Hispaania ja Flandria kunst 17. sajandil (0)

HISPAANIA JA FLANDRIA KUNST 17. SAJANDIL
Hispaania maalikunst
Hispaania skulptuurile ja ka maalikunstile oli omane elulähedus. Manerismist loobumisele andis olulise tõuke Caravaggio looming, mille näited jõudsid Sevillasse 17. Sajandi alguses. Tähtsamad kunstnikud olid Diego Velazquez (1599-1660), Francisco de Zurbaran (1598- 1664 ) ja Bartolome Esteban Murillo (1618-1682). Tuntud teosed Hispaania maalikunstist on näiteks Velazquezi “ Vulcanuse sepikoda “ , Zurbarani “Püha Bonaventura surivoodil“ ja Murillo “Noor kerjus“.
Erilisest sügavast, tõsisest ja kuidagi fanaatilisest vaimust on kantud barokkmaal Hispaanias, seal loodi peamiselt vaimulikke pilte ja portreesid. Valitsesid rasked pruunikad toonid ning keldriluugivalgus , mis andsid pinget nii imelistele pühaku-legendidele kui ka tõetruudele portreemaalidele.
Diego Velazquez (1599-1660)
Ta oli suurim realist hispaania barokkmaalis 17. sajandil. Usulise temaatika asemel maalis ta maalis kaasaegseid inimtüüpe ja olmestseene. Isegi mütoloogilisele teemale andis ta olustikulise tähenduse (“ Vulcanuse sepikoda“). Isiksusi hakkas Velazquez maalima pärast 1623. aastat, kui temast oli saanud Hispaaniakuninga õuemaalija. Tema portreed kuningast, tema perekonnaliikmetest ja ministritest olid psühholoogiliselt sügavad ja veenvad. Süngeilmelise paavsti Innocentius X portree kohta olevat portreeritav pahaselt öelnud, et portree on liiga sarnane. Õukonnas maalis Velazquez ka mitmeid olmestseenideks muudetud grupiportreid („Õuedaamid“). Velazqueze maalimislaadi üheks lähtekohaks oli Caravaggio looming, kuid sellega võrreldes on Velazqueze looming varjunditerikkam, värvikam, heledam ja õhulisem. Lahtisem pintslilöök võimaldas tal veenvamalt edasi anda valguse mõju vormidele ja värvidele.
Diego Velazquez „Õuedaamid“
Diego Velazquez „Valcanuse sepikoda“
Diego Velazquez „Naine lehvikuga“
Flandria maalikunst
Hispaania võimu alla jäänud Lõuna-Madalmaades loodi äärmuslikult baroklikku maalikunsti. Selle suurimad esindajad olid Peter Paul Rubens ( 1577 -1640), Anthonis van Dyck (1599- 1641 ) ja Jakob Jordaens (1593-1678).
Peter Paul Rubens
Tohutu edu ja tellimiste hulksundisid teda kasutama õpilaste abi. Paljude suuremate teoste puhul on Rubens ise teinud ainult kavandid ja viimistluse. Rubensi teoste temaatiline haare on lai. Teemad on võetud Piiblist, antiikmütoloogiast, palju on allegoorilisi ja dekoratiivseid teoseid, aga ka maastikupilte ja portreid. Mitmed suured teosed Kristuse kannatustest on mõeldud altaripiltidena. Paljudes mütoloogiapiltides valitseb kristlusele üpris võõras ohjeldamatu meeleline nautlemine.
Rubens ühendab imetlusväärsel viisil barokliku maalikunsti mõlemad võimalused- eluläheduse ja idealiseerimise. Efektiivsemalt kui keegi teine kujutab ta ebareaalset või ülemeelelist võimalikult reaalsete ja meeleliste vahenditega. Seda võimaldab tal itaalialiku üldistamise ja värvitoreduse liitmine Madalmaade traditsioonidega, erinevate materjalide ja üksikasjade usutava kujundamisega.
Rubensi maalide kompositsioonis pole jälgegi kõrgrenessansi tasakaalukast kolmnurgast, vaid massid suunduvad piki pildi ristuvaid diagonaale. Suurtel allegoorilistel ja mütoloogilistel maalidel on näha kunstniku ülekeevat fantaasiat. Dünaamika küünib mõnikord lausa märatsusteni. Lopsakad, elujõust pakatavad inimkehad katavad vääneldes ja põimudes peaaegu kogu pildipinna. Kogumulje Rubensi maalidest on toretsev ja jõuline.
Rubens “Kolm armsamat”
Rubens „Õlgkübar“
Rubens „Phaetoni kukutamine “