keskuseks on 1990. aastate teisest poolest saanud jällegi Tartu Ülikool
Tartu murde põhjarühm (KodKav, TMr) on keeleldasa võrdlemisi ühtlane, selle peamiseks tundemärgiks võib pidada põhjaeestiliste joonte rohkust. Erinevalt lõunapoolsest tartu murde alast on siin koolikeeleks olnud põhja-eesti kirjakeel. Emajõe lõunakaldale jäänud Vorbuse valla elanikud, kelle kontakt lõunatartumaalastega tihedam, on keeleliselt tublisti lõunaeestilisemad. Mida enam põhja poole, seda enam kohtame põhja-eesti keskmurde ja idamurde jooni. Häälduses torkab kõrva Peipsi ääres levinud järgsilpide kõrgete vokaalide madaldumine (kohos `kohus` tohtno `tohtinud`). Levinud on ka nõrgaastmeline de- mitmus (siadele ). Tartu murde läänerühm (Ran, Puh, Nõo) paistab silma oma keerukate kvantiteedi- ja kvaliteedisuhetega. Kvantiteedimuutustest on haaratud nii konsonantism kui vokalism
samuti vähe: kolmel korral nimetavas käändes (emad, emäd) ja korra ilmaütlevas käändes (emadeta). Keskmurdes kasutatakse ema kohta üksnes kirjakeelset vormi ehk ema. Murdekorpus andis ainsuse vormide märksõnaotsingus 117 vastet: neist 86 olid nimetavas käändes, omastavas 13, alalütlevas 11, kaasaütlevas 3, alaleütlevas 2. Korra esines sõna ka osastavas ja olevas käändes. Mitmuses oli üks vaste – üksnes nominatiivne vorm emad. Idamurdes öeldakse ema kohta ema ja emä. Idamurde ainsuse vormide kohta andis murdekorpus 80 vastet: kõige enam esines sõna nimetavas käändes (63). Üksikuid kordi esines sõna alalütlevas (5), alaleütlevas (5), omastavas (4) käändes. Kaasaütlevas ning osastavas käändes esines sõna ühel korral. Korra esines ka mitmust, kus kasutati vormi emad, s.o nimetav kääne. Alutagusel öeldakse ema kohta ema ja emä. Alutaguse murde ainsuse vormide kohta
annaabi.ee 
