Huntämblik (0)

Huntämblik Välimus Suurimate liikide pikkus võib olla üks kuni kaheksa sentimeetrit. Neil on 
lõugtundlad, mida nad kasutavad saagi surmamiseks. Nad on peamiselt 
pruunikat värvi, seetõttu ei ole nad silmapaistvad. Levik ja elupaigad Neid leidub kõikjal maailmas, peale polaaralade. Arvukalt esineb neid 
taimestikus, kaljupragudes või kivide all. Toitumine Hundiämblikud ei punu võrke, vaid otsivad endale varju ja ootavad sobivat 
saaki. Kui üks jõuab piisavalt lähedale, jookseb hundiämblik oma saagile järgi 
ja lõpuks sööb selle ära. Söögiks on väikesed putukad ning teised ämblikuliigid. Paljunemine Paaritumisaeg on parasvöötmekliimas suvel ja troopilistel liikidel aastaringselt. 
Huntämbliklaste paaritusrituaal algab eriliste signaalidega, millega isane emast 
oma olemasolust teavitab. Paaritumise järel otsivad nad sobiva paiga ning 
koovad sinna võrgust aluse, millele munevad munad ja moodustavad kõigest 
kookoni. Kookoni koos munadega kinnitavad nad oma tagakeha lõpul 
paiknevate võrgunäsade külge, kuhu see jääb 2-3 nädalaks, kuni munad 
arenevad. Sel ajal kaitseb emane kookonit, mis Eestis võib olla valkjat või 
rohekat värvi. Kui koorumisaeg kätte jõuab, avab emane kookoni lõugtundlate 
abil, et pojad saaksid sealt lahkuda. Koorunud ämblikupojad ei söö esimestel 
elupäevadel midagi. Tillukesed ämblikud ronivad emale selga, kes neid paigast 
paika kannab, nende esmakordse kestumiseni, misjärel pojad iseseisvuvad. Osa looduses ja inimese elus Inimesele ei tee nad halba ega head, väljaarvatud kui ammustavad. Loodusele 
on nad küll kasulikud, sest püüavad putukaid ja teisi loomi, niimoodi säilitavad 
looduses ökosüsteemi tasakaalu. Sugulased Huntämblik (Pardosa) on perekond huntämbliklasi. Perekonnas on kirjeldatud 
üle 500 liigi kõikjal maailmas. Pardosa acorensis, Pardosa aenigmatica, Pardosa
agrestis, Pardosa agricola