Heinrich Schütz (2)

Heinrich Schütz (8. oktoober 1585 Köstritz – 6. november 1672 Dresden) oli saksa helilooja ja organist. Teda on sageli nimetatud Saksamaa tähtsaimaks heliloojaks enne Johann Sebastian Bachi . Koos Claudio Monteverdiga loetakse Schützi 17. sajandi mõjukamaiks heliloojaiks. Ta kirjutas arvatava esimese saksa ooperi “ Dafne ”, kuid selle muusika ei ole säilinud.
Schütz laulis noorena kooris, hiljem läks Marburgi juurat ja etümoloogiat õppima. Pärast seda õppis ta Veneetsias muusikat koos Giovanni Gabrieliga. Ta sai tööd organistina, kuid kolis Dresdenisse, et töötada õukonna heliloojana. Seal oli ta oma elu lõpuni. Schütz suri rabanduse tõttu 87 aastaselt.
Schützi teostel on märgatav mõju tema õpetajalt Gabrielilt ja Monteverdilt. Veel on tema muusikat mõjutanud 16. sajandi Madalmaade heliloojad . Tema tuntumad teosed on vaimulikud , ulatudes soolohäälest koos instrumentaalmuusikaga acapella koorimuusikani. Schützi muusika on lihtne ja mõneti karm. Ta oli üks viimastest heliloojatest, kes hakkas kirjutama modaalstiilis muusikat. Tema harmooniad tulenevad häälte kontrapunkti joondamisest. Ta kasutab oma muusikas ka ohtralt imitatsioone ja dissonantse. Schützi muusika toob välja teksti ja aktsendi äärmusliku tundlikkuse, mis tihti annab edasi spetsiaalseid tehnilisi kujundeid.
Scützilt ei ole säilinud peaaegu midagi ilmalikust muusikast ning need mõned säilinud palad ei ole instrumentaalmuusikast, kuigi ta oli üks parimatest organistidest Saksamaal.
Schützil oli suur tähtsus uute muusikaliste ideede Itaaliast Saksamaale toomisel ning tal oli suur mõju järgnevale saksa muusikale. Põhja Saksamaa orelikooli stiil on tulnud põhiliselt Schützilt ning sajand hiljem kulmineerus ta muusika J.S.Bachi teostes.
HEINRICH SCHÜTZI (1585-1672) pika elu jooksul loodud teostest on säilinud umbes 500: motetid, madrigalid, psalmid , passioonid, sakraalsümfooniad, vaimulikud kontserdid. Tema sulest on pärit ka esimene saksa ooper , Daphne, mis ei ole aga säilinud. Schütz sündis Saksimaal, Weissenfelsi linnakeses, kus ta vanemad pidasid uhket võõrastemaja. 13-aastane poiss oli juba natuke muusikaõpetust saanud, kui tema lauluhäält juhtus kuulma maakrahv Moritz von Hessen -Kassel, kes vanemate vastuseisust hoolimata võttis poisi oma õukonnakooli ja kooripoisiks. Perekonna traditsiooni jätkamiseks õppis Schütz siiski ka Marburgi ülikoolis juurat (hiljem meenutas ta uhkusega, et oli ka sel alal andekas), kuid maakrahv saatis ta 1609. aastal Veneetsiasse kuulsa Giovanni Gabrieli (u.1558- 1613 ) juurde kompositsiooni ja orelit õppima. Kui Schütz oli Saksamaale naasnud, meelitas kuurvürst Johann Georg helilooja maakrahv Moritzi juurest ära ning Schütz jäi Dresdeni õukonda kappellmeistriks ja kooripoiste väljakoolitajaks ligi pooleks sajandiks. Ta käis veel kord Itaalias, tutvus seal Claudio Monteverdi ja tema muusikaga ning tõi uued Itaalias valitsevad muusikatuuled ka Saksamaale. Mitu aastat tegutses ta Taani õukonnas, kuhu tal õnnestus aeg-ajalt varjuda ka 30-aastase sõja ajal, mil Dresdeni õukonnamuusikutele palkagi ei makstud. Ta oli matnud nii oma kaks tütart kui ka abikaasa, kui ta 87 aasta vanuses oma kodukandis Dresdeni lähistel suri. Schütz on tunnistatud 17. sajandi Saksamaa suurimaks heliloojaks, samuti sai temast esimene rahvusvaheliselt tuntud saksa helilooja. Ta pani aluse intellektuaalsele ja käsitöö oskust hindavale Saksa muusikatraditsioonile, mis jäi valitsema veel 250 aastaks.
“Jeesus Kristuse sünniloo“ ( Historia der Geburt Jesu Christi ) käsikiri leiti alles 1908. aastal. Varem oli teada vaid osa evangelisti retsitatiividest oreli ja violone saatega, mis olid trükitud 1664 . aastal. Schütz ei olevat teose ülejäänud, rikkalikult orkestreeritud osi ilmuda lubanud, kuna uskus, et vaid tema Dresdeni kapellis suudetakse teost tõelise efektiga ette kanda. Schütz kirjutas “Jeesus Kristuse sünniloo“ umbes 75 aasta vanuses, kui ta oli lõpuks Dresdeni õukonna kapellist pensionile lubatud. Ta oli arvatavasti esimene helilooja, kes kajastas kogu Kristuse sünniloo muusikas. Seda peetakse esimeseks Saksa oratooriumiks, mis sündis loogilise jätkuna helilooja varasematele piibliteemalistele teostele.