(Under: 405) Ma lehvitan rätikuga, jään tagasi vaatama... Ons lootus vaid nagu juga, mis langeb ja tõusta ei saa? (Under: 379) Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda! Kuu poetand põrandalle hõbelehti, kui pisarad on puhkend taevas tähti - Kuis võiksin unusta nüüd su ja iseenda! (Under: 48) Kurb on süda, hale on mu meel. Kas on ilmas armetumat veel? (Merilaas: 167) Kõnnin mööda randa, mõtted kibedad. Kõnnin mööda randa, kivid libedad. (Merilaas: 140) Käin hilju üksi vana rohtund rada, mis sinise terrassi sülle viimas - All longus okste tuleb kummardada, jasmiini õites kastan käed kui piimas - Mu üle lõhnu vihmahoona kukub. Kuu hõbegondel pilvelaines hukkub. (Under: 37) Kuis väsimata tiksub väike kell: kui nõrguks tasahilju südamest tilk-tilgalt kõik mu veri... (Under: 49) Nüüd õhtuid saadab mere rauge kohin ja kajakate lend täis nukrat loidust, ja õige vargsi endas kanda tohin veel mälestusi hommikusest koidust. (Merilaas: 72)
kui puiestik see pilvenõrgu joob. (1:111) Oli järv ja kaldal maja, majas neitsi naerukaja, ( 1:335) kukub kodurahu kägu, kukku! Kukku! Keset rägu. (1:113) Kõik on nii süütu- kuigi õudselt juhtus...(1:373) Kas loobunud? Kas jahtunud ja loobunud ja südames sumedas sõõn? ( 1:112) Ei valu enam laialt lahti rullu, ei vaevad mürku pahurusse kiimaks. (1: 367) Nii tuli õhtu: katus pea peal, lamp põles hilju, lahti lehitseda, (1:120) kus päästan valla oma karjatuse? (1:323) Näib kui liblikatiibade virveid kõuepilvede mustavast tõest. (1:121) Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl käib heitlevat üles ja alla. (1:340) Sõda ei andnud rahu, sõjast lahti ei saa. (1: 121) Ning jälle mööda kalki kallast lähed. Tuul taga ajab tuult, kus sügis juba eos.(1:318) Ma akna avasin. Ei kedagi.
HEITI TALVIK 1904 - 1947 Heiti Talvik, vast nimekaim "arbuja", sündis 9. novembril 1904 Tartus. Heiti Talviku sündimise ajal oli tema isa Siegfried alles arstiteaduskonna üliõpilane, üsna varsti aga pidalitõve uurija ning hiljem kohtumeditsiini professor Tartu ülikoolis. Talvikute kodune õhkkond oli üldse kunstilembene ema oli tuntud pianist. Kunstilise eneseteostuse poole püüdlesid ka Heiti õde Hella ja vend Ilmari. Kogu perele oli iseloomustavaks majanduslik muretus, aga seda viljastavam vaimne õhkkond. Luuletamise vastu ärkas Heiti Talvikus huvi keskkooli vanemates klassides. Säilinud on aga käsikirju juba alates 1923. aastast. Ehkki põhjused pole teada , ilmselt perekondlikud sisepinged, lahkus Talvik 1923. aasta lõpul ootamatult koolist ning sõitis Kohtla-Järvele põlevkivikaevandusse. Siin, Kohtla-Järvel, eemal tavapärasest keskkonnast, sai ta õige ruttu teadlikuks ...
Noormees: Aeg on nutta ja aeg on naerda, aeg on luuleta', aeg on riimida, aeg on sõnugi kokku liimida. Aeg on tuliselt pääle tikkuda, aeg on hääd asja äragi rikkuda. Aeg on tulgu, mis tulemas olgugi , aeg kord inime olla ka ometi. (Juhan Liiv ,,Aeg on" (G. Suitsu eeskujul)) Neiu 2: Koit kuldne hilju hüüab: Sääl hiilgab iludus ... Pilv tasa sosisteleb: Siin asub vabadus ... (Ernst Enno ,,Sääl kõrgel") 5 Kasutatud kirjandus Ernst Enno ,,Rändaja õhtulaul" Juhan Liiv ,,Sinuga ja sinuta" Ellen Niit ,,Paekivi laul" Leelo Tungal ,,Käsi on valge ja süsi on must"
Nagu kirju lint End keris üle aia lõhnaving. Sa tulid läbi valge õilmemöllu. Mis sädeles kui liblikate ring. Kui Under kirjutab suvest, siis Ridala eelistab talve. See on ilus, sest talve iseloomustab lumi, lumi on valge ja valge sümboliseerib puhtust. ,,...Eemal, nii kaugel, kui ulatub silm, pn sätendav lumi...". Kuid nagu igal muulgi asjal, ei puudu ka talvel negatiivsus. ,,Hilju, talvine päev langeb pilvede sompu, / ihmjas, tuhkur valgus/ laotab õudsena end kahjka maisemaa kohta, / tuhmudes pikka...". Kevade rohelus, suve soojus, sügise värvilisus, talvel lume puhtus need on suurimad plussid, mis meie parasvöötmekliimas neil aastaaegadel esineb. Miinusteks on sopane kevad, vihmane suvi, porine t
maoli ma ei rooma! Udus talihommik virgub sularõske. Äkki tabas laksuv lumipall mu põske. Noor ja kiljuv kari rõõmsaid piimakärsse rühkis koolimajja veerima mu värsse. SÜGISELAUL Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus. KUI MUSTAVAD UDUD Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks, saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks. Sa süütad siis lõhnava sigari suhu ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu. Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid, teel nälginud libudel näpistad palgeid ja hõiskad kui poisike silmates suli, kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli. Sa viipad ta pimeda värava taha ja jätad tal' kübara, mantli ja raha. -
maoli ma ei rooma! Udus talihommik virgub sularõske. Äkki tabas laksuv lumipall mu põske. Noor ja kiljuv kari rõõmsaid piimakärsse rühkis koolimajja veerima mu värsse. SÜGISELAUL Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus. KUI MUSTAVAD UDUD Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks, saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks. Sa süütad siis lõhnava sigari suhu ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu. Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid, teel nälginud libudel näpistad palgeid ja hõiskad kui poisike silmates suli, kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli. Sa viipad ta pimeda värava taha ja jätad tal' kübara, mantli ja raha. -
nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel. Ma rie Under Sügiselaul Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimase vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju- olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aeda asus. Heiti Talvik Tuisk Tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teine teisest mööda saa: üksteise ette tõttavad, üksteist nad maha jätavad. Ma vaatan, kuni väsib silm, mu mõtte tuleb vaimuilm: tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teineteisest mööda saa. Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe,
Riim on sõna või sõnaosade reeglipärane kordamine, kahe või mitme värsirea kokkukõla, ühtesattuvus. Nt ,,SAPARD saabub, mure laabub," kõlab põllumajandusministri loo pealkiri 10.06.01 Postimehes. Onomatopöa ehk helijäljendus põnnadi-põnnadi, mull-mull-mull, karplauhti. Anagramm ehk tähemäng, teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikute või silpide ümbertõstmine. Nt Ilmar Laabani sõnamäng Juhan Liivi nimega: Hilja, vinu, / nuhi vilja, / vihja linu / hilju, vina ... / (Ahjul viin.); Uno Laht onu Thal Paragrammid ehk näivad teisiti- või väärkirjutised, kus väljendites tõstetakse ümber (A. Alliksaar ,,Alternatiive") või asendatakse üksikuid häälikuid või silpe, loomaks üllatavaid kõla- ja tähendusseoseid (A. Ehin ,,Kimbuke sinilolli"). Nt Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi? / Kas minna lootuseta või loota minemata? Piltkujundid
oma tõe valguseks. Sinu vaimus on maailmade vara, sinu valguses Jumala kodu, kuldne päike. 11 Püha öö, Vaikne öö Ernest Enno Tasa kellakõla sõuab Õhtu tiivul kaugele, Armas helin hinges paisub, Ärkab üles lennule: Püha öö, vaikne öö! Keset tuba iluehtes Sätendamas kuusepuu, Kõrval seisab lapsukene, Rõõmul laulab väike suu: üha öö, vaikne öö! Kiireke siin hilju sündis Süütu lapse südames Tasa üle taeva sõudsid Rahuinglis hõisates: Püha öö, vaikne öö! Rõõmus, mures elurada Sammub ilmas inime, Sammub, kuni inglid vastu Jõuavad tal' lauluga: Rahu öö, vaikne öö... Tasa kellahelin sõuab Õhtu tiivul kaugele, Armas heli hinges paisub, Ärkab jälle ülesse: Püha öö, vaikne öö! 12 Neli sõpra Olivia Saar Kooli läks kevad
Jahvatav ahven. Rahvameelne kahvel. ! ! Kahtlane sahver. Vahane vahvel. Lahtine laht. Kahvatu tahvel..." ! ! ! ! ! ! ! ! ! ! ! -A. Alliksaar Häälikud võivad seostuda ka sisulise tähenduse ehk HÄÄLIKUSÜMBOOLIKAGA: pikk uu võib seostuda tuule ulgumisega, pikk ss lainete mäslemisega jne. Kõlamängu seovad kirjapiltkujundiga ANAGRAMMID e teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikute või silpide ümbertõstmise teel. ! ! Hilja, vinu, ! ! nuhi vilja, ! ! vihja linu ! ! hilju, vina... ! ! (Ahjul viin.) Sellele lähedased on PARAGRAMMID ehk näivad teisiti- või väärkirjutused, kus väljendites tõstetakse ümber üksikuid häälikuid või silpe (Kimbuke sinilolli). SALMID Sarnase ehitusega rühmadeks liitunud värsse nimetatakse SALMIDEKS e STROOFIDEKS. Luuletused võivad koosneda ühesugustest või korrapärase ehitusega erisugustest salmidest. Kui värsside arv või ehitus värsirühmades muutub korrapäratult, ei ole tegu salmide või näivsalmidega.
Kella ühe paiku hakkasid pidulised lahkuma. Quasimodo nägi pimedas, kuidas kõik läbi tõrvikutega valgustatud portikuse välja tulid. Kuid kaptenit nende hulgas polnud. Kurvad mõtted ründasid teda, aeg-ajalt vahtis ta nagu igavust tundes tühjusse. Suured mustad, rasked, lõhkirebenenud pilved rippusid leinakrepist hällidena tähise taeva võlvi all. Nad tundusid taevavõlvile kootud ämblikuvõrguna. Äkki nägi ta, et ülal palkonil, mille kivist balustraadi all ta seisis, avanes hilju klaasuks, andes teed kahele 365 inimesele, ja sulgus siis uuesti. Üks oli mees, teine naine. Suure vaevaga läks Quasimodol korda mehes ära tunda ilusat kaptenit, naises aga noort daami, kes hommikul samalt palkonilt ohvitseri oli tervitanud. Plats oli päris pime ja ka toa valgust polnud näha läbi kahekordse purpurpunase eesriide, mis ukse sulgudes kohe kinni vajus. 2 1 5 Niipalju kui otsustada võis meie kurt, kes nende sõnu ju ei kuulnud, ajasid nad kahekesi väga armsalt juttu
midagi. Ma ei räägi midagi ja tagasi ma linna niikuinii ei lähe. Lase siis kuulda, kuidas see kõik oli.» «Noh, näed, see oli sedamoodi. Vanamoor -- see on miss Watson -- painas mind-kogu aeg ja oli minuga hirmus paha, aga ta ütles alati, et. ta ei müü mind ära alla Orleans'i. Kuid siis märkasin, et üks neegrikaupmees lonkis ikka meie lähedal, ja hakkasin kartma. Noh, ükskord öösi ma roomasin üsna hilju ukse juurde -- uks polnud üsna kinni -- ja kuulsin, vanamoor ütles lesele, et ta müüb mu Orleans'i aga ainult siis, kui saab kaheksasada dollarit mu eest, sest see on nii palju raha, et ta ei saa vastu panna. Lesk katsus talle öelda, et ta ei teeks seda; aga ma ei hakanud enam kuulama. Tegin õige ruttu sääred, kas tead. Jooksin künkast alla, et varastada mõni paat kuskilt kaldalt linna ligidalt, aga ikka tuli
annaabi.ee 
