parandada. Spordis kasutatakse venitusharjutusi eesmärgiga vähendada lihas-liigeskonna vastupanu, vähendada vigastuste riski ja parandada sooritust. Staatilised venitusharjutused on peamiselt sellised nagu iga inimene venitamist ette kujutab. Siia kuuluvad kõik sellised harjutused, kus võetakse sisse mõni kindel asend ning hoiad seda teatud aja (soovitavalt 15-30 sek). Dünaamilised venitusharjutused on peamiselt suure ulatusega erinevad vibutused, hooliigutused ja jõuga sooritatavad painutusharjutused. Dünaamilised venitused sobivad väga hästi just enne hüppetreeningut- soojendades lihaseid ning suurendades nende liikuvust. Dünaamiline painduvus ongi see, mida kasutatakse jooksmisel ja hüppamisel. Kui Sul puudub piisav dünaamiline painduvus jooksmisel ja hüppamisel, tekivadki vigastused ja Su võimekus langeb. (Viide: http://huppevoime.edicypages.com/painduvus-ja-venitamine ) (Viide: http://www.vireo
saavutatakse ilma kõrvalise abita, kasutades vaid vastavat liigutust sooritavate lihasgruppide jõudu. Passiivse painduvuse all mõistetakse liigutuse ulatust, mis saavutatakse väliste jõudude abil, kasutades näiteks partnerit, inertsi või oma keharaskust. Passiivne painduvus on seetõttu alati suurem kui aktiivne painduvus. Painduvuse arendamiseks kasutatakse venitusharjutusi, mis oma olemuselt on ballastilised või staatilised. Ballastilised venitusharjutused on vibutused, hooliigutused ja suure ulatusega ning jõuga sooritatavad painutusharjutused. Mis on vajalik kiiruse arendamiseks ? · Intensiivsus: 80105% (105% s.o. ülikiired, N: alla mäge, tuult) · Kestvus 110 sek: (N: 1 sek. topispalli visked)Kui läheb pikemaks on juba kiiruslik vastupidavus. Max. kiirusega joostes kuni 80 m d lõigud arendavad kiirust ja sellest pikemad arendavad kiiruslikku vastupidavust.
Looduses on inimesele väga oluline kiirus ka väledus. See on nooruse, elujõu ja bioloogilise täisväärtuse tunnuseks. Isend, kes liigub aeglaselt ja kohmakalt, on kas vana, haige, vigane või alaarenenud. Maksimaalkiirusega jooksu võib vaadelda kui kiirelt-kiirelt üksteisele järgnevate jooksusammude ahelat, kus keha liikumapanevaks jõuks on äratõukeimpulsid, mis antakse vahelduvalt parema ja vasaku jalaga maapinnalt ära tõugates ning mida abistavad hooliigutused teiste jäsemetega. Et paremini kirjeldada, seletada ja mõista maksimaalkiirusega jooksu liigutustegevust, on otstarbekas meenutada mõningaid fülogeesis väljakujunenud füsioloogilisi mehhanisme, samuti teatud biomehhanismi seaduspärasusi, mis on kiirjooksu liigutustegevuse aluseks. Kõige esimene on kaasasündinud elementaarne motoorne refleks- venitusrefleks ehk müotaatiline refleks, mis tekib vastusena lihastes ja kõõlustes
vastaskäega tehtav kepitõuge. Sellise harjutusega saab väga hästi arendada raskuse ülekannet suusalt suusale. Tulenevalt raja profiilist läheb vaja ikkagi kas ühe- või kahesammulise paaristõukelise uisutehnikat oskust. Harrastajad kasutavad palju just kahesammulist uisutehnikat, kus ühel sammul toimub paaristõuge ja teisel käte liikumine ehk hooliigutus ette, libiseva suusa suunas. Seda tehnikat saab imiteerida alguses paigal olles, sooritades kätega nii tõuke kui ka hooliigutused. Uisklemises peaks säilima rütmikus ja toimima raskuse ülekanne. Kahesammulist uisutehnikat võib kasutada nii tasasel, aga temaga saab üles minna ka järsemast tõusust. Kui tõus on väga raske, tuleks üle minna vahelduvatõukelisele käte tööle või äärmisel juhul isegi käärtõusuga lihtsalt tõusust üles astuda. Wassbergi ja Mogreni stiil Uisutehnikas on kasutusel ka ühesammuline sõiduviis ehk suusaringkondades tuntud Wassbergi
võida anda üsnagi tõepärane hinnang tema kehalisele minale, harrastustele ja eluviisidelegi. Lihtsustatult võib maksimaalkiirusega jooksu vaadelda kui kiirelt-kiirelt üksteisele järgnevate jooksusammude ahelat, kus keha liikumapanevaks (lähtumisel liikumist kiirendavaks, distantsil liikumiskiirust säilitavaks) jõuks on äratõukeimpulsid, mis antakse vahelduvalt parema ja vasaku jalaga maapinnalt ära tõugates ning mida abistavad hooliigutused teiste jäsemetega. Et paremini kirjeldada, seletada ja mõista maksimaalkiirusega jooksu liigutustegevust, on otstarbekas meenutada mõningaid fülogeesis väljakujunenud füsioloogilisi mehhanisme, samuti teatud biomehhaanilisi seaduspärasusi, milliseid on kiirjooksu liigutustegevuse aluseks. Kõigepealt tuleks mainida üht lihtsamat tingimatut (kaasasündinud) elementaarset motoorset refleksi venitusrefleksi ehk müotaatilist refleksi, mis tekib vastusena lihastes ja
52m. Eesti meeste rekord on 8.10m, mille püstitas Erki Nool ja naiste rekord on 6.87m, mille püstitas Ksenija Balta. Tallinna Ühisgümnaasiumi tüdrukute rekord 5.47m (Kristiina Pärn) ja poiste rekord on 6.74m (Sven Filatov) 5 Kettaheide Kettaheide on kergejõustiku ala, milles võisteldakse lapiku kettakujulise heitevahendi kauguse peale heitmises. Kettaheide koosneb neljast faasist: hooliigutused, pööre, äraheide ja heitja tasakaalustamine. *Hooliigutuste faasis luuakse liikumise algkiirus ning heitja võtab pöördesse mineku asendi. *Pöördefaasis kogub ketas kiirendust ja heitja puusa- ja õlavöö pöörlevad vastassuunas, tekitades selliselt vajaliku lihaspinge. *Äraheitefaasis luuakse täiendav kiirus, mis edastatakse kettale enne väljalendu. *Pidurdusfaasis/tasakaalustusfaasis pidurdab heitja liikumise ja püüab vältida üleastumist. Lisa info paikneb Lisades.
• Tugijala minimaalne kõverdumine amortisatsiooni ajal, hooliigutuse võimendumine • Äratõukel sirutuvad puusa-, põlve- ja pöialiigesed täielikult. • Hoojala reis tõuseb kiiresti horisontaalse tasapinna suunas. 2) Lennufaas (esimene hoofaas ja kõverdusfaas) Hoojala põlv liigub ette-üles (et kindlustada edasiliikumine ja suurendada sammupikkust). Tugijala kõverdumine põlveliigesest on suurim vertikaali faasis. Käte hooliigutused on aktiivsed, kuid lõdvestatud. Tugijalg liigub sööstlikult taha (et minimeerida maandumise pidurdavat toimet) 5. Stardipakkude asetus rajal - Stardipakud tuleb asetada rajale selliselt, et ükski nende osa ei ulatu stardijoone peale või kõrvalrajale. Lähtepakud peab paigaldama nii, et need sobiksid jooksale ja vastaksid ta kasvule ning kehalistele võimetele.
painduvuse taseme ja hoides ära liigeste liikuvuse languse; • venitamine parandab nii lihaste lõdvestusoskust kui ka psüühilist lõdvestumist, tagades hea enesetunde; • stretching tagab optimaalse lihaste venitatavuse kuni neljaks tunniks (aktiivsed venitusharjutused vaid kümneks minutiks). Venitusharjutused jaotatakse dünaamilisteks ja staatilisteks. Dünaamilisteks venitusharjutusteks on hooliigutused, vibutused ja suure ulatuse ning jõuga sooritatud painduvusharjutused. Neid harjutusi kasutatakse liigese liikuvuse ja liigutuste liikumisulatuse arendamiseks. Staatilised venitusharjutused on stretching-harjutused. Kasutatakse lihaste elastsuse suurendamiseks ja kõõluste ning sidemete venitamiseks. STRETCHING Stretching kui lihaste venitusmeetod on tänapäeval väga aktuaalne nii spordis, kehalises kasvatuses kui ka ravivõimlemises,
kõrgusest merepinnast tingitud õhutihedus). 15. Olulised momendid heidetes - õige lähteasend; liigutuste järgnevus äraheite-eelses liikumises, mille kulminatsiooniks on maksimaalse kiiruse ülekanne vahendile; keha täielik sirutus vahendi äraheite momendil; tehnika täiustamiseks tuleks kasutada võistlusvahendist kergemaid vahendeid; harjutuste, vahendite, liigutuste ja situatsioonide suur mitmekesisus. 16. Kettaheide 1. Kettaheite faasid - HOOLIIGUTUSED, PÖÖRE, ÄRAHEIDE ja HEITJA TASAKAALUSTAMINE. 2. Ketta hoie - Ketas toetub sõrmede viimastele lülidele . Sõrmed asetsevad üksteisest võrdsel kaugusel. Ranne on lõdvestatud ja sirutunud. Ketas toetub kogu kämblale ja randmele . Pöial toetub kettale. 3. Eelhoogude faas - Hooliigutuste faasis luuakse liikumise algkiirus ning heitja võtab pöördesse mineku asendi. Heitja on seljaga heite suunas. Jalad on õlgade laiuselt, põlved veidi kõverdatud.
jõudude abil (partner, inerts, mitmesuguste vahendite kasutamine). Aktiivse painduvuse ulatus on alati väiksem kui passiivse painduvuse ulatus. Painduvusharjutused võivad olla aktiivsed, passiivsed või segaiseloomuga. Passiivsete harjutuste puhul venitatakse lihaseid ja kõõluseid keha raskuse või välise vastupanuga (hantel, partner, trenažöör, jne). Aktiivseid harjutusi võib sooritada vastupanuga ja ilma, siia kuuluvad ka staatilised asendid (hoidmised), hooliigutused. Sportlase koordinatsioonivõimete all mõistetakse sportlase oskust kõige täiuslikumalt, kiiremini, täpsemalt, ökonoomsemalt ja leidlikumalt lahendada keerukaid ja ootamatult tekkinud liigutusülesandeid, väliste ja seesmiste jõudude kooskõlastatud tegevust organismi 107 motoorse potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks. Koordinatsioonivõime määratakse rea psühhofüsioloogiliste faktoritega: 1
annaabi.ee 
