ka oktoobris. Rände haripunktiks on tavaliselt september. Kõige hiljem on kohatud kalakotkast 1961. aasta 28. oktoobril, Matsalus (Randla 1976). Eestis pesitsevad kalakotkad viibivad siin keskmiselt aprillist septembrini seega maksimaalselt 5 kuni 6. kuud emalinnud ning mittepesitsevad linnud paar nädalat vähem. 9 Kokkuvõte Kalakotkas (Pandion haliaetus) on kaesoleval ajal Eestis oma 50-60 pesitseva paariga saavutanud arvukuse, mis loodetavasti tagab pikaajaliselt populatsioon säilimise. Rohkem on selle liigi esindajaid siinmail pesitsenud vaid aegadel, kui inimasustus oli hõredam ja puudusid inimtekkelised ohutegurid. Arvukus on taastumas peale langust kriitilise piirini mõõdunud sajandi 60-70. aastatel. Languse põhjustasid ,,kullisõda" ja keskkonna mürgiste kemikaalide kõrge kontsentratsioon 20. sajandil.
[2] Ilumetsa meteoriidikraatrid avastati siinsetest metsadest alles eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel savileiukohtade otsingul, need arvatakse olevat umbes 6000 aastat vanad.[1] Kerttu Luik YASB-51 072877 8 SISUKORD Meenikunno maastikukaitsealal on kindlaks tehtud 40 linnuliigi esinemine, pooled neist kuuluvad haudelindude hulka. Kaitsealal on I kaitsekategooria kalakotka (Pandion haliaetus) elupaik ning II kategooria metsise (Tetrao urogallus) elupaik ja mänguala. Kaitseala elab teadaolevalt üks paar kalakotkaid. Metsise mängualaks on arvatud 87,3 ha kaitseala loodeosas Vinso sihtkaitsevööndis ning 284,9 ha Meenikunno ja Nohipalu sihtkaitsevööndites, kokku 372,2 ha. Haruldastest ja kaitsealustest liikidest on kaitsealal nähtud meri- (Haliaetus albicilla) ja kaljukotkast (Aquila chrysaetos), kuid teateid pesitsemistest ei ole
väga jõudsalt langenud ning elamispiirkonnad on kriitilised. I katsekategooria loomaliigid Eestis on: 1.Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) 2.Kõre (Bufo calamita) 3.Rohe-kärnkonn (Bufo viridis) 4.Must-toonekurg (Cicona nigra) 5.Väike-laukhani (Anser erythropus) 6.Merikotkas (Haliaeetus albacilla) 7.Madukotkas (Circaetus gallicus) 8.Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) 9.Suur-konnakotkas (Aquila clanga) 10.Kaljukotkas (Aquila chrysaetos) 11.Kalakotkas (Pandion haliaetus) 12.Väikepistrik (Falco columbarius) 13.Rabapistrik (Falco peregrinus) 14.Rabapüü (Lagopus lagopus) 15.Tutkas (Philomachus pugnax) 16.Habekakk (Strix nebulosa) 17.Siniraag (Coracias garrulus) 18.Lendorav (Pteromys volans) 19.Euroopa naarits (Mustela lutreola) 20.Niidurüdi (Calidris alpina schinzii) 21.Kassikakk (Bubo bubo) Allikas: www.hariduskeskus.ee Keskkonnaalased konventsioonid
KALJUKOTKAS – EESTI RABADE MAJESTEET Kotkastest üldiselt Kotkad on röövlinnud, kellest Eestis elab 6 liiki: merikotkas (Haliaeetus albicilla) kaljukotkas (Aquila chrysaëtos) kalakotkas (Pandion haliaetus) suur-konnakotkas (Aquila clanga) väike-konnakotkas (Aquila pomarina) madukotkas (Circaetus gallicus). Eestis nimetatakse kotkaks paljusid liike, kes tegelikult ei ole lähisugulased. Sama perekonna alla kuuluvad siin vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Kotka nimetus tuleb ilmselt vanemast soome keelest, kus „kotkas” tähendab kõverdunud naela otsa ja viitab nokakujule. Kaljukotkas Kodupaik
............................................ 5 Linnuliikide kaitse .......................................................................................................................... 5 Röövlinnu liigid................................................................................................................................ 5 Kassikakk (Bubo bubo)................................................................................................................. 5 Merikotkas (Haliaetus albicilla)...................................................................................................... 6 Kaljukotkas (Aquila chrysatos).................................................................................................... 6 Kanakull (Accipiter gentilis)........................................................................................................... 6 Hiireviu (Buteo buteo)..............................................................................
Merikotkas Haliaetus albicilla Liigikirjeldus: Kehamõõtmed suur, väga massiivse kehaehitusega kotkas. Keha üldpikkus on 77 cm, tiiva pikkus isalinnul kuni 65 ja emalinnul kuni 71 cm, tiibade siruulatus kuni 2,3 meetrit. Kehamass isalinnul ligikaudu 3,7 ja emalinnul 5,1 kilogrammi. (Kaalutud vaid 1 isend kummastki sugupoolest.) Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on
Laanerähn (PICOIDES TRIDACTYLUS) on Eestis üsna väiksearvuline haudelind, elutseb enamasti kuusesegametsades ja kuusikutes, harvem kuusesegustes männikutes. Pesa raiub kuuse või lehtpuu tüvesse (Renno, 1993). Metsis (TETRAO UROGALLUS) eelistab elupaigana vanu loodusmetsi. Mängupaigad asuvad Eestis rabade ümbruse männikutes, kus metsa vanus on kõige sagedamini 81−126 aastat. Kaitsealal asub kolm metsisemänguala. Kalakotkas (PANDION HALIAETUS) I kaitsekategooria linnuliik ja on Meenikunno looduskaitseala ja linnuala kaitseväärtuseks. Vastavalt kalakotka tegevuskavale kasutab kalakotkas pesa, millelt on hea ülevaade ümbritsevast maastikust, st ta näeb kaugelt ära, kas pesa piirkonda sisenev loom on ohtlik või mitte. Inimene kuulub kalakotka jaoks ohtlike hulka ja tema sisenemisel üle tolerantsuspiiri lendab kalakotkas pesalt minema ning hakkab
Kivisisalik Lacerta Sisaliklased Soomuselised Roomajad Keelikloomad Loomad Rästik Rästik Rästiklased Soomuselised Roomajad Keelikloomad Loomad Arusisalik Zootoca Sisaliklased Soomuselised Roomajad Keelikloomad Loomad Linnud Kalakotkas Kalakotkas Kalakotkaslased Haukalised Linnud Keelikloomad Loomad Pandion haliaetus Pandion Pandionidae Accipitriformes Aves Chordata Animalia Raisakotkas Raisakotkas Haugaslased Haukalised Linnud Keelikloomad Loomad Soo-loorkull Loorkull Haugaslased Haukalised Linnud Keelikloomad Loomad Hiireviu Viu Haugaslased Haukalised Linnud Keelikloomad Loomad
mitmeid haruldasi ränivetikaid (Eunotia robusta), koldvetikaid (Dinobryon pediforme) ja zooplanktonit. Esineb II kaitsekategooria liike nagu järv-lahnarohi (Isoetes lacustris), vesilobeelia (Lobelia dortmanna) ning leitud on ka ränivetikaid (Eunotia robusta) ja ikkesvetikaid (Staurodesmus sp.). Kaitsealal liikudes võib hea õnne korral kohata suurloomadest põtra (Alces alces), pruunkaru (Ursus arctos), ilvest (Felis lunx), hunti (Canis lupus), suurematest lindudest merikotkast (Haliaetus albicilla), kalakotkast (Pandion haliaetus), metsist (Tetrao urogallus), tetre (Tetrao tetrix) jt. 6. Kas kaitsealal asub administratsioon? Meenikunno maastikukaitsealal ei ole administratsiooni. Valitseja on Põlvamaa KKT. 7. Kui palju on kaitsealal erinevaid vööndeid? Kaitseala maa-ala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele kahte tüüpi vöönditeks: kolmeks sihtkaitsevööndiks ja üheks piiranguvööndiks. 8. Kas on rajatud matkaradasid?
Seireprogrammis kogutud informatsiooni kasutatakse liikide kaitse korralduses. Seire üheks jälgitavaks ohutegurite mõjuks on majandustegevusest põhjustatud muutusi looduskeskkonnas, enamjaolt vanades metsades ja märgaladel. Kotkad on tippkiskjad ja paiknevad toiduahela tipus, on üheks ohuteguriks ladestuvad mürkained (DDT, raskmetallid). Üks võimalus selle jälgimiseks on sigimisedukuse jälgimine. „Kotka ja must-toonekurg“ programmi kuuluvad järgmised linnud: merikotkas (Haliaetus albicilla); suur-konnakotkas (Aquila clanga); väike- konnakotkas (Aquila pomarina); kaljukotkas (Aquila chrysaetos); must-toonekurg (Ciconia nigra). Kuna igal aastal keskenutakse 1-2 liigile, on liigi seire sammuks 3-5 aastat. Sigimisedukust kontrollitakse pesapaikade määramisega ja poegade arvuga. Võimalusel kontrollitakse pesaterritooriumite kaitsekorralduste kinnipidamist ja rikkumise kahtlusel teavitatakse keskkonnainspektsiooni. Seireid viivad läbi Kotkaklubi (Kotkad ja must-
annaabi.ee 
