Historitsistlik arhitektuur (0)

Historitistlik arhitektuur  Christian Erala    Historitsistlik  arhitektuur sai alguse 19. sajandi  teisest poolest, mille suurimaks näitajaks on 
Londonis parlamendihoone (neogooti stiilis), mille ehitus algas 1840. Historitsistlik arhitektuur 
sai  alguse  Inglismaalt,  kus  võeti  aastal  1825  esmakordselt  kasutusele  raudtee.  Seda 
iseloomustab mineviku arhitektuuri kasutuselevõtt, kus võeti eeskuju peamiselt neogootikalt, 
kuid  ka  neorenessanssist  ja  neobarokkist,  samuti  püüti  segada  ja  täiendada  erinevaid 
stiilielemente  originaalitsevate  detailidega,  mida  nimetatakse  elektikaks.  Historitsismi 
iseloomustab  ka  fassaadi  ja  siseruumide  vaheline  vastuolu.  See  vastuolu  oli  inseneride  ja 
arhitektide  vahel  ning  tähendas  seda,  et  arhitektid  ei  tunnustanud  seda,  kuidas  insenerid 
hooneid  ehitasid  ning  seetõttu  sündis  nn  koostöö,  kus  arhitekt  disainis  hoone  fassaadi  ning 
insener pidi sinna ruumid paigutama. 
 
  Historitsism  tähendas  arhitektuuri  jaoks  seda,  et  vanad  veendumused  ja  harjumused  pidi 
asendama uutmoodi toimiva maailma nõudmistega ning see suund kujutas möödunud ajastute 
ajaloolise  taasteket.  Neil  aastetel  toimus  kiire  teaduse  ja  tehnika  areng  ning  seda  eeskätt 
industriaalse revolutsiooni toimel. Eriti  tähtis oli elektri kasutusele võtt linnadest, kui aastal 
1879 leiutas Edison hõõglambi. Linnad kasvasid jõudsalt ning rahvaarv ülemaailmselt hakkas 
ületama  1  miljardi  piiri.  Ka  suhtlus  ja  transport  erinevate  linnade  ja  riikide  vahel  muutusid 
kiiremaks  ning  tõhusamaks.  Seda  soodustasid  telegraafi  leiutamine,  iseliikuva  sõiduki 
leiutamine  (esimene  auto)  ning  mastaapsete  teede  ja  sildade  ehitamine  nii  autodele  kui  ka 
rongidele.  
 
 
Suurt  rolli  ehitusvaldkonna  arengus  omab  raudteede  levik.  Selle  mõju  arhitektuurile  on  nii 
positiivne kui ka negatiivne: 
  •  Positiivne oli see, et ehitusmaterjale oli võimalik vedada ühest kohast teiste. Näiteks  piirkondadesse, kus puudus rauamaagi olemasolu, toodi kaugemalt see vajalik materjal 
kohale  ning  peale  materjali  transpordi  vahetasid  arhitektid  ja  ehitajad  ka  ideid  ja 
jooniseid raudteede vahendusel. Teiseks oli võimalik valmis detaile ühest kohast teise 
tuua ehk see tähendas, et piirkonnas, kus vajalik tooraine oli olemas, tehti ka seal koha 
peal sellest toode või detail valmis, mis hiljem transporditi sinna, kus seda vaja oli. See 
võimaldas ehitada hooneid kiiresti ja tõhusalt ning samas tegi see ka hoone maksumuse 
väiksemaks.  Kolmandaks  aitasid  raudteed  palgata  arhitekte,  tuues  neid  näiteks 
hooletusse jäänud linnadesse, kus nad aitasid neid arendada ja kaasajastada.    •  Negatiivseks mõjuks arhitektuurile oli see,  et hooned võisid kippuma korduma ning  need  muutusid  liiga  ühetaoliseks.  Seda  mõjutas  eelkõige  üha  suurenev  ühendatus 
maailmaga,  kus  arhitektid  jagasid  oma  ideid  teiste  arhitektidega.  Teiseks  kaasnes 
probleeme industrialiseerimisega, mille tõttu kannatasid eelkõige lihttöölised tehastes. 
Esile  tulid  uut  tüüpi  haigused  ja  vigastused,  mida  veel  ei  tuntud  ning  kaasnes  suur 
saastatus, mis oli nii pinnapeale kui ka õhus ringlev.    
Kokkuvõttes  oli  siiski  tööstusrevolutsioon  arhitektuurile  pigem  kahjulik,  kuna  see  ähvardas 
mehhaniseerida nende igivana kunsti ja selle võtteid. Seetõttu sai tolleaegseid ehitisi nimetada 
inseneriarhitektuuriks,  kuna  just  insenerid  olid  need,  kes  projekteerisid  ja  ehitasid  esimesed 


industriaalaja olulised ehitised. See kõik kulmineerus sõjaks arhitektide  ja inseneride vahel, 
kus arhitektid mõistsid hukka nende harimatuse hoonete ehitamisel. 
 
Tööstusliku revolutsiooni mõjul võeti kasutusele ka uusi ehitusmaterjale. Kuni 18. saj lõpuni 
olid põhilisteks materjalideks looduskivi, puit ja tellis. Kuna hoonete mahud suurenesid (hakati 
ehitama  mitmekorruselisi  hooneid)  ning  sooviti  ehitada  vastupidavamaid  ehitisi,  siis  hakati 
ehituses  kasutama  esmakordselt  metalli,  milledest  populaarsemad  on  teras  ja  malm.  Suurt 
populaarsust kogus sillaehitus, kus hakati kasutama raudkonstruktsiooni. Sillaehitust viisid läbi 
pigem  insenerid  kui  arhitektid.  Samuti  muutus  kandvate  ja  kantavate  ehitusosade  vahekord. 
Kandvad osad, mis oli varem nõrgemast materjalist (nt puit) asendati raudkonstruktsioonidega, 
mis võimaldas ehitada ulatuslike lagesid (nt sellist lahendust näeb Pariisi raamatukogul, kus 
lage  kannavad  peened  raudpostid).  Ka  klaaspinna  kasutamine  oli  tollel  ajal  märkimisväärne 
uuendus.  Hoonete  fassaadid  muutusid  selliseks,  et  suur  osa  sellest  fassaadist  moodustas 
klaaspind, alles jäid ainult klaasi ümbritsevad raamid või põiktalad. Eriline hoone, kus sellist 
klaasi mängu näeb on Kristallpalee, mis ehitati valmis aastaks 1851 maailmanäituse otstarbel. 
                                                                       (Pariisi raamatukogu)   


                                                           (Kristallpalee 1851. aastal) 
 
    (Pariisi uhkeim neobarokne ehitis)   


  Historitsistlik arhitektuur Eestis avaldub  eelkõige  mõisatel, kuid ka kirikutel  ja  eluhoonetel. 
19. sajandil Eestis ehitatud kirikutest on enamik neist neogooti stiilis, kuid ka samal ajal ehitati 
suur osa vanemaid kirikuid neogooti stiilis ümber. Neist hoonetest tuntuimad on Alatskivi ja 
Sangaste  mõisad.  Samuti  püstitati  ka  neovene  stiilis  õigeusu  kirikuid,  millest  kuulsaim  on 
Toompeal riigikogu vastas olev Aleksander Nevski katedraal. 
 
    (Alatskivi mõis)      (Sangaste mõis)   


  (Aleksander Nevski katedraal)