Kevadel tärkavad punakad tõusmed kuivatamiseks ei sobi, kuid nendest tehtud tee on väga kosutav. Õitseb juunis ja augustis. Lehtede kogumisel on sobiv kasutada kinnast, ja tõmmata taim ülevalt alla mööda vart lehtedest puhtaks või lõigata terve taim, närtsitada teda ja siis lehed küljest võtta. Nõgesest on tehtud ka siidise läikega riiet Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal. Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnuktaimena jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage.
Seepärast peavad nitraadianalüüside põhjal koostatud N soovitused võtma arvesse orgaanilise N potentsiaalset mineraliseerumist ja nitraadikoguste leostumist või gaasi arvestamist. Vastavalt toiteelementide sisaldusele mullas jaotatakse mullad väetistarbe klassidesse: kõrgema toiteelementide sisaldusega mullad on väiksema väetistarbega ning madalama toiteelementide sisaldusega mullad suurema väetistarbega. väävlit on enim turvasmuldades, mineraalmuldadest on seda aga enam huumusrikastes rähkmuldades ning vähem huumusvaestes leetunud muldades Mulla reaktsioon näitab, kas muld on happeline, neutraalne või leeliseline. Enamik kultuurtaimi eelistavad neutraalset või nõrgalt happelist mulda (pH 6), mille puhul on head tingimused toitainete omastamiseks. Enamik taimi ei talu mulla reaktsiooni üle 9 (tugevalt leeliseline) ja alla 3,5 (tugevalt happeline). Näiteks vihmaussid eelistavad neutraalset või
Viljad on väikesed ja pähklilaadsed. Kõrvenõgesed kasvavad keskmiselt 30-100 cm kõrgusteks. Maapealne vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline. Varrel on ka nii kõrve- kui lihtkarvad. Taim võib muutuda umbrohuks heina- ja karjamaadel ning põldudel. Risoomid paiknevad küll pindmiselt, kuid on mullast raskesti kättesaadavad. Levik Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal. Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnuktaimena jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage. Kasutamine
keemiliste reaktsioonide tagajärjel raskestilahustuvateks ühenditeks Bioloogiline neeldumine avaldub taimede ja mikroorganismide poolt toitainete omastamise kaudu 57. Lämmastik ja sellega seonduvad protsessid mullas Meie muldade üldlämmastikusisaldus on küll 0,1...0,3 %, s.o. 3000...9000 kg/ha, kuid 97...99 % sellest on orgaaniliste ühenditena ja ainult 1...3 % mineraalsel kujul. Lämmastikusisaldus on suurem huumusrikastes muldades, väiksem aga huumusvaestes liivmuldades. Taimedele omastatavate lämmastikuühendite (ammoonium- ja nitraatühendid) allikateks mullas on: I.orgaanilise aine lagunemisel II.õhulämmastiku siduvate mikroorganismide kaudu mulda toodud lämmastik. III.sademeteveega mulda sattuv nitraatlämmastik. IV.orgaaniliste väetistega mulda antud lämmastik. V.mineraalväetistega mulda antud lämmastik. 58. Orgaanilised väetised, bakterväetised
keemiliste reaktsioonide tagajärjel raskestilahustuvateks ühenditeks Bioloogiline neeldumine avaldub taimede ja mikroorganismide poolt toitainete omastamise kaudu 57. Lämmastik ja sellega seonduvad protsessid mullas Meie muldade üldlämmastikusisaldus on küll 0,1...0,3 %, s.o. 3000...9000 kg/ha, kuid 97...99 % sellest on orgaaniliste ühenditena ja ainult 1...3 % mineraalsel kujul. Lämmastikusisaldus on suurem huumusrikastes muldades, väiksem aga huumusvaestes liivmuldades. Taimedele omastatavate lämmastikuühendite (ammoonium- ja nitraatühendid) allikateks mullas on: I.orgaanilise aine lagunemisel II.õhulämmastiku siduvate mikroorganismide kaudu mulda toodud lämmastik. III.sademeteveega mulda sattuv nitraatlämmastik. IV.orgaaniliste väetistega mulda antud lämmastik. V.mineraalväetistega mulda antud lämmastik. 58. Orgaanilised väetised, bakterväetised.
Madalatel temperatuuridel omastab taim nitraatlämmastikku /NO3/ halvemini kui ammooniumlämmastikku. Õhustatud muldades omastatakse paremini ammooniumlämmastikku, hapnikuvaestes muldades omastatakse ainult nitraatlämmastikku. Lämmastiku omastamine sõltub ka mulla fosfori ja kaaliumi sisaldusest, mis on suurem viljakatel muldadel. Mullas on taimedele kättesaadava lämmastiku sisaldus ca. 0,004%. Lämmastikusisaldus on suurem huumusrikastes muldades, väiksem aga huumusvaestes leetunud liivmuldades. Taimedele omastavate lämmastikuühendite allikates mullas on: a) orgaanilise aine lagunemisel vabanevad ammooniumlämmastiku ühendid b) õhulämmastiku siduvate mikroorganismide kaudu mulda toodud lämmastik. c) sademeteveega mulda sattuv lämmastik. d) orgaaniliste väetistega mulda antav lämmastik. e) Mineraalväetistega antav lämmastik
kujunenud muldadel. Erinevalt teistest mikroelementidest on Mo hästi liikuv leeliselises keskkonnas. Lubiväetiste kasutamine suurendab liikuva molübdeeni sisaldust mullas. Molübdeenivaesed mullad on Pärnu ja Kasari jõgikonnas ning Võrtsjärve põhjaosas. Vase sisaldus sõltub eelkõige lähtekivimist ja orgaanilise aine sisaldusest mullas. Vaserikkad mullad on Pärnu ja Kasari jõgikonnas, Põhja-Eesti looaladel ja Saaremaa huumusrikastes muldades. Vasevaesed on huumusvaesed kerge lõimisega happelised mullad. Vasepuudus on iseloomulik soomuldades kus vask on tugevasti seotud orgaanilise aine poolt ja seetõttu taimede poolt raskesti omastatav. Taimedele kergesti omastatava tsingi poolest on rikkamad leetunud, gleistunud ja gleimullad ning eriti soomullad. Koobalti poolest vaesed on Põlva, Valga ja Võru maakonna mullad. Seleeni puudus on iseloomulik happelistele muldadele.
Mullas oleva lämmastiku kandjaks on mulla orgaaniline aine (huumus, orgaanilised jäätmed). Mullas leiduvate lämmastikühendite algallikaks on aga õhulämmastik, millise varud on väga suured, sest maapinna igat hektarit katvas õhukihis on ≈ 80 000 t lämmastikku. Eesti muldade lämmastikusisaldus on küll 0,1...0,3% so 3000...9000kg/ha, kuid 97...99% sellest on orgaaniliste jäätmetena ja vaid 1...3% mineraalsel kujul taimede poolt omastatavas vormis. Lämmastiku sisaldus on suurem huumusrikastes muldades, väiksem aga huumusvaestes leetunud liivmuldades. Taimedele omastatavate lämmastikühendite (ammoonium- ja nitraatühendid) allikateks mullas: 1. orgaanilise aine lagunemisel vabanevad ammooniumühendid 30...90kg/ha aastas, 2. õhulämmastiku sidumisel mikroorganismide poolt mulda toodud lämmastik. Eristada võib kahte liiki mikroorganisme: a. sümbiootilised — elunevad liblikõieliste taimede juurtel mügarbakteritena ja võivad siduda aastas lämmastikku 50..
keemiliste reaktsioonide tagajärjel raskestilahustuvateks ühenditeks Bioloogiline neeldumine avaldub taimede ja mikroorganismide poolt toitainete omastamise kaudu LÄMMASTIK JA SELLEGA TOIMUVAD PROTSESSID MULLAS Meie muldade üldlämmastikusisaldus on küll 0,1...0,3 %, s.o. 3000...9000 kg/ha, kuid 97...99 % sellest on orgaaniliste ühenditena ja ainult 1...3 % mineraalsel kujul. Lämmastikusisaldus on suurem huumusrikastes muldades, väiksem aga huumusvaestes liivmuldades. Lämmastikuringe Lämmastikuringe uurimisele on pööratud väga suurt tähelepanu, kuid senini on mullas toimuvate keerukate protsesside keemilis-füüsikalisel kirjeldamisel raskusi, sest lämmastikuühendite muundumine on oma olemuselt väga keerukas, sest selles osalevad mullas elavad bakterid, mis on tundlikud temperatuuri, mullaniiskuse, pH, süsinikusisalduse ja muude tegurite suhtes.
tolmeldajatele, sest nektarit ei ole. Õitseb juuni lõpust augusti lõpuni. Viljaks on kupar, puist- ja loomlevi, ka sipelglevi. Kasutamine: on kasutatud värvi-, parkaine- ja ravimtaimena. Tugevatoimeline ravimtaim on liht-naistepuna, mis kasvab liivasel või kivisel päikesele avatud kasvukohal. SALUHEIN Milium effusum. Nime päritolu: milium hirsi nimi Pliniusel; effusum haraline, laiaharuline. Sugukond kõrrelised. Kasvukoht: huumusrikastes leht- ja kuuse-segametsades. Saluhein on kuni 10 cm pikkuse roomava risoomiga hõredalt kasvav mitmeaastane taim. Kõrs võrdlemisi 32 jäme, sile, kuni 1 m kõrge, vahel kõrgemgi. Lehed kuni 15 mm laiad, pehmed, paljad, rohelised (teistel meie metsade kõrrelistel ei ole nii laiu ja pehmeid lehti kui saluheinal!)
annaabi.ee 
