Vineeri valmistamiseks kasutatakse spooni, mis kooritakse ringkoorimismasinas pideva lindina pöörlevalt ümarpakult ehk vineerinotilt mis on jäme, aurutatud ja koorimismasina mõõtmetele vastav puutüve osa. Eestis valmistatakse kooritud spooni ka haavast, mujal ka teistest tiheda ja ühtlase puiduga liikidest. Höövelspoon Kasutatakse kõige rohkem puitplaatide dekoratiivseks pealistamiseks. Höövelspooni tehakse tavaliselt niinimetatud väärispuidust kallimatest ja haruldasematest puiduliikidest. Erinevate mustrite saamiseks kasutatakse erinevaid koostamisviise, mis annavad ühtlase tekstuuri või näiteks peegelpildi. Höövelspooni valmistatakse Aafrika tiibviljak Aidsi-kastanseemnik Ameerika jalakas Ameerika saar Amuuri tamm Brasiilia imbuiapuu Must vengepuu Mänd jne Saespoon Enne tänapäevase tehnoloogia kasutuselevõttu spooni saeti. Saagimine on väga ebaökonoomne meetod, sest suur osa puidust läheb saelaastuna raisku
pööratakse nii puiduliigi kui ka paku lõikesuuna valikul suurt tähelepanu puidu tekstuurile. Kõige ilmekama tekstuuriga on tangentsiaalselt lõigatud spoon. Väga väärtuslikuks hinnatakse muuhulgas juurespooni, pahaspooni, ebakorrapärase süüga puidust (näiteks karjala kasest) tehtud sasisalmilist spooni, puutüve hargnemiskohast lõigatud püramiidspooni, tamme- või plaatani säsikiirespooni. Höövelspooni tehakse tavaliselt niinimetatud vääris puidust kallimatest ja haruldasematest puiduliikidest. Pikkuses sorteeritakse spoonilehed 2,1 kuni 3,0 meetri pikkusteks ukse- ja paneelilehtedeks ning vabas pikkuses mööblispooniks. Höövelspooni laius ulatub 10 kuni 40 sentimeetrini ja pikkus 0,5 kuni 4 meetrini. Tekstuuri järgi võib eristada triibulist radiaal- ja kõvera või ovaalse tekstuuriga tangentsiaalspooni. Hööveldatud spoonilehed liidetakse omavahel liimi, liiminiidi (siksak) või paberlindi abil spoonisärkideks
tehtud sasisalmilist spooni, puutüve hargnemiskohast lõigatud püramiidspooni, tamme- või plaatani säsikiirespooni. Juurespoon on raskesti töödeldav ja nõuab erialast meisterlikkust. Juurespoon on väga eksklusiivne ja kallis. Sellest tehakse kõrge- kvaliteedilist mööblit ja puitarhitektuuri. Pildil Biedermeier sekretär vitriiniga, fassaad jalakajuurespoon. Höövelspooni tehakse tavaliselt niinimetatud väärispuidust – kallimatest ja haruldasematest puiduliikidest. Pikkuses sorteeritakse spoonilehed 2,1 kuni 3,0 meetri pikkusteks ukse- ja paneelilehtedeks ning vabas pikkuses mööblispooniks. Höövelspooni laius ulatub 10 kuni 40 sentimeetrini ja pikkus 0,5 kuni 4 meetrini. Tekstuuri järgi võib eristada triibulist radiaal- ja kõvera või ovaalse tekstuuriga tangensiaalspooni. Hööveldatud spoonilehed liidetakse omavahel liimi, liiminiidi (siksak) või paberlindi abil spoonisärkideks
kulla asemel kihlasõrmuste valmistamisel, kuna selle külm läige toob briljandi ilu kullast paremini esile. Tähelepanek, et eurooplaste kahvatu nahk sobib rohkem kokku plaatina ning hõbeda, kui kullast ehetega, leiab järjest ja järjest kõlapinda. Kõige populaarsemad on plaatinast ehted hetkel Jaapanis. Sealsed tarbijad ostavad igal aastal ligi 85 protsenti maailmas toodetavatest plaatinaehetest. Kasvavale populaarsusele vaatamata on plaatina üks maailma haruldasematest metallidest. 1975.a andmeil oli kapitalistlikest riikidest suurim plaatina tarbija Jaapan (64,1 t), järgnesid USA (51,6 t), Saksamaa LV (22,2 t) ja Shveits (11,32 t). Hinnatakse, et plaatina tarbimine kasvab aastas 5 % võrra. Viimase poole sajandi vältel suurenes plaatina tootmine umbes 30kordseks, samal ajal kui kullatoodang kasvas 23 korda. Seitsmekümnendail kaheksakümnendail aastail oli kapitalistlike ja arengumaade plaatinatoodang
liike. “ Kogu Euroopas oli laialt levinud uskumus, et öösorr käib öösiti kitsi lüpsmas ( ladinakeelne nimi caprimulgus tähendabki kitselüpsjat ). Eestis pajatati veel, et kui linnud Vanemuiselt laulu õppisid, jäi laiskkull magama ning jättis hiljem laulu pähe meelde hobuse sorina. Öösorri hääle kohta oli levinud ka arvamus, et rabamännikutes lööb öösiti nurru rästik. ” ( Kuresoo jt, 2001, lk 224 ). Haruldasematest liikidest võib veel mainida must-toonekurge ja männi-käbilindu. Rände ajal peatuvad rabas ka rabahaned ja suur-laukhaned. Kui rabamaastik on muidu vaikne, siis kevaditi toimub siin tõeline linnukontsert. “ Paljuhäälsest esitusest tõusevad omapärasena esile üksikud sooloettekanded: põldrüüdi flöödipalad, suure koovitaja ja mudatildri meloodiline helirida nagu vilepillil ja sookure kaugele kostev trompetihüüd. ” ( Masing, 1997, lk 81 ).
aastal Karula maastikukaitsealana, mille baasil moodustati 1993. aastal Karula rahvuspark. Asub Valga-ja Võrumaal Karula ja Mõniste vallas. Rahvuspargi pindala on 11 043 ha. Kaitse-eesmärgiks: · Kagu-Eesti tüüpiliste metsa-ja järverohkete kuppelmaastike ning koosluste kaitse · Lõuna-Eesti maastikukultuuri taaselustamine Iseloomustus: · Ligikaudu 70% rahvuspargi territooriumist katab mets (Kagu-Eesti suurim metsamassiiv) · Haruldasematest liikidest elavad seal must-toonekurg, sookurg, kalakotkas, väike- konnakotkas, mudakonn. · loodus on mitmepalgeline. · Põhja-Karulas domineerivad kultuurmaastikud: niidu ja põllutükid vahelduvad metsatukkade ja järvedega.(Põhiline osa asustusest koondub just sinna) · Lõuna-Karulas laiuvad metsamassiivid, kus orgude soised metsad vahelduvad küngastel olevate kuivemate metsadega ning nende vahele mahuvad veel rabad ja sood.
Paekaldal asuvate hõreda taimestikuga loopealsetega võrreldes on pangametsad väga lopsaka taimestikuga (Aaloe, Miidel 1967). Tegemist on haruldase lopsaka salumetsa kooslusega, kus leidub pärna, vahtrat, saart, jalakat, sangleppa, haaba, remmelgat, toomingat, pihlakat ning vahel ka kuuske ja tamme. Kallaku pinnal kasvavatele puudele on iseloomulikud omapärased tõusvad tüved ning lopsakas ja liigirohke alustaimestik, kus kasvab palju sõnajalgu (Linkrus 1998). Linkrus tõstab haruldasematest liikidest esile mets-kuukressi (Lunaria rediviva), täpilise iminõgese (Lamium maculatum), karulaugu (Allium ursinum), hammasjuure (Cardamine bulbifera) ja mets-jürilille (C. impatiens). Kõige esinduslikum on pangamets põhjaranniku kirdeosas (Saka-Ontika-Toila pankranniku kohal) (Kalda 1958 ref Linkrus 1998). Soome lahe rannikumadalikul leidub ka mitmeid poollooduslikke pärandkooslusi (sh soostunud niidud, pärisaruniidud)
Maastike vaheldusrikkusest tulenev elupaikade rohkus annab aluse liigilisele mitmekesisusele. 5. Milliseid haruldasi taime- ja loomaliike seal elab? Vaheldusrikas maastik on loonud head tingimused taime- ja loomaliikide mitmekesisusele. Kaitsealal ja selle lähikonnas elab mitmeid haruldasi ja ohustatuid linnuliike: väike- konnakotkast (Aquila pomarina), händkakku (Strix uralenis), jõgiritsiklinde (Locustella fluviatilis), jäälinde, karvasjalg-kakku jt. Haruldasematest imetajatest elavad looduspargi territooriumil mitmed nahkhiireliigid (veelendlane, habelendlane, suurkõrv jt.), kaelussiil, saarmas ja kääbus-karihiir. Suurematest loomadest võib kohata siin ilvest (Lynx lynx), kobrast (Castor fiber) jt. Kaitstavaid taimeliike on registreeritud koos veetaimedega 19 liiki, maismaa liike 14 (kahkjaspunane sõrmkäpp, harilik käoraamat, harilik näsiniin jt.) Märkimist väärib ka euroopa metsputke esinemine, mis teistel Kagu-Eesti kaitsealadel on haruldane
Näiteks paljud selle kaitsekategooria liigid peetakse oluliseks ka pärandkooslusi. Paljusid Limatünnik haruldased, neil teatakse alla kümne leiukoha. on pilkupüüdva välimusega, ravim- või söödavad seene- ja samblikuliike suudavad eristada vaid Enamik neist kõige haruldasematest on Eestis oma taimed. Erinevalt I ja II kaitsekategooria liikidest nende head tundjad. Haruldasi seeni pole alati lihtne levila piiril. Pooled I kategooria liikide leiukohtadest võib III kategooria liike isiklikuks tarbeks korjata looduses üles leida, sest nad ei kasvata viljakehasid Kaitstavaid seeneliike on kokku 46 ja kaitstavaid asuvad väljaspool kaitsealasid, mistõttu nendele on tingimusel, et populatsiooni ei seata ohtu
taimestik on ära tallatud ja mis pakuvad toitumisvõimalusi kurvitsalistele ning kudemispaiku kõrele. Poollooduslikud kooslused- Rannaniidud, lood, sinihelmikakooslused ja puiskarjamaad. Sinihelmikaniidud kujunevad märjal, toitainetevaesel mullal. Eestis olemasolevad sinihelmikakooslused asuvad valdavalt tugevalt kuivendatud aladel ja on seetõttu suhteliselt väikese geobotaanilise väärtusega. Haruldasematest liikidest võib neil niitudel kohata mitmeid käpalisi (Ophrys insectifera, Gymnadenia conopsea). Puiskarjamaad on regulaarselt karjatatavad hõreda puistuga alad, mis struktuurilt sarnanevad puisniitudele, kuid on väiksema liigirikkusega tänu loomade valikulisele rohttaimede söömisele ja tallamisele. Puiskarjamaad, mida lisaks karjamaadele ka aegajalt üle niidetakse on reeglina liigirikkamad kui ainult karjatamise abil majandatavad alad.
annaabi.ee 
