Peaaegu igast Venemaal kasvatatavast teraviljast - tatar, oder, hirss, nisu, kaer, rukis - toodeti erineva jämedusega tangu ja kruupi. Sellest ka pudruliikide väga suur mitmekesisus Venemaal. Suve lõpupoole oli kombeks teha niinimetatud "rohelist" putru mittetäielikult valminud rukkiteradest. Putrude kõrvale pakuti kala, seeni, juurvilju, metsmarju, piima ja väga harva liha. Köögiviljadest söödi kapsast, naerist, kaalikat, kurki, hernest. Neid söödi värskena või keedeti, hautati, küpsetati, kusjuures alati teineteisest eraldi. Toidu komponente kunagi ei segatud omavahel. Suures koguses söödi sibulat ja küüslauku. Toitude maitsestamiseks kasutati juba 10. ja 11. sajandil peterselli, ja vürtsidest aniisi, koriandrit, loorberit, musta pipart ja nelki. Liha keedeti alati kas hapukapsasupis või hautati pudruga. Praadimist ei tuntud. Enamlevinud lihaliigiks oli veiseliha, kuid samas vasikaliha oli rangelt keelatud. Piim ei olnud samuti igapäevane toiduaine
Peaaegu igast Venemaal kasvatatavast teraviljast tatar, oder, hirss, nisu, kaer, rukis toodeti erineva jämedusega tangu ja kruupi. Sellest ka pudruliikide väga suur mitmekesisus Venemaal. Suve lõpupoole oli kombeks teha nn ,,rohelist" putru mittetäielikult valminud rukkiteradest. Putrude kõrvale pakuti kala, seeni, juurvilju, metsamarju, piima ja väga harva liha. Köögiviljadest söödi kapsast, naerist, kaalikat, kurki, hernest. Neid söödi värskena või keedeti, hautati, küpsetati, kusjuures alati teineteisest eraldi. Toidu komponente kunagi ei segatud omavahel. Suures koguses söödi sibulat ja küüslauku. Toitude maitsestamiseks kasutati juba 10.-11. Sajandil peterselli, ja vürtsidest aniisi, koriandrit, loorberit, musta pipart ja nelki. Liha keedeti alati kas hapukapsasupis või hautati pudruga. Praadimist ei tuntud. Enamlevinud lihaliigiks oli veiseliha, kuid samas vasikaliha oli rangelt keelatud. Piim ei olnud samuti igapäevane toiduaine
sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades kuika põletati lampides, sellega praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse. Mõnelpool lisati kalarasva supi sisse, et viimane rammusam oleks. Rääbiserasvas hautati isegi leiba. Põliseks peolauasoolaseks oli eesti talupojal heeringas. Jõukamates peredes söödi heeringat ka argipäeval kuid iga talupoeg seda endale lubada ei suutnud. Ega niisama öeldud, et silk on vaese mehe heeringas. Kala osa talurahvatoidus sobib lõpetada nii-kala ütleb: ,,Jumal hoidku mu liig rikka ehk üle aru vaesekätte saamast: vaene sööb silmä pääst, rikas nüllib naha sälläst." Silk palunud
Valminud käbid aitavad neeru- ja põiehaiguste puhul, samuti soole-, mao- ja eesnäärmehädade korral. Neil on söögiisu tekitav toime, soodustavad uriinieritust. Haiguste ärahoidmiseks soovitatakse rahvameditsiinis iga päev süüa mõni marikäbi. Särinal ja terava leegiga põlevatel kadakaokstel on desinfitseeriv ja õhkupuhastav toime. Tubasid ja loomalautasid suitsutati kadakasuitsuga haiguste ajal. Ka puunõusid, eriti piimanõusid, hautati või suitsutati kadakaokstega, kui neil oli halb lõhn või maitse. Kadakasuitsus suitsutatud liha saab hea maitse. Rahvameditsiin omistab hariliku kadaka viljadele seedimist soodustava (digestiivse), diureetilise ja antiseptilise toime. Nende tarbimisest peaksid aga hoiduma rasedad. Kadakakäbitee valmistamiseks lisatakse 1/4 l veele 15 purustatud käbi, kuumutatakse keemiseni ja lastakse tõmbuda 10-15 minutit, seejärel kurnatakse. Päevas võib tarvitada kuni kolm tassitäit.
maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades. Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades, põletati lampides, praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse. Mõnelpool lisati kalarasva supi sisse, et viimane rammusam oleks. Rääbiserasvas hautati isegi leiba. Põliseks peolauasoolaseks oli eesti talupojal heeringas. Jõukamates peredes söödi heeringat ka argipäeval kuid iga talupoeg seda endale lubada ei suutnud. Ega niisama öeldud, et silk on vaese mehe heeringas. Kala osa talurahvatoidus sobib lõpetada nii- kala ütleb: ,,Jumal hoidku mu liig rikka ehk üle aru vaesekätte saamast: vaene sööb silmä pääst, rikas nüllib naha sälläst." Silk palunud taevataati: ,,Ära anna mind vaese
soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades. Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades, põletati lampides, praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse. Mõnelpool lisati kalarasva supi sisse, et viimane rammusam oleks. Rääbiserasvas hautati isegi leiba. Põliseks peolauasoolaseks oli eesti talupojal heeringas. Jõukamates peredes söödi heeringat ka argipäeval kuid iga talupoeg seda endale lubada ei suutnud. Ega niisama öeldud, et silk on vaese mehe heeringas. Kala osa talurahvatoidus sobib lõpetada nii-kala ütleb: ,,Jumal hoidku mu liig rikka ehk üle aru vaesekätte saamast: vaene sööb silmä pääst, rikas nüllib naha sälläst." Silk
talvel tarvitati kuivatatud ube. [] Juurviljadest kasvatati ühistes kapsaaedades ja taluaedades naereid, kaalikaid ja kapsaid. Sageli küpsetati neid tuhas ja söödi kohe kuumalt või hiljem külmalt kastmega. Naeri- ja kaalikatükke lisati ka supile. Värsket kapsast nimetamisväärselt ei söödud. Kapsaid säilitati hapendatult. Neid haude- ehk sültkapsaid keedeti supiks või söödi toorelt. Hapukapsastest keedeti igal pool tavaliselt tangulisandiga suppi. Ainult mulgimaal hautati hapukapsaid koos tangude või kruupidega paksuks pudruks mulgi kapsad. [] Lõuna- ja Ida-Eestis söödi ka kanepitoite. Kanepiseemnetest valmistati kanepitempi, mida määriti leivale ja söödi kartulite kõrvale. Kanepipiim oli piima aseaine, mida pandi suppide peale ja anti pudru kõrvale lehmade lüpsiperioodi vaheajal. Rukkileivataignast alusel valmistati kanepipirukaid. Küpsetamisel tehti mõnel pool karjasele väike kanepipirukas.
lihakastetes. Lihale ja kalale võib küpsetamise ajaks lisada peale kadakamarjade ka kadakaokkaid. Ta parandab ka kapsa ja peedi maitset. Vürtsina kasutatakse neid ka piparkookide, kommide ja morsi tegemisel. Erisugused kadakajoogid. Joogipoolise valmistamiseks on kadakamarju kasutatud mitmel viisil. Vanasti olid maarahva seas hinnatud kadakamarjadest taar ja kali. Marikäbisid kasutati kas tervelt, purustatult või jahuna. Mõnel pool hautati kadakamarju enne ahjus. Lõpuks valati toorainele kuum vesi peale ja märjukesel lasti astjas hapneda. Kui marikäbidest saadud virdele lisati pärmi ja humalaid ning lasti siis käärima minna, saadi ehtne kadakaõlu. Kadaka marikäbisid lisati ka odralinnastest pruulitud õllele, et joogi maitset parandada. Kõige lihtsam kadakamarjajook saadi marju kuuma veega üle valades. Magustamiseks lisati tõmmisele sageli mett. Võis ka
Hariliku majavammi niidistik levib puidult edasi kivipindadele, kuna vajab enda poolt toodetud happe neutraliseerimiseks aluselist materjali krohv, paas, betoon. Ta suudab levida ka kuivale puidule. Mitte kõik majades leiduvad puiduseened pole veel majavamm! Muid huvitavaid saprotroofe Roheline tiksik: viljakehi näeb harva, kuid seenehüüfidega nakatatud puit värvub roheliseks. Sobiva temperatuuri ja niiskuse puhul pidavat helendama (väga pimedas)! Tuletael :Hautati tuhas, leotati salpeetri lahuses ja kuivatati. Pärast taoti haamriga puupakul pehmeks. Saadakse kergesti süttiv, kuid aeglaselt ärapõlev materjal sädemeid saadi tagudes tulerauda vastu tulekivi. Kasvab surnud lehtpuudel, põhiliselt kasel, metsades väga sage. Pärmseened ning hallitusseened osa lagundajad, osa biotroofid kuuluvad enamasti kottseente (Ascomycota) klassi. Pärmseened lagundavad süsivesikuid, võivad elada ka anaeroobselt kääritajad nt moos hakkab
annaabi.ee 
