Hans von Aachen (0)

Retsensioon
Käisin neljapäeval, 28. oktoobril Viini Kunstiajaloomuuseumis vaatamas Hans von Aacheni maalinäitust. Näitus on avatud alates 19. oktoobrist 2010 kuni 9. jaanuarini 2011. aastal. Ekspositsioonil on esindatud 16 kuulsat autori maali. Antud näitus on esimene, kus keskendutakse vaid Aacheni teostele. Näitus valmis Aacheni, Praha ja Viini kunstimuuuseumite koostööna.
Hans von Aachen töötas oma eluajal õukonna kunstnikuna mitmetes erinevates Euroopa kultuurikeskustes nagu Veneetsia , Rooma , Firenze , München, Praha. Tema loomingus peegeldus just nende õukondade aadlike rafineeritud kunstimaitse. Oma töödes on ta ühendanud Hollandi realismi, Veneetsia värviküllasuse, Firenze peenetundelisuse ja Rooma inimeste ülistamise.
Esimene maal, mida ma nägin, jättis mulle veidra mulje – nimelt seal oli kujutatud maas lamavaid purjakil mehi ning nende kohal taevast all sadavaid monstrume; imelik, kas pole? Järgmisel maalil oli kujutatud Amori võitu inimkonna üle; maalil domineerisid punased värvid, mida sageli seostatakse armastusega. Siis järgnesid teosed, kus oli kujutatud suures profiilis inimesi. Kunstnikule meeldis inimesi maalida nagu muiste antiikajal – mehed musklites, mis kõige imelikum, isegi raugad; ning naised lopsakate kehavormidega. Astusin näitusesaalis mõned sammud edasi ning jõudsin maalini, millel olid mureliku näoga naine ja parastavalt naerev ning näpuga näitav pooltühja hammastereaga keskealine meesterahvas. Kunstnik oli meest nii hästi kujutanud, et seda maali vaadates tekkis mul endal ka naerutuju.
Ekpositsiooni järgmisel teosel olid samuti naerev mees ja naine, kuid seekord oli mees tagaplaanil ja peegliga naise peale langes peamine fookus. Millegipärast on Aacheni maalidel kõikidel naistel rinnad paljad, isegi siis kui neil kleit seljas on. Pärast seda maali jõudsin Gaspar Rem'i portreeni. Gaspar nägi välja üsna ajahambast puretud ja väsinud olekuga sellike, kuigi tundus, et ta oli aadlisoost.
Järgmisena jõudsin ertshertsoginna Anna maalini. Maali fookus oli selgelt suunatud ertshertsoginna näole ning tema uhkele kraele. Kõik, mis jäi kraest kaugemale, paistis maali mustast taustast sama hästi välja kui must nööp keset kivisüsi hunnikut. Siis nägin teost, kus oli kujutatud türklaste jõudmist Konstantinoopoli juurde. Too teos oli joonistatud pliaatsiga paberpärgamendile ning erines ka stiililiselt eelnevatest joonistustest. Seejärel jõudsin keiser Rudolf II portreeni. Minu jaoks oli see portree üsna koomiline , kuna näo proportsioonid olid täiesti välja venitatud ning tundus, nagu oleks keiser endale hiigelsuure lõuaimplantaadi paigaldada lasknud. Küllap oli kunstnik regendi lõua meelega suurena maalinud, et rõhutada tema tugevat tahtejõudu. Keisri portreele olid võrdluseks veel 3 portreed, mis nägid võrreldes valitseja omaga lihtsakoelised välja. Lõpetuseks oli näitusel väljas ka kunstniku autoportree, tasuks mainida, et ennast maalides jättis kunstnik oma näo proportsioonid samaks ning jättis endast üsna hariliku mulje.
Mulle meeldis see näitus väga, sest mitte just iga päev ei avane võimalus näha maailmaklassi kunstniku teoseid ja juba Viini Kunstiajaloomuuseumi õhkkond oli nii elegantne ja grandioosne, et tekkis vägev tunne. Eriti jäi mulle silma Hans von Aacheni osav võime kujutada inimkeha ja inimeste erinevaid emotsioone vägagi tõetruult.