Hõbeda kasutamine (0)

Hõbe
Hõbe on keemiline element sümboliga Ag (ladina keeles argentum) ja järjenumbriga 47. See asub keemiliste elementide perioodilisussüsteemi IB rühmas. Hõbe on iseloomuliku läikega, suurima peegeldusvõime, elektri- ja soojusjuhtivusega plastneja pehme  metall . Keemiliselt on see väheaktiivne, reageerib siiski vesiniksulfiidiga (niiskes õhus tumendab metalli pinda) ning lämmastikhappega ja kuumutamisel ka kontsentreeritud väävelhappega jt oksüdeerijatega, moodustab paljude metallidega  sulameid . Ühendites on hõbeda oksüdatsiooniaste peamiselt +1, harvemini +2 või +3. Tähtsamad ühendid on hõbenitraat, - halogeniidid ja mõningad kompleksühendid. Looduses leidub hõbedat ehedalt ja ühenditena, peamiselt lisandina polümetallilistes maakides kulla ja teiste metallidega. Enamik hõbedat toodetakse vase, kulla, tina ja tsingi rafineerimise kõrvalsaadusena. Ehedat hõbedat tunti juba 3000 aastat eKr Egiptuses, Pärsias, Hiinas.
Hõbedat on juba kaua kasutatud väärismetallina, sellest vermitakse münte, tehakse kaunistusi, ehteid , kalleid laua- ja kööginõusid, lisaks on võimalik sellesse investeerida. Tööstuses kasutatakse hõbedat elektrijuhina, samuti peeglite valmistamiseks ning keemias keemiliste reaktsioonide katalüsaatorina. Hõbeda ühendeid kasutatakse fotofilmis, desinfektsioonivahendites ja biotsiidides.
Puhtal kujul hõbedat leidub looduses väga vähe, enamjaolt on ta kombineeritud  väävli,  arseeni , antimoni või klooriga erinevates maakides. Seega tuleb puhta hõbeda saamiseks maaki töödelda.
Tänapäeval saadakse puhast hõbedat enamjaolt sulatamise teel, levinud on Parkesi protsess, mis on pürometallurgiline meetod hõbeda eemaldamiseks pliimaagist. Parkesi protsess põhineb vedelik-vedelik ekstraktsioonil. See kasutab ära vedelal kujul oleva tsingi omadusi. Esiteks seda, et  tsink  ei segune pliiga ja teiseks, hõbe lahustub tsingis 3000 korda rohkem kui plii. Seega kui tsinki lisatakse vedelale pliile, mis sisaldab ka hõbedat, siis hõbe läheb üle tsingi kihti. Aga kuna tsink ja plii üksteises ei lahustu, siis on tsingi kiht lihtsasti eemaldatav. Seejärel tsingi-hõbeda segu kuumutatakse, kuni tsink aurustub , alles jääb puhas hõbe. Selle protsessi patenteeris aastal 1850 Alexander Parkes.
Võta suurem kauss või lase kraanikauss kuuma vett täis. Sega seal paar peotäit soola, nüüd pane sinna paar lehte fooliumit (sobib ka küpsetamise oma) ja sinna fooliumi peale pane oma hõbevidinad, mida tahad haljaks saada. Mõne hetke pärast näed, kuidas tuhm hõbe uuesti säravaks muutub. Midagi hõõruda pole tarvis. Seda on kõige kergem kasutada kodus.
3 Ag2S
  +  
2 Al
    
6 Ag
  +  
Al2S3
Hõbe
sulfiid
alumiinum
Hõbe
Alumiinium
sulfiid
3 Ag+ + 3 e– → 3 Ag
Al → Al3+ + 3e
Al + 3 Ag+ → Al3+ + 3 Ag
Hõbe reageerib hästi lämmastikhappega (HNO3), moodustub tähtsaim hõbedasool hõbenitraat ( AgNO3 ). Hõbenitraat on läbipaistev ja valgustundlik kristalne tahke aine, mida kasutatakse lähteainena paljude teiste hõbeda ühendite sünteesil.
3 Ag + 4 HNO3 → 3 AgNO3 + NO2 + H2O
Hõbe reageerib kergesti väävli või vesiniksulfiidiga (H2S), moodustub tume hõbesulfiid, mis tuhmistab hõbedast esmeid.
4 Ag + O2 + 2 H2S → 2 Ag2S + 2 H2O
Hõbekloriidi (AgCl) sadestatakse hõbenitraadi lahustest kloriidiooni juuresolekul. Hõbekloriidi kasutatakse klaaselektroodides pH määramisel ning potentsiomeetrilistel mõõtmistel.
AgNO3 + Cl- → AgCl + NO3-
Hõbeoksiidi, mida saadakse hõbenitraadi ja leelise vahelisel reaktsioonil, kasutatakse positiivse elektroodina ( anood ) patareides. Hõbedasoolade leelisega reageerimisel tekib hõbehüdroksiid, mis laguneb hõbeoksiidiks.
AgNO3 + NaOH → AgOH + 2 NaNO3 2AgOH → Ag2O↓ + H2O
Hõbekarbonaati, mida kasutatakse reagendina  orgaanilises sünteesis, saadakse hõbenitraadi ja naatriumkarbonaadi vahelisel reaktsioonil, kus hõbekarbonaat sadeneb.
2 AgNO3 + Na2CO3 → Ag2CO3↓ + 2 NaNO3
Hõbedal on palju tuntud kasutusalasid, millest suur osa põhineb selle väärismetalliomadustel, sealhulgas raha, dekoratiivesemed ja peeglid . Hõbeda soolasid on kasutatud juba keskajast saati, et värvida klaasi kollastesse või oranžidesse toonidesse. Ehte- ja lauahõbe valmistatakse tavaliselt hõbedasulamist, kus on 92,5% hõbedat ja 7,5% vaske. USAs ei tohi reklaamida materjali hõbedana, kui seal sees ei ole hõbeda osakaal vähemalt 90%. Tavaliselt märgitakse väärismetallidele  proov  kolmekohalise numbrina, mis väljendab väärismetalli sisaldust konkreetses esemes. Näiteks proov 925 tähistab, et hõbeda sisaldus on 92,5%.