Jahtunud jälg Olen 19-aastane üksik naine. Elan ema ja kasuisaga lapsepõlve kodus Tallinna külje all. Mind piinab luupainaja. Igal nädalal näen kasvõi korra unes väikest tüdrukut, kes vaatab mulle sügavsiniste silmadega otsa ja tahab, et ma temast kinni hoiaksin. Samuti näen pildikesi Selja jõest, kus lapsepõlves kasuisaga kalal käisin. Kuid mida see kõik tähendab? Miks? Olen vanemate käest selle kohta pärinud, kuid nad muutuvad alati väga närviliseks ja ütlevad vaid, et kujutan seda endale ette. Hiljuti räägiti ülikoolis vananenud kriminaal juhtudest ja nende uurimisest. Sel hetkel sain aru, et unenägu võib ju midagi tähendada. See peab olema minu perekonna minevikuga mingit moodi seotud.
Maja teise korruse kambrid oleksid väikesed, treppe asendaksid tihti redelid. Korstnat ei tuntud, toiduvalmistamise suits pääseks välja läbi katuseava. Maja siseseinad kaetakse marmori ja maalingutega, marmorpõrandat elustaks kirju mosaiik ning söögiruumi põrandmosaiik. Orjad kuulusid perekonna juurde ja neil olid eramutes väikesed kambrid. Ma uhkustaksin luksuslike laudadega, mille plaar oleks vahetatav. Majapidamisesemeid ja rõivaid hoiaksin kirstudes, raha, väärisesemeid ja dokumente rautatud lukustatavates laegastes. Maja uksed suleksin ainult põikpuuga.
ning külvates metsi ja niite korraga tuhandevärviliste lilledega.´ Kord püüdis elusa hirve ning teine kord tõi ta metsast kulli. ´Kas te ei märka, et armastan teid! Olen kui kloun teie kõrval, üksnes pilkeks, irvitamiseks ja ajaviiteks. Olen kui kerjus, kes on sunnitud elama armust ja heldusest.´ ´Tahaks võtta teid kui lindu peole ja vaadelda teie kohkunud silmi. Ma annaks teile uued nimed, missuguseid pole veel ükski inimkõrv kuulnud. Ma hoiaksin, kallistaksin teid. Tahaksin kõndida teiega käsikäes üle väljade, orgude, jõgede. Pehmel samblal oleks meie ase, ja siis näitaksin teile tähti taeva öises sisenduses.´ Ütleb, et on muinasteadlane. Pärlid eretasid ta käes, kuid olid külmad ja ta olevat siiski unistaja, säärane kentsakas laululind, kes hoolib rohkem päikesest, lilledest ja väikesest Ellost kui varandusest.
Leian, et töötaja tunneb ennast suhetes juhiga paremini ja kindlamalt, kui töötajat juhi poolt tunnustatakse ning talle positiivseid märkuseid tehakse. Samuti teeb see töötaja silmis juhtimise kvaliteedi paremaks, sest siis on töötaja teadlik, et juhile läheb korda tema tehtud töö ning selle saavutamiseks tehtud püüdlused. Sellest kõigest tõuseb aga töötaja rahulolu ning väheneb rahulolematus. Seega hoiaksin mina juhina alati meeles, et töötajaid tuleb tunnustada ning kiita. 3. Töötingimused + töökultuur = töö iseloom. Töö iseloomu peegeldab kindlasti see, millised on töötingimused ning milline on töökultuur. Juhina seaksin tähtsale kohale töötingimused, mis tähendab seda, et keskkond, milles inimene töötab, peab olema puhas ja töö tegemiseks mõeldud seadmed/vahendid ei tohi ohustada inimese tervist
Seal on väga kaunid ja kõrged mäed, mida näiteks minusugusel inimesel, kelle kõrgemaiks vallutuseks on Eesti Munamägi oleks väga mõnus nautida. Kui ma sattuksin Ukrainasse tahaksin ma käia mõnes steppis ja vaikselt loomi jälgida. Ka Ukraina kultuur on väga põnev ja avastamisrõõmu pakkuv. Kuigi Ukraina on pidanud kannatama venestumise all on siiski ukrainlased suutnud säilitada oma meeldiva eripära. Ukrainasse sattudes hoiaksin ma kindlasti eemale Tsernobõli katastroofis viga saanud osast, sest see on minu jaoks liiga masendav. Ukraina tundub väga huvitav paik ja ma sooviks seda millalgi ka külastada. 9 Pildid: 1. Ukraina lipp 2. Stepikotkas 3.Kobras 4. Grivna 5. Maisipõld 6. Ukraina vapp 10 7. Ukraina asukoht kaardil. Kasutatud materjalid:
närvid. Istun oma toas ja ootan, millal tekib tunne, et siia kuulun, aga seda tunnet ei tekigi. Lähen õega tapamaija, kust ootame 3 tundi konte, aga meil ei vea, otsa sai, õnneks on mul toidunorm, mille annan emale. Läksin Kemmerichi ema juurde ja teatasin, et ta poeg suri kiirelt, ei öelnud, et ta piinles, lahkudes annab ta mulle Kemmerichist päevapildi. Viimane õhtu kodus ja ema ütleb, et oleksin ettevaatlik ja et prantsuse naistest eemale hoiaksin. Ta muretses mulle 2ed aluspüksid, villast. Mäletan Heidelageri barakke, kuna Himmelstob kasvatas siin Tjadenit. Nõmmel harjutame lahinguõppust. Meie bardakkide kõrval asub vene sõjaväe laager, kus mehed on poolnälgind ja pool surnud. Toit on kesine ja üksikud jäägid, mis alles jäävad söövad vangid ära, nad üritavad ka kaubelda, et midagigi saaks. Kõige hinnatuim on säärikud, kuna meie omad on kehvemad. Pühapäeval tuli õde ja isa, sain teada, et emal on
Kui nendeks tegevusteks ei ole millegi tõttu aega või ressursse, oleks mõislik oma töötunde vähendada või hoopiski paus teha õpetamisest ning veeta rohkem aega perega või ise õppima minna. Muidugi on see võimalik siis, kui elukaaslane teenib piisavalt ja suuri rahalisi probleeme ei eksisteeri. 14. OLUKORD – HÄÄLEST ÄRA Õpetajale on hääl äärmiselt oluline, kuna see on tema kõige põhilisem töövahend. Seega on oluline, et ma hoiaksin oma häält. Üks võimalus on õhtuti kuuma teed meega juua või hoopis sooja piima. Teine võimalus, mis on esimesest palju parem, on kontrollida oma häält, mitte tõsta seda õpilaste peale ja kindlasi mitte karjuda iga pisikese detaili tõttu. Kolmandaks, laseksin oma häälel mõnikord puhata. Näiteks kasutaksin mõnikord rääkimise asemel tahvlile kirjutamist või kutsuksin mõne õpilase tahvli juurde ülesannet täitma. Kui ma tunneksin, et hääl hakkab vaikselt kaduma või mõni
armastuse lõke peale mõub. Oleksin mina omal ajal niisama teinud, siis oleks lugu vahest nü ud überpö ordud.» «Võb kül olla.» «Noh, vaat sulle! Kui ma sinu tujude peale mõlen, siis tuleb mul vahel himu sinuga kassi ja hiire mägu nü udki veel peale hakata.» 392 «Eks katsuge õne!» «Hea kül, aga kas see sinu pisukesele süamele üeliiga valu ei teeks?» «Saab näa.» «Näteks, kui ma sinu vastu veidi küm oleksin võ sinust koguni tüikese aega eemale hoiaksin, ah?» «See oleks mulle teenitud nuhtluseks.» «Vali siis nü ud ise: kas tahad nuhtlust võ --teeme pulmad?» «Ma arvan enese enam nuhtluse vä arilise olevat.» «Nuhtluse vä ariline oled sa kül oma tujude päast,» üles Risbiter äedamalt, «aga mina omas suures kannatuses oleksin siiski ennemalt pulmade poolt. Üle ometi, Agnes, miks sa niisuguseid tüke teed, miks sa mind asjata kuivada lased?» «Mina ei lase teid sugugi kuivada. Tehke pulmad, millal tahate, kuid mitte minuga.»
Ja kui ta oli jõudnud minuni ning sirutas oma ohvri otsimiseks käed, lõin valu- ja meeieheitehüüdega noa talle rinda. Neetud! Ta on kõike arvestanud: tema rind oli kaetud soomussärgiga ja noaots murdus. «Ah nii!» hüüdis ta, haaras mu käe ja kiskus ära relva, mis mind nii halvasti oli teeninud. «Te kipute mu elu kallale, kaunis puritaan. See pole ju enam viha, vaid lausa tänamatus! Noh, rahunege, mu ilus laps! Arvasin, et olete muutunud leebemaks. Ma ei ole niisugune türann, et hoiaksin naist väevõimuga: te ei armasta mind. Mulle omase ülbusega arvasin seda. Nüüd olen veendunud. Homme olete vaba.» Minu ainuke soov oli, et ta mu tapaks. «Hoidke ennast,» ütlesin talle, «minu vabastamine tähendab teie häbistamist.» «Selgitage lähemalt, mu kaunis sibüll.» «Niipea kui siit pääsen, jutustan kõigest. Räägin minu kallal tarvitatud vägivallast, räägin oma vangipõlvest. Paljastan avalikkusele selle palee nurjatused. Te seisate küll
annaabi.ee 
