Humanism meditsiinis (0)

Humanism meditsiinis
Arutlevtekst
Laura Kuragin
015-002
Minu arvates rakendub humanism meditsiinis siis kui arst ei üldista patsiente ja ei käitu kõigiga ühte moodi vaid proovib igat inimest võtta kui erinevat isiksust.
See muidugi nõuab palju aega. Aga minu arvates on see väga vale, et üldistatakse. Iga inimene on nii erinev ja kõigile peab lähenema erinevalt. Mõni soovib, et teda lohutatakse ja antakse lootust ja ollakse leebe ja teisalt on inimesi, kellele on täiesti normaalne kui arst on range, räägib ladina keelsete väljenditega, konkreetne ja tõsine. Sest nende arvates üks arst just selline peabki olema. Aga näiteks vanemad inimesed eelistaksid, et arstid räägiksid neile ikka „normaalses keeles“, mis neil viga on, et ka nemad aru saaksid. Siit tekib ka kohe probleem. Miks nii harva Eestis kohtab arsti, kellel on aega keskenduda ainult sinule. Eestis on liiga vähe arste ja liiga palju patsiente ja kõike seda eelpool mainitud inimlikkust on väga raske rakendada.
Kui kõik meie arstid ja õed tuleksid Soomest tagasi kodumaale tööle muutuks patsientide kogemused arsti juues käimisel hoopis positiivsemaks. Arste oleks rohkem, töö koormus väheneks, nad saaksid rohkem keskenduda ühele inimesele, ei peaks mõtlema, et nüüd selle inimesega on mul 15 minut aega ja „rääkigu ta ruttu mure ära, mis tal viga, et saaks järgmise võtta“ Mina isiklikult olen näinud sellist käitumist haiglas ja ma ei heida seda neile ette. Ma kujutan ette kui vähe meil on arste ja veel vähem spetsiifilisele erialale keskendunud professionaale, nende vastuvõtu ajad on meeletult pikad.
Praeguse eesti meditsiini suurim pluss on tehniline areng. Olema oma tehnika ja teadmistega väga heal tasemel. Enamus suuremaid haiglaid on varustatud uue tehnikaga ja arstid õpivad mainekates ja moodsates kooliruumides. Neil on suured võimalused omandada hea praktika, mis on sellise eriala puhul väga oluline.
Miinuseks tooksingi välja pikad oote järjekorrad, erialaarstide puudus, vähene aeg pühenduda patsiendile individuaalselt ja mõningatel juhtumitel ja arsti näos olev tülpinud ja väsinud ilme, mis on tuleneb sellest, neil on liiga suur koormus. Seda viimast mina neile isiklikult ette ei heida, aga see võib olla probleem kellegi teise jaoks.
Sisuliselt olen kahe esimese küsimusega ka vastanud juba kolmandale. Miks ei saa igat patsienti kohelda teatud, ettenähtud ideaali järgi?
Kõik inimesed tulevad erinevatest keskkondadest. Kõigil on erinevad elu ja kombed. Mõni jõukam naine nt eeldab, et tema eest tehakse kõik ära ja ta ise ei pea üldse pingutama. Teisalt normaalne eesti naine on harjunud , et peab toitma 10 last ja hoidma korras suure maja, olles selle kõige juures veel rõõmsameelne ja armastav naine laste isale. Inimesed on nii erinevad. Igaühel oma lugu. See kõik ei puuduta muidugi üleüldist viisakust. Seda tuleks rakendada ükskõik millisele patsiendile. Pean silmas, et erinevatele inimestele tuleks läheneda erinevalt. Kunagi ei saa lähtuda mingi teatud mudeli järgi ja kõik erinevad inimesed sinna kitsasse mudelisse panna oleks väga vale ja see kõik ei toimiks. Personaalne lähenemine , mida praegu tehakse vaid erakliinikutes annaks tavahaiglatele palju pluss punkte juurde ja julgust inimestel pöörduda arsti poole.
See ei kehti ainul meditsiinis vaid igal pool elus. Õpetajad nt ei saa kohelda kõiki lapsi ühtmoodi, sest kõik õpivad erineval ja saavad erinevalt asjadest aru. Ka õppimiskiirus on kõigil erinev.