Doonor ja retsipient geneetiliselt identsed (süngeensed). Allotransplantaat - pärinevad sama liigi mittesugulasloomadelt; Ksenotransplantaat - doonor pärineb teisest liigist. Allotransplantaat Allogeense transplantatsiooni edukus sõltub otseselt doonori ja retsipiendi geneetilisest lähedusest; Tõenäosus MHC sobiva doonori leidmiseks inimestel moodustab 1/7 000 1/20 000 Kõige sagedasem ja edukaimalt teostatav allotransplantatsiooni protseduur on vereülekanne MiH - Minor Histocompatibility antigens MiH on tavalised rakusisesed valgud mis omavad geenipolümorfisme Kui konkreetne polümorfne valk esineb doonoril ja retsipiendil erinevate isovormidena, avaneb tee immuunvastuse tekkeks Sekundaarne immuunvastus Immuunsüsteemi evolutsioon Alamad loomaliigid Fagotsütoos, bakteritsiidid, komplement Lümfotsüütide eellasrakud ja IgM Omandatud immuunsuse teke lõualistel selgroogsetel loomadel Selgrootute immuunsus Fagortsütoosi võime (käsnad, vihmaussid jt).
lastele) muutumatult. IgM P-süsteem. 1927.a avastatud P-antigeen on Parvoviiruse B19 retseptor. IgG Lutheran. 1946.a. IgG Duffy. 1951.a (on Plasmodium Vivax retseptor). IgG Kidd. 1951.a. IgM Lewis. 1946.a. Kudede siirdamisel on erütrotsüütide antigeenide kõrval olulisema tähtsusega nn. transplantatsiooni- ehk koesobivusantigeenid. Kudede individuaalset erinevust uuriti hiirte nahatransplantaatide abil, mis viis suure koesobivuskompleksi MHC (histocompatibility) molekulide avastamiseni. Need molekulid võtavad osa antigeeni esitlemisest T-lümfotsüütidele. Koesobivusgeenid paiknevad pindmiselt rakumembraanidel, moodustades vähem kui ühe protsendi membraanist. Oma keemiliselt koostiselt on nad glükoproteiidid. Koesobivus- ehk transplantatsiooniantigeene leidub organismi rakkudes erinevalt. Kõige enam on neid lümfoidses koes: põrnas, lümfisõlmedes, edasi maksas, kopsudes, siis soolestikus, neerudes, südamelihases, aordis ja ajus.
teeks. Immuunsüsteemi komponendid: paigutuvad üle kogu keha PRIMAARSED immuunsüsteemi organid toodavad: tüümus/harknääre-T-rakke ja luuüdi B-rakke ringlevad T ja B aktiveerivad SEKUNDAARSEID immuunsüsteemi organeid: lümfisõlmed, põrn, adenoidid ja mandlid (kaks viimast lõigatakse ära kui muutuvad organismile kurnavaks) Omad ja võõrad: glükoproteiinid, mis määravad "omad" MHC – major histocompatibility complex Kõikidel inimestel unikaalsed (v.a kaksikud) TCR (T raku retseptorid) on määratud geneetiliselt, aga võimaldavad samas vähemalt 10 15 kombinatsiooni ja kaksikud võivad teineteisest erineda Immuunsüsteemi rakud: Antigeeni presenteeriv rakk- neelab võõrkehi ja presenteerib nende osi/ makrofaagid, dendriitrakud, aktiveeritud B lümfotsüüdid. Mida enam on haigustekitajaid seda enam on T-lümfotsüüte. B lümfotsüüdid toodavad antikehasid
hüdrofob. 2) Ig-line domään: (2ja 2). 2 tunneb CD4-ja. 3) transmembraanne osa4) tsütoplasmaatiline osa lühike, ei sisalda fosforüleerimissaite, sealt signaali edasi ei kanta. Sellega seondunud võõrvalgu fragmente tunnevad ära abistaja T-lümfotsüüdid (Th-rakud). MHC molekul määrab ära T-rakkude aktivatsiooni, mitte sellega seotud antigeen. Kogu T-rakkude repetuaar valitakse välja tänu MHC molekulidele. MHC valke kodeerivad geenid koonduvad lookustesse, mida kokku nim. major histocompatibility complex MHC kompleks. MHC kompleksi nimetatakse inimesel HLA kompleksiks, (asub 6-ndal kromosoomil) ja hiirel H-2 kompleksiks (17-ndal kromosoomil). MHC geenid (HLA ja H-2) koonduvad lookustesse. Klass I ja klass II lookuste vahele jääb komplemendi valkude lookus, mis on klass III lookus. On komplemendi valgud (C4;C2;BF ) ja põletiku vastuses osalevad tsütokiinid TNF- ja TNF-, samuti heat-shock valgud. MHC valke ekspresseeritakse kõigil kõrgematel selgroogsetel rakkude pinnal
18. Antikehade koostis antikeha (ingl. Antibody)- Organismi veres või koevedelikus olev valk, mida sünteesitakse organismivõõra aine (antigeen) toimel ja mis seob seda. Iga antikeha on tetrameerne valk (immuunglobuliin), mis koosneb neljast polüpeptiidist: kaks identset kerget ja kaks identset rasket ahelat, mis on seotud disulfiidsildadega. 19. Koesobivusantigeenid koesobivusantigeen (ingl. Histocompatibility antigen)- Nende antigeenidega määratakse võõraste kudede eristamine organismi enda kudedest. Võtmerollis on siin MHC-valgud. Vt. HLA-antigeenid. 20. Antikehade geneetiline determinatsioon 1. Antikeha geenide assambleerimine a. Kerge ahela lambdageenide assambleerimine kahest geenisegmendist b. Kerge ahela kapageenide assambleerimine kolmest geenisegmendist c
27. Blanquer A, Uriz MJ (2011) ``Living together apart'': the hidden genetic 39. Curtis AS, Van de Vyver G (1971) The control of cell adhesion in a diversity of sponge populations. Mol Biol Evol 28: 24352438. morphogenetic system. J Embryol Exp Morphol 26: 295312. 28. Cazaux B, Catalan J, Veyrunes F, Douzery EJ, Britton-Davidian J. (2011) Are 40. Fernandez-Busquets X, Burger MM (1999) Cell adhesion and histocompatibility ribosomal DNA clusters rearrangement hotspots?: a case study in the genus Mus in sponges. Microsc Res Tech 44: 204218. (Rodentia, Muridae). BMC Evol Biol 11: 124. PLOS ONE | www.plosone.org 12 June 2013 | Volume 8 | Issue 6 | e66601
molekulidega. Nad aktiveerivad ja lüüsivad rakke, mille pinnal viiruse peptiid on esitletud. Antigeeni esitlevad rakud: dendriitrakud, monotsüüdid/makrofaagid ja B-lümfotsüüdid, mis ekspresseerivad oma pinnal MHC klass II valke. Loomulikud tapjarakud e. NK-rakud. Need on suured granulaarsed lümfotsüüdid, mis tapavad viirustest nakatanud rakke ja kasvajarakke. Põhilised koesobivuse kompleksi valgud. Põhilised koesobivuse kompleksi (ingl. k. major histocompatibility complex, MHC) klass I valgud ekspresseeruvad enamikul rakkudel, klass II valgud aga ainult antigeeni esitlevatel rakkudel. Inimesel nimetatakse neid HLA-I ja HLA-II valkudeks (ingl. k. Human Leukocyte Antigen). Erinevate T-lümfotsüütide ja NK-rakkude funktsioonid. Tsütotoksiline T-lümfotsüüt tunneb ära viiruse peptiide kui need on eksponeeritud MHC klass I molekulide poolt nakatunud raku pinnal. Nad aktiveeruvad ja lüüsivad rakke eraldades
Nende kahe koosesinemisel saab võimalikuks Th raku aktiveerumine. Taustinformatsioon: TCR – T-cell receptor (T-raku retseptor) Erinevalt antikehadest ei suuda T-lümfotsüüdid (TCR + koretseptorid) tunda rakku ümbritsevas keskkonnas lahustunud vaba antigeeni. Antigeen peab olema mõne teise keharaku pinnal ühenduses erilise valguga, koesobivusantigeeniga (MHC, lühend tuleb inglise keelest: major histocompatibility complex). T-lümfotsüüdi retseptor ei tunne antigeeni-koesobivusantigeeni kompleksi ära üksi. Püsiva ühenduse saamiseks T-lümfotsüüdi ja antigeeni esitleva raku või T-lümfotsüüdi ja märklaudraku vahel on vajalikud veel mitu T-raku pinnal olevat lisavalku. Iga T-rakk kannab oma pinnal ~30 000 identset antigeen-retseptorit (TCR). Iga T-raku retseptor on heterodimeer, mis koosneb kahest transmembraansest glükoproteiinahelast (α/β või γ/δ)
Organismide kõik rakud hüdrolüüsivad valke peptiidideni ja eksponeerivad neid peptiide rakkude pinnal. Tapjarakud ei reageeri peptiididele, mis pärinevad normaalsetest rakkudest, kuid reageerivad sellistele rakkudele mis eksponeerivad viirusvalgu tükke. Sellised rakud hävitatakse. T-killerid ei reageeri kui rakkude membraanis on ainult viirusvalkude tükid. Vajalikud on ka iga organismi jaoks spetsiifilised valgud, mida nim peamise koesobivuskompleksi klass I valkudeks (ingl major histocompatibility complex class I, MHC I). MHC I esineb kõikide somaatiliste rakkude pinnal. Proteasoomide poolt lagundatud valkude fragmendid transporditakse ER sisse ABC transportijate abil, toimub MHC valkude ja viirusvalkude fragmentide komplekseerumine ja transport raku pinnale. 9.)Iseloomustage chaperon'id ja nimetage protsesse milles osalevad. Chaperon'id on spetsiifilised saatjavalgud, mis stabiliseerivad ebastabiilsed konformatsioonid,
liikumine servade poole), pigem on sagedasem niisugune lammutav jaotus, kus säilub algvariant ning lisaks tekib eelistus mingi suurema erinevusega teise variandi suhtes. LV tingimuseks oli ka varieeruvuse olemasolu. Selles suhtes muret ei ole - kaugelt valdavalt on looduslikud populatsioonid väga varieeruvad - nii makrotasandil, kui ka geeni tasandil. On geene, kus on kirjeldatud sadu erinevaid variante. On terveid süsteeme, nagu seda on näiteks MHC - Major Histocompatibility Complex (suur koesobivuskompleks), mille alleelsete variantide arv inimpopulatsioonis on üle viiesaja kindlasti. Enamust neist variantidest saab selgesti jälgida vaid DNA tasemel - ja just see teebki DNA konkurentsitult võimsaimaks evolutsiooni uurimise objektiks. LV toimimise viimaseks ja oluliseks tingimuseks oli populatsioonisisene erinevus kohanemuses (fitness). Juhul kui mingile muutusele paremini adapteerunud indiviid ei oma tegelikku eelist reproduktiivses mõttes, ei toimu ka mingit
annaabi.ee 
