Hermann Hesse "Klaaspärlimäng" (3)

Kastaalia
Meie keskel elavad andekad inimesed, kelle käest on palju õppida, kuid kes omakorda ka tavainimestelt palju õpivad. Nad arendavad oma intelligentsi, sidudes õpingud igapäevaeluga ning rakendades oma teadmisi reaalsetes olukordades . Mis aga oleks, kui vaimuinimesed koonduksid ning ühiskonnast eemale tõmbuksid? Kui intelligendid tegeleksid vaid mõistuse arendamisega ning teeksid seda lihtinimeste arvel ning maksumaksjate kulul?
Hermann Hesse “Klaaspärlimäng” koondabki kokku vaimuinimesed ning paneb nad elama Kastaaliasse. Kastaalia on välismaailmast eraldatud eliit , mille tegemisi ei häiri poliitilised kriisid ega sõjad. See on justkui riik riigis, kusjuures ühe riigi tegemised ei puutu teise riigi tegemistesse. Kastaaliasse pääsemiseks peavad kasvandikud juba lapseeas üles näitama erakordset annet . Tee Kastaaliasse ei ole sugugi mitte lihtne, aga kui Kastaalias mõne eksimuse teed ning Kasvatusameti ootusi ei õigusta, ei ole sealt lahkumises midagi keerulist, õpilane lihtsalt kõrvaldatakse süsteemist.
Teoses on käsitletud eliidi eraldumise probleemi. Nimelt õppis Kastaalias paar aastat ka välisilmast pärit rikkuri poeg Plino Designori, kes seal elades ja õppides omandas kiiresti Kastaalia kombed, jäädes siiski seotuks välismaailmaga. Kui aga tuli aeg Kastaaliast lõplikult lahkuda ning ülikooli astuda, jäi Plino kahe maailma vahele, oskamata Kastaaliast saadud teadmisi rakendada omakasupüüdlike ja materialistlike inimeste seas. Meditatsiooniharjutused jäid unarusse ning Plino muutus üha õnnetumaks. Viimast korda Kastaaliaga kokku puutudes oli temast saanud õnnetu ning pankrotistunud pereisa , kes ei saanud hakkama poja kasvatamisega ning keda kodus ei austatud.
Kui alguses olid Kastaalia ja Kasvatusameti eesmärgid üllad, siis ajapikku nende väärtushinnangud muutusid. Välismaailma suhtuti põlastusega ning Kastaaliast pärit eliit ei arvanudki, et nad peaksid osa võtma maailma rõõmudest ja muredest . Sellise suhtumise tagajärjel hakkas ka ülejäänud maailm Kastaaliale kõõrdpilke heitma. Maksumaksjad leidsid , et nad toidavad Kastaaliat sellest ise mingit tulu saamata ja nii see tegelikult oligi. Kirja pandi küll fantastilisi klaaspärlimängu konstruktsioone, kuid need olid tavainimestele mõistetamatud. Vaimueliit tegeles kultuuri arendamisega, ajaloo taaselustamisega, kuid isegi sellest jõudis väljaspoole Kastaaliat vähe. Kastaalias kirjutatud uurimustööd, muusikapalad, matemaatilised tehted olid liiga spetsiifilised , et keegi tavaühiskonnast neid mõista oleks suutnud.
Mina ei pea andekate inimeste koondumist kinnisesse rühma õigeks, kuna leian, et maailm ei võidaks sellega midagi. Tulemuseks oleks kuiv teadus, mis ei seostuks kuidagi ühiskonnaeluga ning mis jääks enamusele mõistetamatuks. Ma leian, et Newton, Mozart ega Hesse ise ei oleks nii kaugele jõudnud, kui nad ei oleks kokku puutunud elamise rõõmudega. Kui nad ei oleks näinud sõdu ega haigusi, nautinud armurõõme ning teinud nooruspõlves rumalusi, ei oleks neil võib-olla maailmale nii palju anda olnud ning meie oleksime sellega palju kaotanud. Me ei teaks midagi gravitatsioonist ega geniaalsetest muusikapaladest. Teos trükitult on küll ääretult huvitav, kuid see peab jääma fantaasiaks ning ilukirjanduseks. Praktikasse seda kahjuks rakendada ei saa.