Homoseksuaalsus kui aristokraatlik tava (0)

Homoseksuaalsus kui aristokraatlik tava
Pederastia ehk poistearmastus oli vanakreeka kultuuri ja elustiili üheks tähtsamaks eripäraks. Ega asjata nimetata omasooarmastust sageli kreeka armastuseks. Isegi kõik Kreeka Olümpose jumalad, välja arvatud sõjajumal Ares ja hauataguse maailma jumal Aides, armastasid poisse . Ka müüdid kangelastest kirendavad omasooarmastuse lugudest ja draamadest. Ilmselt tekkis omasooarmastus sellest, et poisid eemaldati igasugustest suhetest naistega, isegi emaga juba 6-aastaselt, mi juba kogemustega mees võttis nooruki oma hoole alla , olles talle eeskujuks, vesteldes temaga elulistel teemadel ja andes talle praktilisi näpunäiteid. Selline suhe oli juba ammustest aegadedest peale üks aristokraatliku kasvatuse aluseid. Kuigi sageli kaasnes sellega ka erootiline kiindumus .
Omasooarmastus Spartas
Sõjakas Spartas kuulus iga mees kindlasse vanuseklassi. Abiellumisõiguse said sõjaga tegelevad mehed küllalt hilja . Seksuaalsuhted vallaliste naistega olid rangelt keelatud. Ainsaks seksuaalse pinge maandamise viisiks olid suhted poistega. 7- kuni 17- aastaseid Sparta poisse ei kasvavatud perekonnas, vaid eakaaslaste gruppides. Igal poisil pidi olema oma erastes, kelle sõjamehekuulsus kandus üle ka tema eromenile. Erastesteks olid reeglina 20-30 aastased vallalised mehed. Sparta ajaloost on teada palju liigutavaid lugusid erasteste ja eromendide armastusest ja vastastikusest truudusest, paljud neist jäid lähedasteks sõpradeks kogu eluks.
Omasooarmastus Ateenas
Erinevalt Spartas polnud Pederastia Ateenas kohustus, vaid privileeg . Algselt seostus meestearmastus Ateenas peamiselt sõjamehevapruse ja tsiviilvoorustega. Selle kultuslikuks kehastuseks said kangelased-armukesed Harmondios ja Aristogeiton. Omasooarmastusel oli ka tähtsaid pedagoogilisi funktsioone. Ateena ühiskonnale iseloomulik võistluslikkuse vaim, ühtviisi tuge, nii spordis kui ka poliitikas tekitas pingsat emotsionaalse soojuse ja enese avamise vajadust.
Filosoofide kirjeldus omasooarmastusest
Sokratese ja Platoni kirjelduse kohaselt on armastus noorukite vastu sama emotsiooniküllane ja õilis nagu armastus naise vastu, kuid ületab viimast vaimsuse astme poolest oluliselt. See pole lihtsalt füüsiline kirg ja omamisiha, vaid ka vastastikune kõrgemate vaimsete väärtuste vahetus. Kuigi Sokratese sõnul armastavad paljud mehed poisse samamoodi nagu hundid tallesid, ei saa sellist tunnet nimetada armastuseks.
Kuidas aga oli lugu naistevahelise armastusega?
Fallokraatlik kreeka ühiskond ei omastanud naise elule iseseisvat tähendust. Naiste seksuaalsus ei kuulunud avaliku elu valdkonda, see mis toimus maja naistepoolel, ei huvitanud kedagi. Ainus vanakreeka naine, kes ülistas naistevahelist armastust ja kelle nimest sai üldnimi, oli Sappho . Tema elust on väga vähe teada. Ta sündis Lesbose saarel, kuulus aristokraatlikku perekonda. Arvatakse, et Sappho oli õpetajaks noortele vallalistele aristokraatlikele neidudele, kes sõitsid Kreeka eri paigust kohale, õppimaks ilu, muusikat, poeesiat ja tantsu. Üheksast Sappho lüürikaraamatust on säilinud ligi 200 fragmenti. Sappho kirglik luule on täielikult pühendatud naiste armastusele, noorte neidude ilu, õrna keha, kohtumisrõõmu ja lahkumiskibeduse kirjeldamisele.
Üks Sappho luuletus :
Mul on tüdruk
Kallis, kuldne ,
Nagu kevadine kuldlill-
Armas Kelis!
Ma ei anna teda ära
Kogu ilma kulla eest.
Kasutatud kirjanus:
Igor Kon „Kuuvalgus koidikul“
Mait Kõiv “Inimene, ühiskond, kultuur”