Haushofer- Üksinda maailmas (2)

Üksinda maailmas
Meie nimetu peategelane(p) tundub raamatu alguses ''normaalne'', keskpärane naisterahvas, kes on elanud kaks aastat lesepõlve. Tema päeviku varajased sissekanded pole küll piisavalt detailsed, kuid niikuinii oleks raske Temast tõpsemat pilti saada enne Seina ilmumist, sest see aeg kestab vaid ühe lühikese päeva. Selle aja jooksul võib öelda, et p armastab loodust, hoolib loomadest, on paikse iseloomuga ja üsna siiras teiste inimeste suhtes ning saab endaga kenasti hakkama.
Õnneks toimub sündmuste pööre üsna pea ning p põrkab koos Hugo koeraga oma sõpru otsides vastu nähtamatut seina, mis -nagu p varsti aru saab- eraldab teda teistest inimestest ja ühiskonnast. Sellest hetkest saab alguse p uus elu ja tema isiksuse arenemine millekski palju enamaks, kui ta terve oma eelneva elu jooksul oli olnud. P aga tunnetab seinataguses maailmas midagi halba (''Ja järsku tundsin, et ma ei tahagi enam Seina puruks lüüa, sest ta eraldas mind mingist arusaamatust õnnetusest, mis oli juhtunud vana mehega seal teiselpool ) ning ei tahagi sinna pääseda, vaid hakkab sammhaaval oma uue eluga kohanduma.
Raamatu põhjal võib järeldada, et oma eelnevas elus ei leidnnud p teiste inimestega sellist sidet, mida ta oleks soovinud luua ning aravatavasti süüdistades ennast, lõi ta endale tõkke edasises arengus ja enda sügavamas tundmaõppimises. Uues Seinaga ümbritsetud maailmas selline tõke aga kaob, sest pole enam inimesi, kellega ta pidevalt oma tühisust tunneks- selle asemel on ainult armastavad loomad, kes pelgalt inimese kohaloleku tõttu õnnelikud on. P hakkab ennast vähehaaval aina paremini tundma, sest ta hakkab süütunde ja ängistuse asemel tundma kontrolli oma elu üle, mis linnaelus oli olnud olematu. Lisaks loomade armastusele, tundis p ka, et teda on loomadel vaja ja et tema tegutsemisest ei sõltu ainult tema enda, vaid ka loomade elu (''Ei tea, kuidas suutsin selle aja üldse üle elada. Ma ei tea seda tõesti mitte; tõenäoliselt õnnestus mul toime tulla ainult seetõttu, et olin nii otsustanud ja pidin hoolitsema kolme looma eest''). Inimesel on lisaks armastusele vaja tunda ka, et teda on kellelgi vaja- tänu sellele elaski p üle esimese ehk kõige kriitilisema perioodi oma uues elus.
P justkui asendas loomadega suhestumisega oma linnaelus esinenud ebaõnnestunud suhteid. Näiteks üks selline valutekitav ja eneseusku murendav suhe oli p kaugenemine oma lastest (''Ei tea, millest see tuli, kuid mida suuremaks tüdrukud kasvasid, seda ebakindlamana ma ennast nende seltsis tundsin..... Aegamööda muutus kõik kõledaks ja trööstituks ning tõeline elu oli minu jaoks lõppenud). Nüüd oli olemas aga rõõmus Luks , õrn Bella ja ettevaatlik Kass , kelle usalduse ja poolehoiu võitmine erilise saavutusena tundus. Loomadega julges p oma heaolu nimel suhet otsida, kartmata ebamugavustunnet või haavumist, mis inimeste puhul oli arvatavasti tema jaoks nende vältimise põhjus. Õnnestumine loomadega suhtlemisel andis nüüd p-le uut enesekindlust, mis kaotas temas olnud varasemad kompleksid ja nii hakkas varasem linnnaelu talle tunduma pentsiku teesklusena.
Saavutatud kontroll oma uue elu üle ja sellest tulenevad tunded olid küll tõelised, kuid siiski p teadis, et inimesed võiksid selle temalt kõik uuesti ära võtta- p küll otsis meeleheitlikult teisi inimesi, kuid alateadvuslikult kartis neid. Näiteks seadis p kohe alguses jahimaja ümber, et oleks turvalisem tunne ning tassis püssi retkedel kaasas. Üks osa sellest hirmust oli ühiskonnas sissejuurutatud mõte inimesest kui potentsiaalsest mõrvarist, teine osa oli aga hirm, et inimeste naasmisega p ellu, kaob sealt uuesti igasugune armastus (''Pole olemas kaunimat tunnet kui armastus. Oleks ainult õigel ajal osatud aru saada, et nimelt selles peitubki meie ainus ja kordumatu võimalus ning ainuke lootus paremale elule. Mõistus ei võta, miks pidime minema just vale teed.''). P kahtles sügavalt kaasinimese võimes armastada , kuid siiski oli temas lootust (sellepärast nägi haiguse ajal hallutsinatsiooni oma mehest) ja inimesevajadus painaski teda just vajadusest tõelise armastuse järele, mis esineb ainult kahe inimese, mitte inimese ja looma vahel.
P tunneb üsna pea oma eelneva elu suhtes üleolevust tänu paljudele uutele omadustele, mida ta endas leiab ja avastab. Tänu muutustele, mis toimuvad tema sees ja tema ümber, suudab ta üha rohkem eralduda sellest igavast rahvamassist (autovabrikandid), kes teda oma linnaelu rahus elada ei lasknud. Näiteks õpib p elama rahulikult ja pingevabalt, mille vastand oli tema linnaelu ajal rahutult kiirustamine (''See kes tormab, ei saa vaadata. Varem olin pidevalt kuhugi teel, alati oli kiire, kuid sisemuses kees kannatamatus, sest kuhu ma ka ei jõudnud, tuli alati kõigepealt kaua oodata. Samahästi oleksin võinud terve tee roomata.''). Lisaks taasavastab ta endas tänu loomade pidevale toele julguse ja võime armastada kõige sügavamal viisil. Tänu sellele, arvab p, et ta suudaks nüüd oma eelneva elu probleemidest üle olla. See annab talle küll jõudu, kuid siiski pole sellel eriti tähtsust p veendumuse tõttu, et kõik tema lähedased inimesed on surnud (''Isegi kui mind imekombel päästetakse, kas oleks sellel minu jaoks veel mingit tähtsust, sest kõik inimesed, keda ma kunagi armastasin, olid ju surnud.'') Just selline veendumus aitas p-l võimalikult inimlikku elu elada, selles küllaltki haiglases maailmas- nii oli tal justkui kontroll kõigi nende inimeste üle, kes tema mälestustes püsisid. Lisaks polnud tal seega ka põhjust Seina tagant paremat elu otsida, vaid ainus võimalus oli just sealsamas, Rüttlingeri jahimajas, oma elu võimalikult elamisväärseks teha.
Vaatamata vastutusele kolme ja enama looma ees, tabab p-d rasketel hetkedel ikkagi tunne elu ja kõigi tema tegemiste mõttetusest, millest ta on üle küllap vaid selle tõttu, et tema varasemal elul oli siiski veel vähem mõtet kui käesoleval. Ta hakkab tajuma kuivõrd vähe oli tal tegelikku vabadust oma linnaelus, nüüd kui ta enam paljudest asjadest ei sõltu. Kella asemel päikest , vareste päevast lendu ja muid märke kasutades, saab ta justkui vabaks kellaorjusest, mis teda linnaelus piinanud oli (''Väga paljud tuttavad pidasid kelli otsekui väikesteks ebajumalateks ja minulegi tundus selline suhtumine mõistlikuna. Orjuses elades on kasulik etttekirjutustest kinni pidada, et oma isandat pahandada mitte ära pahandada.''). Veel tunneb p metsas ainsa inimesena endal suurt rolli kui ainus, kes on võimeline halastust ilmutama (''Ainus olevus kogu metsas, kes saab tõepoolest toimida õiglaselt või ebaõiglaselt, olen mina''). Lisaks avastab ta võimalusi, mida kõike tema keha ja käed on võimelised tegema (''Käed on imelised!''), seega omandab ka tema keha tema jaoks suurema tähtsuse. Ta suudab tõestada oma sitkust raskes olukorras ja kõik see teeb tema uue elu uues maailma mõttekamaks. Mis on aga tema elu mõte nüüd? Küllap on see vastutus loomade ja eelkõige omaenda elu ees. Kanda ise oma elu koormat- see tähendab kontrollida oma elu ja see tähendab omada vabadust. Vabadus tundub piisav põhjus elu elamiseks, sest linnaelus on vabadus p sõnul ainult näiline illusioon (''Meie vabadusega on lood üldse väga kurvad. Tõenäoliselt ei ole teda kunagi olnud kuskil mujal kui ainult paberil'').
P puhul näeme eneseohverdavat armastust loomade suhtes, kellega ta kokku puutus. Kassist ja tema poegadest polnud p-le mingisugust kasu, kuid siiski otsustas p neid toita ja nendega mängida, teades, et peab varem või hiljem taluma järjekordset kaotusvalu. See mööduva valuga pidi p siiski leppima, sest ta teadis, et kui ta jääks täiesti üksi, tapaks tema armastuse andmise ja sammise vajadus ta lihtsalt ära- see oli koorem , mille kandmise üle ei saanud ta midagi parata (''Olen lõpmata väsinud sellest, et mu käest kõik armsakssaanud jälle ära võetakse. Kuid väljapääsu pole olemas, sest niikaua , kui metsas leidub mõni olevus, keda võiksin armastada, ma seda ka teen; kui aga ükskord tõesti enam kedagi pole, on ka minu elul lõpp.''). Küllap aitas armastuse avaldamine ja loomade eest hoolitsemine tal tunda ka ennast inimlikuna ja ohjeldada oma hirmu loomalikuks ebardiks muutumise ees, kes langeb loomast mööda alla kuristikku. Seega oli tal armastust ilmtingimata vaja, et ellu jääda- sellepärast, et ta oli lihtsalt selline inimene ning sellepärast, et tema hirmud teda endasse ei uputaks.
Tundub, et suurim ja tähtsaim muutus leidis p-s aset, siis kui ta hakkas tundma enda isiksuse lahustumist ning sulandumist ühtsesse suurde tervikusse (''Kirjutamise ajal on mul raske oma varasemat ja praegust uut Mina teineteisest lahus hoida, seda uut Mina, millest ma veel ei tea, kas ta aegamööda mitte ei lahustu suuremas mõistes Meie. Aga juba tol korral võis aimata selle muundumise algust.''). (Sealjuures oli tähtis P muutunud suhtumine oma kehasse- nüüd oli see pelgalt tööriist ja suhete loomisel loomadega oli peamine Mina ehk mõistus. Raske füüsiline töö ja ka mõistuse avardumine tagasid tema keha ja vaimu ühinemise ning sealt tuli ka edasine areng.) Kas see polegi üks tähtsamaid eesmärke meie elus, saada lahti pidevast üksindustundest ja eraldatusest? Kas ei ole religioonide algne mõte just sellise olemise poole püüelda? Miks me tunneme seda kõledat ja kurba üksindust, kui me tegelikult peaksime tundma energeetilist sidet kõige olevaga? Ma ei tea, aga tundub, et tänapäeva materiaalsest ühiskonnast pole lootustki seda vastust leida. Võib-olla peaksin metsa telkima minema.