HINGEDEPÄEV - 2. NOVEMBER Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad. HINGEDEAEG Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.
Hingedepäev (2. november) Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud oma uskumustele tugineva hingedeaja varju. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine,
......................................................................................... 8 Luuletused............................................................................................................................... 8 Kord enda ma päriseks ära annan....................................................................................... 9 Ühel hetkel......................................................................................................................... 10 Hingedepäev..................................................................................................................... 11 Kasutatud kirjandus............................................................................................................... 11 Sissejuhatus 2
Kodukultuuri referaat Hingedepäev Järvamaa Kutsehariduskeskus Koostaja : Liina Visk I KB 25.09.2008 Hingedepäev - 2. november Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad. Hingedeaeg Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega
Eesti rahvausundis on hingedeaeg sügisene periood eesti rahvakalendris surnute mälestamisele pühendatud aeg. Sel ajal austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. Hingedeaja
Sissejuhatus Minu referaat räägib hingedepäevast , mis on aset leidnud 2. novembril . Kuna meie klass (8.klass) korraldas 2012 aastal hingedepäevaks väikese tutvustuse tavadest ja tegevustest , siis pidime ka referaadi tegema . Minu referaadis tuleb juttu hingedepäevast , hingedeajast ja tegevustest. Samuti leidub mu referaadist ka ilmekaid luuletusi ja pilte . 3 Hingedepäev 2. novembrit tunneb eesti rahvakalender hingedepäevana.Tõsi, rahvaluulekogudes leidub hingedepäevast endast vaid mõni üksik teade, selle asemel on aga küllalt palju andmeid sügisesest hingedeajast. Selle aja piiride osas pole rahvapärimus üksmeelne. Piirkuupäevadeks on nimetatud mihklipäeva ja hingedepäeva, aga ka mardipäeva ning isegi jõule. Tegu on tõenäoliselt eelkristliku esivanematekultuse jäljega, mis
2) enne jüripäeva ei tohi maha istuda, sest maa pole välja lasknud talvist mürgist hingust, 3) enne jüripäeva püütud ussiga saab nõiduda ja ravida, 4) keelatud oli külaskäimine, 5) tuli vara tõusta ja tulevalguseta magama minna Seitsmevennapäev (10. juuli) – 1) arvati, et kui seitsmevennapäeval sajab, sajab seitse nädalat järjest, 2) heina ei tohi teha, sest see hein läheb kas põlema või mädanema Hingedepäev (2. november) – 1) süüdatakse koduakendel küünlad, et hinged leiaksid kodutee, samuti süüdati küünlad ka kalmistutel sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks, 2) tuppa, sauna või toapealsele kaeti laud, mille äärde kutsuti hingi nimepidi toitu maitsma, neil paluti kaitsta põldu ja karja ning hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära, 3) hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad, 4) oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine ja kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine, samuti villa ja lõngaga seotud tööd
Näärid 31. detsember, 1. jaanuar Nääride kombed on viimase saja aasta jooksul püsinud suuremate muutusteta.Oma tänase ilme on püha saanud siiski viimase 50 aasta jooksul. 20. sajandi esimesel poolel toodi mõnes peres veel tuppa õlgi ja heina, seejärel hakkas tava hääbuma. Liigutati tööriistu, et tööd uuel aastal edeneksid ja raputati viljapuid korraliku saagi saamiseks. Hea tava kohaselt käiakse veel surnuaias lähedaste haudadel küünlaid süütamas ja ennustatakse saatust. Loomadele lauta leiva viimine ja nende tervitamine saabuva aasta puhul on unustusse vajumas. Pärast Teist maailmasõda toodi tuppa näärikuusk. Aasta viimasel päeval tõi näärivana kingitusi, Lääne-Eestis ja saartel liikusid ringi näärisokud, kes soovisid head uut aastat. Varem võeti uus aasta vastu kolistamise ja püssipaukudega, millega peletati eemale deemonlikke jõude. 20. sajandil hakati valmistama ise
ettevaatlikult. Nii Eesti mandriosast kui ka näiteks Lätist on naiste haudadest leitud mõnikord mitmeid, vahel isegi üle kümne ristripatsi,mis sellisel kujul omasid tõenäoliselt siiski üksnes ehte funktsiooni. On ju rist iseenesest vana sümbol, mis mingil kujul esineb pea kõigis paganlikes kultuurides. Ristiusustamise-eelses Skandinaavias ja Soomes leitakse ristripatseid alati ühekaupa ning enamasti jõukamatest matustest, mis viitab kirjalikeski allikates kajastuvale nähtusele, et kristlus levis esmalt ühiskonna eliidi seas. Sarnasel viisil, s. o. jõukamates haudades ühekaupa, esinevad ristripatsid ka Saaremaa 12. sajandi matustes. Üksikuid ristripatseid muidu paganlikes matustes seletatakse tavaliselt nähtusega, mida nimetatakse prima signatio, s. o. eelristimine või ristiga märkimine. Prima signatio vastu võtnud inimesed ei kuulunud täiel määral kristlikku kogudusse, kuid omasid teatud õigusi, mis muidu
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
» «Käigu põrgu kõik kanoonikud!» «Abt Claude Choart! Doktor Claude Choart! Kas te otsite Marie-la-Giffarde'i?» «Too elab Glatigny tänavas *.» «Ta teeb pordumajade ülemale voodit.» «Ta maksab talle neli teenarit; quatuor denarios3.» «Aut unum bombum.»4 «Kas tahate öelda, et igalt ninalt?» «Sõbrad! Meister Simon Sanguin, Pikardia elektor, kellel naine laudjal istub.» «Post equitem sedet atra cura.» 5 «Ikka julgesti, meister Simon!» «Tere, härra elektor!» «Head ööd, elektoriproua!» «Ah, õnnelikud, kes kõike seda näevad!» õhkas Joannes de Molendino, kes ikka veel ülal kapiteeli lehtede vahel kükitas. ülikooli vannutatud raamatukoguhoidja Andry Mus-nier sosistas kuninglikule köösnerile Gilles Lecornule kõrva sisse: «Ma ütlen teile, maailma lõpp on käes. Kunagi varem 1 Hallide tuunikatega (lad. k.). 2 Pigemini hallide nahkadega vooderdatud (lad. k.). 3 Neli teenarit (lad. k.). 4 Ehk ühe mürtsu (lad. k.).
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Jim tegi kolmveerandi tööst. Tomi noorem vend (või õigemini poolvend) Sid oli oma tööga (pilbaste korjamisega) juba valmis, sest ta oli vaikne poiss ja tal polnud tülikaid seiklejakalduvusi. Sel ajal kui Tom õhtust sõi, igal võimalikul juhul suhkrut näpates, esitas tädi Polly talle salakavalaid ja väga sügavamõttelisi küsimusi, sest ta tähtis teda paljastavaile avaldustele ahvatleda. Nagu paljud teised lihtsameelsed hinged, nii oli ka tädi Polly endast sel meelitaval arvamusel, et tal on annet peeneks, salapäraseks diplomaatiaks, ja ta armastas oma kõige läbipaistvamaid sepitsusi sügava kavaluse imedeks pidada. «Tom, koolis oli kaunis palav, eks olnud?» «M-j ah.» «Väga palav, eks?» «M-jah.» «Kas sul ei tulnud tuju suplema minna, Tom?» Tomi läbistas väike kartus, mingisugune ebameeldiv kahtlus. Ta uuris tädi Polly nägu, kuid see ei öelnud talle midagi. Niisiis ütles ta: 11
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
