Neogeeni kliima hakkas külmenema, muutudes sesoonsemaks. Neogeeni kliima, taimestik ja loomastik sarnanesid üldjoontes tänapäevastega. Paljud praegu laialt levinud taime- ja loomaliigid nagu näiteks maod, laululinnud, konnad, rotid, hiired ning taimedest rohttaimed hakkasid kiiresti levima just Neogeenis. Ka esimesed inimese eellased ilmusid Miotseeni lõpus. 3) Kvatenaar (1,81 miljonit aastat tagasi) Paleoklimaatiliselt jagatakse Kvaternaar kaheks - Pleistotseeniks ja Holotseeniks. Ajastule on iseloomulik mandrijäätumus (jääaeg), mis oli eriti ulatuslik põhjapoolkeral. Pleistotseeni organismid ei erinenud oluliselt nüüdisaegsest, aga selgroogsete faunas oli Pleistotseeni alguses veel rohkesti Neogeeni loomi (näiteks mõõkhambuline tiiger, hipparion), kes elasid koos Kvaternaarile eriomaste liikidega. Paljud karmi kliimaga kohastunud liigid (näiteks mammut, karvane ninasarvik) on tänapäevaks välja surnud. Keskaegkond ehk Mesosoikum
galeniit, sfaleriit, kaltsedon; setteline – kivisool, kips, kaltsiit, dolomiit; biogeenne – väävel opaal, merevaik, vivianiit; hüpergeenne – iliit, kloriit, kaoliniit; metamorfne – talk, topaas Olulisemad mineraalid: kvarts; teemant; topaas Eestis oli enne jääaega tihe vooluvõrk ja need jõed olid nüüdisaegsetest palju suuremad. Mööda Soome lahte voolas ürg-neeva, millesse suubusid kogu Põhja- Eesti. Kvaternaari ajastu jaotatakse Pleistotseeniks ehk jääajaks ja holotseeniks ehk pärastjääajaks. Esimene kestuseks on 2 miljonit aastat ja selle aja jooksul oli Põhja- Euroopa, sealhulgas ka Eesti, kaetud korduvalt mandrijääga. Eri jääaegadel tungisid liustikud erinevale kaugusele. Maksimaalne jäätumise ajal ulatusid liustikud Ukrainasse Dnepri ja Doni jõgikonda. Jääajad olid eraldatud jäävaheaegadega, mille vahel kliima oli praegusest soojem. Sooja aega on meil olnud aruharva, praegu me elame jäävaheaja lõpus ja oodata on uut jääaega
Ahas, A. Aasa, 2002) Kliimamuutused planeedil Maa Planeedi Maa kliima on olnud alati muutumises ja ta on seda ka praegu. Pole olemas ühtegi vettpidavat alust tõestamaks vastupidist. Suur osa inimkonnale teadaolevaid kliimamuutusi on olnud tsüklilised, mis põhjalikumal analüüsimisel on osutunud mõne pikemaajalise kliimatsükli osaks. (V. Kalm, 2009) Vaadeldes üpris pikka perioodi võime väita, et hetkel elame me üsnagi stabiilsel ja soojal jäävaheajal, mida kutsutakse Holotseeniks. Antud jäävaheaeg algas hinnanguliselt 11 500 aastat tagasi. (S. Veski, 2005) Minevikust on teada, et meie planeet on läbi teinud mitmeid jääaegasid, mille vahepeal on olnud jäävaheajad. Üldtunnustatud põhjust sellele nähtusele pole veel suudetud leida, kuid oletatakse, et oma osa selles protsessis on päikese kiirguse intensiivsusel, tektoonilistel liikumistel, Maa pooluste asukoha muutumisel, hiidmeteoriitidel, mis on Maad tabanud,
Escarpment; 5 - East-Latvian Lowland. Raukas, A. 1988. Eestimaa viimastel aastamiljonitel. lk. 177 Pinnakate Pinnakatteks nimetatakse aluspõhja katvaid kobedaid setteid, mis on tekkinud murenenud ning samasse kohta jäänud aluspõhjakivimeist või on geol. välisjõududega mujalt kohale kantud. Pinnakate on kujunenud kvaternaaris (s.o. viimase 2 milj. aasta jooksul), mis jaguneb: * pleistotseeniks e. jääajaks; setted: moreen(gl), jääjärve(lgl) ja jääjõe(gfl) setted * holotseeniks e. jääajajärgseks ajaks; setted: turvas, jõe-, järve- ja meresetted, samuti luiteliivad jne. Vastandina aluspõhjakihtidele on pinnakatekihid üldjuhul lõunas ja kagus vanemad, põhjas aga nooremad. See on tingitud mandrijää taganemisest kagust loode suunas. Arold, I., 2005. Eesti maastikud. Raukas, A., Teedumäe, A. (eds). 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. 436 pp. Fig. 91
taimedest rohttaimed hakkasid kiiresti levima just Neogeenis. Ka esimesed inimese eellased ilmusid Miotseeni lõpus. Australopithecus afarensis ehk australopiteek. Australopithecus africanus ehk osav inimene (Homo habilis). Kvaternaar Kvaternaar on Kainosoikumi noorim, nüüdisajal jätkuv geoloogiline ajastu; algas 1,81 miljonit aastat tagasi; järgnes Neogeenile. Paleoklimaatiliselt jagatakse Kvaternaar kaheks - Pleistotseeniks ja Holotseeniks. Ajastule on iseloomulik mandrijäätumus (jääaeg), mis oli eriti ulatuslik põhjapoolkeral. Kvaternaari kliima on perioodiliselt muutunud, jääajad on vaheldunud jäävaheaegadega. Perioodilised kliimamuutused on suuresti mõjutanud maailmamere taset, kõikumine on ulatunud kuni 200 meetrini. Pleistotseeni organismid ei erinenud oluliselt nüüdisaegsest, aga selgroogsete faunas oli Pleistotseeni alguses veel rohkesti Neogeeni loomi (näiteks mõõkhambuline tiiger, hipparion),
ühtlasi kõige vanemad kihid. Lõunapoole liikudes avanevad lääne-idasuunaliste vöötmetena järjest nooremad kihid. Pinnakate - nimetatakse aluspõhja katvaid kobedaid setteid, mis on tekkinud murenenud ning samasse kohta jäänud aluspõhjakivimeist või on geol. välisjõududega mujalt kohale kantud. Pinnakate on kujunenud kvaternaaris, mis jaguneb: ★ Pleistotseeniks e. jääajaks ★ Holotseeniks e. jääajajärgseks ajaks Vastandina aluspõhjakihtidele on pinnakatekihid üldjuhul lõunas ja kagus vanemad, põhjas aga nooremad. See on tingitud mandrijää taganemisest kagust loode suunas. Olulisus: Pinnakate on meil peamine ehitusalus ja muldade lähtekivim, oluline veerežiimi ning vete keemilise koostise kujundaja. Pinnakattest koosnevad kuhjepinnavormid ja see on üks olulisem tegur, mis määrab maastike ning taimkatte kohalikud erijooned. Pinnakatte setted leiavad
taimedest rohttaimed hakkasid kiiresti levima just Neogeenis. Ka esimesed inimese eellased ilmusid Neogeeni keskpaigas. Joonis 20. Neogeeni esimene pool 4.3 Kvaternaar Kvaternaar on Kainosoikumi noorim, nüüdisajal jätkuv geoloogiline ajastu; algas 1,81 miljonit aastat tagasi; järgnes Neogeenile. Paleoklimaatiliselt jagatakse Kvaternaar kaheks - Pleistotseeniks ja Holotseeniks (joonis 21.) Joonis 21. Kvaternaari geokronoloogiline tabel Ajastule on iseloomulik mandrijäätumus (jääaeg), mis oli eriti ulatuslik põhjapoolkeral. Kvaternaari kliima on perioodiliselt muutunud, jääajad on vaheldunud jäävaheaegadega. Perioodilised kliimamuutused on suuresti mõjutanud maailmamere taset, kõikumine on ulatunud kuni 200 meetrini (http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kvaternaar.html). Keskpleistotseeni keskpaigast kuni viimase jäätumise alguseni asustasid meie planeedi
Pinnakattes on valdavad Pleistotseeni setted, Holototseeni setted katavad Pleitotseeni katkendlikult ja õhukeseke kihina. Pinnakate on Eestis kõikjal võrlemisi õhuke: Põhja,Lääna, ja KeskEestis on see enamasti alla 5 meetri, paepealsetel isegi kohati puudub. LõunaEesti tasandikel on pinnakate paksus 10m piire. Kvaternaar on jaotatud paleoklimaatilisest printsiibist kaheks: Pleistotseeniks ehk jääajaks ning Holotseeniks ehk pärastjääajaks. Holotseen on seni kestev jäävaheaeg ning tema algus on vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele 10 000 a.t. Pleistotseeni setete seos on valdavad luistukutekkelised setted moreenid. Pärast mandrijää taandumist oli Eesti ala kaetud jääpaisjärvedega ja Läänemere vetega, mis avaldas mõju peamiselt MadalEestile. Holotseeni sette kujunesid Pleistotseeni setete ümbersettimisel
Lõunapoole liikudes avanevad lääne-idasuunaliste vöötmetena järjest nooremad kihid. Pinnakatteks nimetatakse aluspõhja katvaid kobedaid setteid, mis on tekkinud murenenud ning samasse kohta jäänud aluspõhjakivimeist või on geol. välisjõududega mujalt kohale kantud. Pinnakate on kujunenud kvaternaaris (s.o. viimase 2 milj. Aasta jooksul), mis jaguneb: * pleistotseeniks e. jääajaks; setted: moreen(gl), jääjärve(lgl) ja jääjõe(gfl) setted * holotseeniks e. jääajajärgseks ajaks; setted: turvas, jõe-, järve- ja meresetted, samuti luiteliivad jne. Vastandina aluspõhjakihtidele on pinnakatekihid üldjuhul lõunas ja kagus vanemad, põhjas aga nooremad. See on tingitud mandrijää taganemisest kagust loode suunas. Olulisus: _ Pinnakate on meil peamine ehitusalus ja muldade lähtekivim, oluline veereziimi ning vete keemilise koostise kujundaja. _ Pinnakattest koosnevad kuhjepinnavormid ja see on üks olulisem tegur, mis määrab maastike
annaabi.ee 
