(1847-1912) Bram Stoker sündis 1847. aastal Iirimaal Dublinis. Tal oli neli venda ja kaks õde. Tema isa töötas valitsusametis. Bram oli lapsena sageli haige. Kui ta voodis lamas, aitas ema tal aega veeta, jutustades iiri legende haldjatest ja mardustest ja teistest kummalistest olenditest. Ta luges ka palju raamatuid oma isa raamatukogust. Suuremaks saades astus Bram Dublini Trinity kolledzisse. Seal sai seni haiglasest poisist suurepärane sportlane. Ta mängis jalgpalli ja purustas jooksurajal rekordeid. Pärast kolledzi lõpetamist töötas Stroker mõnda aega valitsuse juures. Ta oli kuus jalga pikk ning kandis suurt punast habet. Ta armastas teatris käia ning hiljem sai temast teatrikriitik. Ta käis vaatamas kõiki näidendeid, mida Dublinis etendati. Ühes neist nägi ta kord näitlejat Henry Irvingit, kes mängis Shakespeare'i ,,Hamletis''. Kui
inimene rahuldustunde ja kogeb vähem pettumusi. Kas eneseteostust võib valesti mõista? Inimene, kes oma piiratuse ja ahta silmaringiga ei tunne iseennast, kuritarvitab eneseteostuse mõttekust. Saksa kirjaniku Heinrich Manni romaanis "Professor Unrat" tahab gümnaasiumiõpetaja kättemaksu kaudu avalduda. Professori vihavaenlasteks saavad tema õpilased, kes tunnevad õpetaja loomuse nõrki kohti. Mõnitamiste eest tasumine peaks professori haiglasest kirest vabastama, kuid viha sünnitab temas ainult uut viha. Heinrich Mann näitab, kuidas enda maksmapanemine professori kinnisideeks kujuneb. Eneseteostuse vale tõlgendamise tagajärjel hävib kunagi aukartust, kuid ka põlastust tekitanud persoon. Käsitades eneseusku ja eneseteostust terve mõistuse ja mõõdutundega, muutub takistuseks aeg. Kirjanik Mats Traadi romaanis "Hirm ja iha" soovib Valve ajastust tingitult elult võimalikku saada.
5. november 2001 Peterburi mõjus neile pereliikme haigusest teada saamine suure shokina. Asja tegi hullemaks ka poja mõneti negatiivne suhtumine lähedaste külaskäiku ning asjaolu, et ta oli Dunja kosilasega tülli läinud. Liiatigi ei soovinud Raskolnikov, et teda külastama hakataks. Ema ja õde armastasid noormeest kõigest sellest hoolimata ja tundsid tema pärast muret. Ka emakese hullus ja surm teose lõpus oli tingitud haiglasest armastusest poja vastu. Kindlasti oli oluline see, et sõber Razumihhin hoolitses haige üliõpilase eest mingit vastutasu ootamata. Ta otsis abi teistelt ja ohverdas palju oma ajast, et Raskolnikovi järele valvata. Kui ema ja õde linna jõudsid, siis kinnitas ta neile väsimatult, et kõik saab korda. Tähtsal kohal oli ka armastus naise ja mehe vahel. Seda oli kirjeldatud nii endise lõbutüdruku Sonja ja Raskolnikovi suhtes kui ka Dunja ja Razumihhini tutvuse arenemisel
Katariina II Saksamaalt Venemaale Katariina, sünnijärgselt AnhaltZerbsti printsess Sophia Frederike Auguste, sündis Stettinis 21 aprillil 1729.a. Haiglasest ja kõverdunud selgrooga plikast sirgub pärast piinarikast ravi ilus neiu. Tema kasvatus on luterlikult kasin, kuid süstemaatiline. Huvi raamatute, vaimse elu vastu võtab ta kaasa lapsepõlvest. Enne trooniletõusmist oli Katariina saksa väikevürsti tütar, Anhalt Zerbsti printsess Catharina. Tema isa teenis ohvitserina Friedrich Suure sõjaväes, kuna ta riik oli niivõrd väike, et seisusekohaseks eluks selle sissetulekutest ei piisanud. Ka tema
rafineeritud vaimuduellid, mille ootamatud pöörded pakkusid publikule suurt naudingut. Hella huumoriga köitsid tähelepanu Piibelehe ja Laura stseenid. See imelik ,,öökullist" kirjanik ja armsust kiirgav ning lonkav tüdruk moodustasid"hurmava paari" kinnitab Liina Reiman oma mälestustes. Lilian Kirepe Altermanni-raamatust(1968) loeme, et Piibelehe juures märgatakse tema linlikust, intelligentsi, peent nüansirikkust ning ekstravagantsust. Rõhutatuna haiglasest välimusest ja kahisevast häälekõlast, kandis tema Piibeleht teatavad salapära varjundit. Esietendus 25.september 1927 ,,Estonias" Eduard Vilde lõbumäng, mille näitejuhiks oli Ants Lauter. Osatäitjad: Vana Vestmann Paul Pinna Mathilde Marta Niilus(marje Parikas) Ludvig Sander Albert Üksip Tiit Piibeleht Hugo Laur Liina Salme Peetson Laura -Hilda Geser Sandri osa etendanud Albert Üksip oli rahulik,korrektne, itelligentne inimene, kes laval olles tekitas
kõikvõimsast minast muutub terveks eneseväärikustundeks, eneseusalduseks ja enesekriitikaks. Vägivaldsusena avalduv agressiivsus on üks nartsissistliku hälbe tundemärke. Agressiivseks ei peeta last, kes vahel enesevalitsemise kaotab või osaleb mõnikord sotsiaalse arenguga paratamatult kaasnevates käsikähmlustes, vaid inimest, keda ajendab hävituskirg, kes vajaduse korral on võimeline kasvõi teist inimest tapma ning kelle agressiivsus on osa haiglasest hingeelust. Agressiivsus kuulub haiglase eneseimetluse olemusse, aga ta ei pruugi olla avalik. Ta võib avalduda ka vaimse vägivallana, vajadusena teine inimene alla suruda või teda oma huvides tegutsema panna. Agressiivsus on raske nartsissistlik häve, kuid patoloogiline nartsissism, eriti selle kergemad vormid, võib esineda ka ilma agressiivsuseta. Samas ei anna iga agressiivne käitumisviis veel tingimata märku nartsissistlikust hälbest.
tähendanud ainult keele-ja kirjandusõpetust, vaid kõrgemast üldharidust üldse, mis koosnes ainult vaimuteadusest. Loodus-ja rakendusteadusi peeti alandavaks ning nendega tegelesid haritud orjad. Ometigi pidi Caesar ka nende ainete vastu huvi tundma, sest hiljem omandas ta suuri teadmisi astronoomias, ehituskunstis ning kõige rohkem sõjatehnikas. Õpetaja Gnipho tõttu oli Caesari haridus hellenistlik. Ta õppis tundma kreeka ja alexandria kirjandust, mida Roomas kõrgelt hinnati. Haiglasest poisikesest kasvas meeldiv ja peene käitumisega nooruk. Hoolitses oma riietuse eest nii, et see äratas üldist tähelepanu. Enne esimest abielu oli ta kihlatud rikka rüütliperekonna pärija Cossutiaga, kuid loobus viimasest, sest ta pidi saama ülempreestiks ning see elukutse oleks nõudnud abielu naisega, kes on sündinud konfarreeritud abielust (pühalik abiellumisviis). Caesar abiellus 84 eKr Lucius Cornelius Cinna tütre Cornelia Cinna nooremaga. Caesar oli sel
jäänud valitsema. Inimene püüab teiste inimeste abil oma puuduvat eneseväärikustunnet millegagi asendada. Vägivaldsusena avalduv agressiivsus on üks nartsissistliku hälbe tundemärke. Agressiivseks ei peeta last, kes vahel enesevalitsemise kaotab või osaleb mõnikord sotsiaalse arenguga paratamatult kaasnevates käsikähmlustes, vaid inimest, keda ajendab hävituskirg, kes vajaduse korral on võimeline teist inimest kas või tapma ning kelle agressiivsus on osa haiglasest hingeelust. Agressiivsus kuulub haiglase eneseimetluse olemusse, aga ta ei pruugi olla avalik. Ta võib avalduda ka vaimse vägivallana, vajadusena teine inimene alla suruda või teda oma huvides tegutsema panna. Nartsissistlikus iseloomuhälbes on eristatud kolme astet (2), neist raskeim, mille puhul areng kaldub kõrvale kõige varem, sisaldab psühhopaatiat. Mõned uurijad samastavadki nartsissismi raskeima astme psühhopaatiaga. (3)
särtsakad, rafineeritud vaimuduellid, mille ootamatud pöörded pakkusid publikule suurt naudingut. Hella huumoriga köitsid tähelepanu Piibelehe ja Laura stseenid. See imelik ,,öökullist" kirjanik ja armsust kiirgav ning lonkav tüdruk moodustasid"hurmava paari" kinnitab Liina Reiman oma mälestustes. Lilian Kirepe Altermanni-raamatust(1968) loeme, et Piibelehe juures märgatakse tema linlikust, intelligentsi, peent nüansirikkust ning ekstravagantsust. Rõhutatuna haiglasest välimusest ja kahisevast häälekõlast, kandis tema Piibeleht teatavad salapära varjundit. Esietendus 25.september 1927 ,,Estonias" Eduard Vilde lõbumäng, mille näitejuhiks oli Ants Lauter. Osatäitjad: Vana Vestmann Paul Pinna Mathilde Marta Niilus(marje Parikas) Ludvig Sander Albert Üksip Tiit Piibeleht Hugo Laur Liina Salme Peetson Laura -Hilda Geser Sandri osa etendanud Albert Üksip oli rahulik,korrektne, itelligentne inimene, kes laval olles
midagi pakkuvasse suhtesse teise isikuga. Masturbeerides kontrollib inimene täielikult kogu olukorda. Illustreerimaks vaieldamatut fakti, et masturbeerimine on täiesti normaalne ja tervislik tegevus, tuleb väita, et kogu loomariik praktiseerib seda. Ka inimlapsed järgivad oma loomulikke instinkte seni, kuni nende vagad vanemad neid rikkunud pole. On kurb tõsiasi, et seksuaalne süütunne kandub muutumatuna üle vanematelt lastele. Päästmaks meie lapsi nende vanemate ja vanavanemate haiglasest seksuaalsaatusest, tuleb mineviku perversne moraalikoodeks sellisena avalikustada, nagu ta oli: pragmaatiline reeglite kogu, mis meid punkt-punktilt järgides hävitaks! Kui me ei vabasta end nüüdisaegse ühiskonna naeruväärsetest seksistandarditest (sealhulgas ka niinimetatud seksrevolutsioon), ei kao nendest lämmatavatest reeglitest põhjustatud neuroos kuhugi. Satanismi uuest ja mõistlikust moraalist kinnihaaramine võib ja saab areneda ühiskonda, kus lapsed võiksid üles
annaabi.ee 
