Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist Hobbes: Sõprus ja poliitika põhinevad omahuvil. 5 Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees. Sõprus on lloomulik suhe, riik on kunstlik riik saab tekkida vaid inimestevahelise lepingu tagajärjel. Mandeville: Nõustub Hobbesiga, et omahuvi on kõigi inimsuhete, sealhulgas sõpruse ja poliitika, alus. Riik on kunstlik ja põhineb hirmul. Erinevalt Hobbesist arvab, et riigis tekib iseeneselikult sellest eristub ühiskond. Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise huve (au, materiaalne kasu) 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust Nauding seltskonnast, harmoonia, hoolitsemine teiste eest
Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne ,,sõprus iseendaga". 4) Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista). Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees. Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel. Mandeville: nõustub Hobbesiga, et omahuvi on kõigi inimsuhete (sh sõpruse ja poliitika) alus ja et riik on kunstlik ja põhineb hirmul. Erinevalt Hobbesist aga väidab, et riigis tekib iseeneslikult sellest eristuv ,,ühiskond" (hõlmab nii majandussfääri kui ka kodanikevahelist avalikku suhtlust). Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve (au, materiaalne kasu). 5) 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust
omakorda toetab kodanike harjumus. Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetottu kuulekus ja kohusetunne - sõprus iseendaga. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist Hobbes: Sõprus on vahend võimu saavutamiseks. Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil. Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees. Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik-riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel. Mandeville: Nõustub Hobbesiga. et omahuvi on kõigi inimsuhete alus ja et riik on kunstlik ja põhineb hirmul. Erinevalt Hobbesist väidab aga, et riigis tekib iseneseslikult sellest eristuv ühiskond. Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust Inimene on loomupäraselt sotsiaalne-puhas ja püsiv nauding seltskonnast. Sõprus on selle parim näide ja tõestus
"Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab." St, et ükskõik, mida sa ihaldad, kui sa seda saavutad, siis sa oled õnnelik ja mida pidevamalt sa seda saavutad, seda õnnelikum sa oled. "Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame, sest elu ise on liikumine ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla ilma meelteta." 9. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Nõustub Hobbesiga, et õnn on mingis mõttes subjektiivne, kuid tema käsitlus tundus liiga subjektivistlik ja egoistlik. (Kas siis tõesti ainult meie endi ihad ja nende rahuldamine teeb meid õnnelikuks? Mis saab teistest, kas nad on ainult vahendid õnne saavutamiseks?). Tema järgi tuleks õnne otsida loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes, mitte tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale. Ainult ühiskondlikult tegutsev inimene on
Thomas Hobbesi ,,egoism" Kõiki heategusid võib põhjendada omakasuga. Kuna ihad on muutuvad, siis see, mida inimesed kõige enam soovivad, on üldine võime uusi, tekkivaid ihasid rahuldada. Selline võime on võim. Mis annab võimu juurde ? Füüsiline tugevus, rikkus, teenrid, reputatsioon ja sõbrad. Sõprus, poliitika, ühiskond T. Hobbes : Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel B. Mandeville : nõustub Hobbesiga, et omahuvi on kõigi inimsuhete (sh sõpruse ja poliitika) aluseks ja, et riik on kunstlik ja põhineb hirmul. Ka ühiskonna aluseks on omahuvi. Valgustus 18. sajand vastus Hobbesile ja Mandeville'le Inimese loomupärane sotsiaalsus Nad tunnevad naudingut seltskonnast, harmoonia, hoolitsemine teiste eest. Soti valgustus (D. Hume, A. Smith, A. Ferguson) Sõprus on privaatsfääris, ent seda tugevam. Poliitika toetub nii omakasule kui ka usaldusele, harjumusele. Kokkuvõte
rikkus teenrid, sõbrad reputatsioon au · Sõprus on seega vahend võimu saavutamiseks Sõprus, poliitika, ühiskond o Thomas Hobbes: · Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil · Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees. · Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel Bernard Mandeville · Nõustub Hobbesiga, et omahuvi on kõigi inimsuhete (sh sõpruse ja poliitika) alus · ja et riik on kunstlik ja põhineb hirmul. · Erinevalt Hobbesist väidab aga, et riigis tekib iseeneseslikult sellest eristuv "ühiskond" (hõlmab nii majandussfääri kui ka kodanikevahelist avalikku suhtlust). Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve (au, materiaalne kasu) (Kolme sorti sidemed inimeste vahel)
Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne. Põhineb sõprusel iseendaga. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist Hobbes: Sõprus vahend võimu saavutamiseks. Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil. Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamete hirm valitseja ees. Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik - riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel. Mandeville: Nõustub Hobbesiga, et omahuvi on kõigi inimsuhete (sh sõpruse ja poliitika) alus ja et riik on kunstlik ja põhine hirmul. Erinevuseks idee, et riigis tekib iseeneslikult sellest erituv "ühiskond", mis omakorda jälle põhineb omauvil. Riigis kunstlikud sidemed - lepingud, mis hirmu abil asja koos hoiavad. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust Inimese loomupärane sotsiaalsus
üha teadlikumaks heast, mida nad peaksid iseendale tegema; ja kummal juhul oleksid nad kokkuvõttes õnnelikumas olukorras: kas siis, kui neil poleks kelleltki midagi halba karta ega midagi head loota, või siis, kui nad kõik oleksid ühtviisi sõltuvuses ning peaksid olema valmis taluma ükskõik mida nende poolt, kes pole võtnud endale vähimatki kohustust neile midagi anda. Eelkõige hoidugem otsustamast koos Hobbesiga, nagu oleks inimene loomult kuri -- kuivõrd tal puudub headuse mõiste, ja paheline -- kuivõrd ta ei tea, mis on voorus; et ta ei nõustu iial osutama ligimestele teeneid, mida ta enda arvates neile ei võlgne; ja et ta õiguse alusel omada asju, mida ta vajab--selle õiguse alusel, mille ta endale põhjendatult võtab --, peab end täiesti arutult kogu maailma ainuomanikuks. Hobbes nägi väga hästi kõikide kaasaegsete loomuõiguse määratluste puudusi, aga järeldused,
· au · Sõprus on seega vahend võimu saavutamiseks Sõprus, poliitika, ühiskond Thomas Hobbes: · Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil · Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees (seaduste rikkumise ees) · Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel Bernard Mandeville · Nõustub Hobbesiga, et omahuvi on kõigi inimsuhete (sh sõpruse ja poliitika) alus ja et riik on kunstlik ja põhineb hirmul. · Ent erinevus: idee, et riigis tekib iseeneseslikult sellest eristuv "ühiskond". See hõlmab inimeste majanduslikku tegevust ja nende vahelist suhtlust. · Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve (au, materiaalne kasu) Kolme sorti sidemed inimeste vahel
annaabi.ee 
