Luulekava "Portaal koju" (2)

Kuressaare Gümnaasium
Portaal koju
Luulekava Marie Underi ja Gustav Suitsu põhjal
Kuressaare 2009
Astusime läbi lume,
pilves oli taevas tume. (1:88)
Sääl ongi madal luitund värav, kust (1: 382)
valgust väiksele lauale too. (1:108)
Taastulnud olen. Tuntud paplireast
lööb vastu jällenägemise tund. (1:382)
Säälpool, päälpool laiub laotus,
paistab paotus. (1:109)
M a o l e n k o d u s. Enam miskist muust ,
ei mõtle unne vajuv harras meel.(1:383)
On ikka armsad kõrgendiku jooned,
kui puiestik see pilvenõrgu joob. (1:111)
Oli järv ja kaldal maja,
majas neitsi naerukaja, ( 1:335)
kukub kodurahu kägu,
kukku ! Kukku! Keset rägu. (1:113)
Kõik on nii süütu- kuigi õudselt juhtus...(1:373)
Kas loobunud ? Kas jahtunud ja loobunud
ja südames sumedas sõõn? ( 1:112)
Ei valu enam laialt lahti rullu,
ei vaevad mürku pahurusse kiimaks. (1: 367)
Nii tuli õhtu: katus pea peal,
lamp põles hilju, lahti lehitseda, (1:120)
kus päästan valla oma karjatuse? (1:323)
Näib kui liblikatiibade virveid
kõuepilvede mustavast tõest. (1:121)
Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl
käib heitlevat üles ja alla. (1:340)
Sõda ei andnud rahu,
sõjast lahti ei saa. (1: 121)
Ning jälle mööda kalki kallast lähed.
Tuul taga ajab tuult, kus sügis juba eos.(1:318)
Ma akna avasin. Ei kedagi.
Samm kellegi ei liigutanud seal liiva,( 1: 120)
Raba poole tagurpidi , silmad sulet , suul
laul, mis mataks kalmumõtte, et viiks hirmu luul. (1: 349)
Selga taas tõmbad kulunud palitu ,
viipad: kui tulen, tee lahti uks. (1: 118)
Toast tuppa kõnnin õnnest saamatu .(1:383)
Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene,
elu tuli sähvab pilvist kui äikene: (1: 73)
On kui mõte maine hääbuks,
mühas jääbuks, (1:109)
On siiski kurb, et pärib surm selle südame
ja kõik tema laulmatud laulud- (1: 302)
Kuum käsi, kuum palg, tusast higine vist
mind puudutab hämaras pehmes. ( 1: 106)
Ja sündis, et lapsuke suri.
Isa needis kalki vikatimeest. (1: 350)
Nüüd sa suurde linna saabud,
sääl on tüdrukud kui paabud, ( 1: 335)
teid tervitan, tundmatud sõbrad,
viha lõõtsuvas ajastikus, ( 1 : 121)
tuleb puhtel Neitsi Maarja, et end meres pesta,
sääl ta äkki komistab üle suure lesta. ( 1: 347)
Te tasased , jälgida julgust
kel veel ulmade visandeid. (1: 121)
Kummardab ja kohe taipab: see üks hukat väeti,
kelle ema laia ilma ahastama jäeti. (1:347)
Ent kui puhang vastaks jäine:
Arupäine, (1:110)
Kolmat ööd nii mererannal kurtmas käis,
laineist lapse käsivarsi tõusvat näis. ( 1: 346)
Laps võõra rajamaa kolgast,
lainetust vägevast Volgast ( 1: 105)
Kummassegi pihku valgem teistest täht!
Nõnda palju heldust pole enne näht. (1: 347)
Püüdmatult põgusa puudutatud,
luuletaja, kahvahõbetoonis otsi pühendust! ( 1: 102)
Kirjanduslikud allikad:
1. Eesti luule antoloogia I - Talinn 1998